Time to say goodbye!

Time goes by SO fast. It feels like we arrived to Toulouse a week ago or so. Just moments ago we arrived to ENAC with our big, broken suitcases, settled in and saw our coursemates for the very first time by walking into the classroom like three weirdos. Just few months ago we didn’t know anything about this city and had trouble remembering all the new names (until we got introduced by some of the helpful songs).  Now we don’t even use the GPS anymore while driving to most of the places (yes, we are kind of proud of that accomplishment).

Aeg. Läheb. Nii. Ruttu. Tunne on justkui oleks alles nädalake tagasi Toulouse’i saabunud. Vaid hetked tagasi jõudsime me oma üüratute kodinatega ENAC’i värava taha, astusime sisse oma uude tuppa ja kohtusime koolikaaslastega, kui kolmekesi plärisevasse klassiruumi sisse astusime ja kõik hetkeks vaikseks jäid ja meid vaatasid. Alles mõned üksikud kuud tagasi polnud meil õrna aimu ka sellest linnast, milles meil järgnevad 5 kuud ellu tuleb jääda. Praeguseks ei kasuta me enam enamus kohtadesse sõites isegi GPS-i (ja jep, me oleme üsna uhked selle saavutuse üle).

13393402_1134329296610902_174830860_n

We have done quite much memorable things the past month. As you probably have noticed as well because I haven’t had much time to write. I will try to give you a „short“ overview of what we’ve done. Here we go.

Me oleme viimase kuu aja jooksul teinud üpris palju meeldejäävat nagu te ka ilmselt aimanud olete, kuna mul pole olnud eriti aega siia kirjutada. Katsun teile nüüd meie tegemistest „lühikese“ ülevaate anda. Läksime siiiiis.

We have spent a lot of time near our favourite lake near Caraman village. It is located about 30 kilometres SE from Toulouse and it has really stolen my heart. Some days when I have nothing to do and Maarika rather feels like sleeping I just crab the carkeys, my book and drive there to enjoy the silence and the sun. Here’s a bit of evidence to prove it.

Suur osa meie ajast on möödunud meile armsaks saanud järve ääres Caramani küla lähistel. See asub Toulouse’st umbes 30 kilomeetrit kagu suunas. Mõni päev kui mul midagi tarka teha ei ole ja Maarika ka kodus niisama uneleb siis olen lihtsalt lauapealt autovõtmed ja raamatu kaasa haaranud ja sinna päikest ja vaikust nautima sõitnud. Allpool veidi pildi- ja videomaterjali, et teil ka sellest võimalik osa oleks saada.

13388773_1134329313277567_1286967459_o

13410899_1134328109944354_1319405896_o.jpg13388970_1134328066611025_627802489_o13389122_1134329373277561_226996940_o13405357_1134328206611011_1781366290_o

Also, lot of our time was stolen by Pech-David. Not so much stolen, rather “given by free will”. It is and forever will be my favourite place to study, to play cards, to watch the airplanes land or go on a go-around, watch the sunset or spend those lazy afternoons or sleepless nights. A place I’d go spontaneously 24/7 whether it’s raining, it’s cold as hell or it is sunny outside. Yesterday we drove up to the mountain and visited it once more, this time last time. Weather was perfect. Sun was just about to set and we just stand there still in complete silence and took a very last look over the Pyrenees and Toulouse.

Samuti oleme päris omajagu aega veetnud Pech-Davidil lösutamisele. See jääb igaveseks mu lemmikkohaks kus õppida, kaarte mängida, lennukeid maandumas ja go-aroundile minemas jälgida, päikeseloojangut vaadata või kus veeta kõik need laisad pärastlõunad ja unetud ööd. Koht, kuhu ma läheks ilma küsimata iga kell olenemata sellest kas sajab, on meeletult külm või paistab päike. Eile sõitsime viimast korda üles mäkke, parkisime auto ja tegime pisikese jalutuskäigu. Ilm oli perfektne. Päike hakkas just loojuma ja me lihtsalt jõllitasime seal kahekesi, täielikus vaikuses, viimast korda Pürenee mäestikku ja Toulouse’i linna.

13393351_1134328189944346_2069419307_n13410378_1140237139353451_644187426_o13523913_1141769015866930_1192944393_o

I’ve practised my headstanding skills. It has hilarious each time and that’s what makes it fun for me. Even Maarika said that she can already see the progress, yay! (I honestly didn’t force her to take these photos, it’s just her practising her photography skills while I was trying to concentrate to not breaking my neck.)

Ma olen päris tublisti vaeva näinud ja oma peapealseismis oskusi arendanud. Märkimisväärne mis? See on iga jumala kord naljakam kui oli eelmine ja see teebki asja toredaks. Isegi Maarika märkis viimane kord ära, et progress on silmaga märgatav, weehoo! (Ma ausalt ei sundinud teda neid pilte tegema, ta omaalgatuslikult kasutab mind oma potentsiaalse fotograafiaobjektina samal ajal kui mina väga püüdlikult oma kaela mitte murda üritan.)

13384906_1134327926611039_682031092_n13492858_1140237219353443_1467219014_n

We’ve explored the city much more lately. Travelled by bikes rather than metro. Every questionmark about the city has found it’s answer by now. It made us realize that it really has been our home and soon it is time to leave.

Viimasel ajal oleme oluliselt rohkem linna uurinud. Rohkem silmad lahti käinud janii. Tegelikult pigem rattaid metroo asemel kasutanud. Kõik küsimärgid linna kohta, et kuidas see linnaosa siia sai, kui ta metroos on pärast toda linnaosa jne on nüüdseks oma vastuse leidnud. Kõige viimasel momendil paika loksumine pani päriselt aru saama, et see ongi meie kodu olnud ja kohe ongi aeg lahkuda.

13396710_1134329289944236_296249503_o13479223_1140236972686801_375389793_n13480054_1140236902686808_251715799_n

If you thought I’ve forgotten- no. Planespotting. Yes of course we have been next to our cute Blagnac airport fence to enjoy those cutiepies take off and land.

Kui arvasite, et unustasin siis ei. Lennukite vahtimine. No mutuki oleme me oma lemmiklennujaama aia taga neid väikseid numminaatoreid nullimas käinud.

13401449_1134329276610904_331545752_n.png

ANNOUNCEMENT!!!

I have “soon to be invited” to Indian wedding. Not only me but the three of us. E X C I T E D ! ! ! 

Greetings to my son. You’re the best. Love you

TEADAANNE!!!

Mul on tulevikus au minna India pulma. Kõigil meil kolmel vandersellil on. APPI KUI LAHE!!!

Mul parim poeg

13401488_1134329326610899_2079116129_n

it’s a promise

We’ve been out having fun. We had our last ENAC party which was definitely most memorable. Also, we went in the downtown couple of times. It sure was fun! Times to remember.

Loomulikult oleme ka pidudest viimast võtnud. Meie viimane ENAC’i pidu oli täiesti kindlalt üks kõige meeldejäävamaid. Oleme mõned korrad ka linnas peol käinud, mis oli jälle omamoodi tore!

13410746_1134329339944231_791811181_o

13473895_1140237246020107_218996565_n

on my way to the city

Last schooldays. We did a presentation about our home countries in French class. It was long time ago but I will tell it anyway because it was quite funny what happened. So, me, Maarika and Maarja decided to be the first ones to present our powerpoint. IN FRENCH. That was the first funny part.

We talked about all kind of stuff and what’s important at this point- we showed our classmates the picture of Estonia’s highest „hill“. Suur Munamägi- 318 meters from the mean sea level.

All cool, presentation done, we sat down. Next up was our coursemate from Nepal. Let’s stop for a minute of silence right here.

The Mount freaking Everest mountain is located in Nepal. Highest point on Earth when considered from the elevation perspective…

Here’s the picture what we showed and the picture how the Himalayas look like.

Viimased koolipäevad. Peaaegu et viimases prantsuse keele loengus pidime me tegema esitluse oma kodumaa kohta. See oli juba tükk aega tagasi, aga ma panen selle kirja ikka, kuna see oli päris kohmetult naljakas. Nii siis, mina, Maarika ja Maarja otsustasime, et teeme esimesena esitluse ära, siis on tehtud. Esimene naljakas osa jutu juures on see, et ettekanne tuli teha prantsuse keeles. 100%. Kujutage siis ette meid seal klassi ees kolmekesi laulupeost ja mustast leivast rääkimas J Olulisim osa saabus siis, kui me näitasime oma klassikaaslastele Suure Munamäe pilti, et vaadake see on Eesti kõrgeim muhk- 318 meetrit merepinnast. Kõik normis, ettekanne tehtud istusime oma kohtadele tagasi. Järgmisena läks esitlust tegema meie kursavend Nepaalist. Minut vaikust siinkohal. Mount kuradima Everesti mägi asub Nepaalis J Kõrgeim punkt tervel maamunal. Okidoki.

We went to watch a French football game in Palais de Justice. There was a fan zone where you could watch the game from big screen together with ca 1000 if not more other people.

Arriving from the gates to the final destination was quite a timeconsuming task. There were extremely strict security measures. We had to pass 4 control points which included metal detector search, walking past a policedog, searching „manually“ ( 🙂 ) and showing our bags. There were armed policemen and defence force soldiers on every corner. It took a lot of time but in the end it definitely made me feel better about feeling safe and secured.

At first it was kind of difficult to find a place where we could see the screen normally. So we just walked around like two minions trying to find a suitable spot. Finally we managed to find a perfect place and stayed there until the end of the game. We watched the French-Switzerland game. The moment when Payet was put into the game was so cool! Everyone was cheering him and singing and yelling to support him. Total team spirit.

Me käisime Palais de Justices Prantsusmaa jalgpallimängu vaatamas. Sinna oli üles sätitud fännitsoon, kus sai mänge vaadata suurelt ekraanilt koos ca 1000 ülejäänud pealtvaatajaga.

Teekond esimesest väravast kuni ekraanini oli päris aeganõudev ülesanne. Üritusel olid üli karmid turvanõuded. Me pidime läbima 4 eraldi kontrollpunkti, mille vältel kontrolliti meid nii metallidetektoriga, lasti meid koertal nuusutada, otsiti käsitsi läbi ja päris mitu korda tuli ka koti sisu näidata. Relvastatud politsei ja kaitseväelased seisid pea igal nurgal. Kogu see mäsu võttis kaua aega, aga lõppudelõpuks oli hea turvaline tunne vähemalt.

Sisse jõudes oli alguses päris keeruline normaalset kohta leida. Kuna me kohalike meestega võrreldes just kõige pikemat sorti tütrikud ei ole oli pidevalt raskusi ekraani nägemisega. Lõpuks õnnestus meil omale suurepärane koht leida ja sinna me mängu lõpuni ka jäime. Mäng mida vaatasime oli Prantsusmaa- Šveits. Hetk mil Payet mängu pandi oli üli vinge! Kõik pealtvaatajad laulsid ja karjusid ja vilistasid ja karjusid tema toetuseks. Täielik tiimivaim. (Kas see on legit sõna üldse?)

13480226_1141774905866341_303377026_n

We went on a small aviation event organized near Lasbordes airfield. It’s about 6 kilometres from our school’s campus. As we slowly wandered between different planes we finally stopped and started to watch the pictures we had taken earlier. We did it next to one hangar where the owners of those planes and the association immediately walked towards us and started asking where are we from and are we interested in planes and every kind of stuff. We ended up sitting in an airplane’s cockpit and smiling while random older men took pictures of us haha. We were even called „the stars“ if I remember correctly. Anyway, the conclusion of this conversation is that they are taking us to fly today!!! What a perfect ending to our stay here!

Hiljuti, pühapäeval kui täpne olla, käisime lähedal asuvas Lasbordes’i lennujaamas ühel pisikesel lennundusüritusel. Nägi välja suhteliselt sarnane Eesti Lennupäevadele välja arvatud see, et ei toimunud demolende, vaid soovijad said huvilendudel käia. Kooserdasime seal aeglaselt lennukite vahel ja jäime mingi hetk ühe angaari ette seisma, et varem tehtud pilte vaadata. Peagi lähenesid meile angaaris tegutseva ettevõtte ja selle ees seisva kolme identse lennuki omanikud ning uurisid kust me pärit oleme ja kas me oleme lennundusfanatid. Näost ei ole näha siis või? Lõppes asi sellega, et meid potsatati maha ühte lennukitest ja hakati siis ümberringi jalutama ja pilte klõpsima. Üks onu tuli päris nina alla oma kaameraga ja ütles et me oleme nüüd kohalikud staarid. Olukord kulmineerus aga hoopis sellega, et täna viiakse meid tunniajasele tiirule Toulouse’i kohal!!! OMG! Milline imeline lõpp meie siinviibimesele kas pole?

KODAK Digital Still CameraKODAK Digital Still CameraDCIM100GOPROGOPR0587.DCIM100GOPROGOPR0610.

DCIM100GOPROGOPR0584.

ise ehitatud lennuk

DCIM100GOPROGOPR0616.

 

Things I am going to miss about Toulouse/ Asjad, mida taga igatsema jään:

  • The Caraman Lake of course/ Caramani järv
  • Pech-David

One night we went spotting the ISS (International Space Station)!!! And we actually managed to see it! TWICE! That was an evening to remember!

Ühel õhtul sõitsime me sinna, et üritada taevas näha Rahvusvahelist Kosmosejaama! Ja meil õnnestus seda näha ka!! Lausa kaks korda! See õhtu jääb pikaks ajaks meelde 🙂

13410741_1134327879944377_1248091297_o

  • All the travel destinations are so close/ Kõik reisisihtkohad on nii lähedal

A trip to Barcelona only takes 3 hours of car ride, seeing the ocean- two and a half hours and for seeing Mediterrean Sea you just have to drive 1,5 hours to East. How amazing is that?!

Reis Barcelonasse võtab autoga sõites aega vaid 3 tundi, ookeani nägemiseks tuleb sõita 2,5 tundi ja Vahemere äärde jõudmiseks pole vaja teha muud, kui sõita 1,5 tundi nina idasuunas. Imeline!

  • HERE ARE NO MOSQUITOS!/ SIIN EI OLE SÄÄSKI!

Yep… what a luxury right? Oh gosh, I already almost feel how they welcome me on the Estonian border to annoy me for the rest of the summer.

Jamh.. tõeline luksus, mis? Oeh ma juba peaaegu et tunnen, kuidas nad mind Eesti piiril tervitavad et mind terve ülejäänud suve tüüdata.

  • The Garonne

I am going to miss the Pont Neuf and the park next to it, just besides the Garonne. The stairs next to Garonne where you could just watch the sunset and enjoy friends company. The bicycle roads through all city meanwhile the Garonne flows besides you.

Ma jään igatsema Pont Neufi, suurt silda kesklinnas Garonne’i kaldal, ning selle kõrval asuvat parki. Treppe Garonne’i ääres, kus õhtuti sai päikeseloojangu saatel sõpradega aega veeta. Rattateid, mis kulgevad läbi terve linna samal ajal, kui Garonne sinu kõrval kaasa voolab.

IMG_20160414_163523_1.jpg

  • Long dark nights/ pikki pimedaid öid

When I read that again it sounded a bit freaky… but whatever. My point is that here the sun sets around 21.30 and rises around 6.15 in the morning. In Estonia, it is usually completely white outside by the time we come home from a party for example. For me (as a genuine sleeplover) it is quite a challenge to fall asleep when it is white outside. We’d need those automatic-metal-curtains in Estonia as well.

Kõlas veidi kahtlaselt nüüd kui ma seda uuesti valju häälega lugesin… mis seal ikka. Siin loojub päike kusagil 21.30 ajal ja tõuseb umbes 6.15 hommikul. Eestis on tavaliselt sellel ajal, kui sõbrannadega peolt koju kooserdad õues juba täiesti valge. Mulle kui unearmastajale on see paras katsumus valge taeva ja linnulauluga uinuda. Peaksin need metallkardinad omale siit koju tooma vist.

  • Fresh baquettes/ värskeid pikki saiu 😀

No need to explain this one.

Ei vaja erilist selgitust.

  • Huge parks/ Hiigelsuuri parke

God damn I love it. You can whenever crab a cup of coffee, walk into the park, sit down in the place you find comfortable, open your book and just enjoy the present. My favourite turned out to be the Compans Cafarelli. It is a big Japanese-styled park located near Canal du Midi with playgrounds, icecream PUTKADEGA, big colourful fishes swimming in the pond and even turtles! You could just sit down literally whereever you feel cozy. So enjoyable.

I’m not saying I couldn’t do that in Estonia but it kind of feels different here, mostly because of people around you I think. That leads me to next point.

Ma arvan, et neid jään kõige rohkem igatsema. Sa saad kunas iganes haarata topsi kohvi, jalutada parki, istuda maha ükskõik kuhu kus tundub mugav olevat, avada oma raamatu ja lihtsalt nautida käesolevat hetke. Mu lemmikpargiks sai Compans Cafarelli park. See on suur Jaapaniteemaline park, mis asub Canal du Midi vahetus läheduses ning kus on suurele alale ära jaotatud nii purskkaevuga järveke, mänguväljakud, jäätiseputkad ning seal võib isegi näha kilpkonnasid koos suurte värviliste kaladega vabas looduses ringi ujumas. Ma ei väida, et ma seda Eestis teha ei saaks aga siin see mõjub lihtsalt teisiti, ilmselt ümbritsevate inimeste tõttu, mis viib mind ka mu järgmise punktini.

13479658_1140236899353475_1755314339_n13480312_1140236909353474_76140092_n13487270_1140236926020139_15521048_n13487646_1140236982686800_1668374685_n13499957_1140236946020137_198876146_o

  • People minding their own business/ inimesed tegelevad oma asjadega

Nobody cares what you are doing. In a good way of course. I think Estonian people reading this can relate what I am talking about.

Mitte kedagi ei huvita, miks sa sinna parki tulid ja mida sa seal teed. Keegi ei vaata sind imelikult isegi kui sa seal samas puu all kõva häälega ooperit laulad.

  • VeloToulouse

The glory of paying 20 euros per year and grabbing a bike whenever you need to.

Rattapunktid üle linna, 20 eurot aastas ja sõida palju tahad.

Things that France have teached me/ Asjad, mida Prantsusmaa mulle õpetanud on:

  • Do not trust French „supermarket bread“/ ära usalda Prantsusmaa toidupoe saia

Here’s a Picture taken on 20.06./ See pilt on tehtud 20.06.

13515303_1141783865865445_1612184490_n.jpg

Looks like a fresh bread right? 🙂 It is actually bought in the beginning of February./ Näeb välja nagu värske sai ju? 🙂 Päriselt on see aga ostetud veebruari kuus.

  • ,,Learn French. It is much easier than to understand French speaking English.”/“Õpi prantsuse keelt. See on oluliselt kergem, kui mõista prantslast inglise keelt rääkimas.“

Absolutely no offense French people but this is the most accurate sentence about French people’s ability to speak English. In ENAC, all my French friends speak fluent English but when trying to find someone, whose job or studies are not related to owning English skills, to speak English with you, then you may be stay searching for a looong time. Though, there are exeptions of course.

I did not actually imagine this when I came here at first. Though I remember that people mentioned it. I guess it is kind of the same way it is in Estonia with Russian language. Due to historical and political situation most of the younger generation don’t bother themselves to study it, whereas older generation speaks it fluently. Here it is the same, majority of the people I have ‘discovered’ to speak English was rather elderly.

Realizing that, I am a little bit downtrodden by myself’s laziness during elementary school. I wish I could speak fluent Russian but I can’t. Owning better vocabulary than basic communications would have been helping me a lot even here in France. I think that’s the place where to work on myself.

Ma ei püüa prantslasi solvata, kuid see on kõige tõetruum lause kirjeldamaks kohalike võimet rääkida inglise keelt. Arusaadavat inglise keelt. Koolis räägivad kõik mu prantslastest sõbrad soravat inglise keelt, kuid kui sa üritad tänavalt leida kedagi, kelle töö või õpingud ei nõua inglise keele oskust, siis samahästi võidki sa otsima jääda. Muidugi on erandeid.

Ma ausalt öeldes ei kujutanud sellist olukorda siia saabudes ette, kuigi ma mäletan, et paljud inimesed mainisid mulle tõsiasja, et Prantsusmaal saab inglise keelega hakkama vaid Pariisi piires. Ma arvan, et siin on enamvähem sama lugu, mis Eesti on vene keelega. Ajalooliste ja poliitiliste asjaolude tõttu ei näe noorem generatsioon mõtet selle õppimises, vaid ainult lärtsutakse miks venelased eesti keelt ei räägi. Sellel ka asjalik mõte sees, aga mõtle siis nii, et sa oled venelasest samm ees, kui vene keelt räägid ja tema eesti keelt mitte. Vanem generatsioon aga räägib vene keelt vigadeta.

Seda mõistes on mul veidi kahju, et ma ise põhikoolis vene keelele rohkem tähelepanu ei pööranud. Laiem sõnavara kui tavapärased suhtlemiseks kasutatavad väljendid oleks mitmel korral ka siin maal kasuks tulnud. Koht kus areneda.

  • To appreciate little things/ hindama väikeseid asju

I have had many lessons about this one. I will bring example from one morning when I woke up. As many of you remember I have told that we have those automaic-metallic „curtains“ with a switch on the wall.

On one morning when I woke up and opened my eyes it was pitch-black in my room. At first I was too lazy to walk down to the window and press the button so the curtains would go up and the sun would lighten my room.

Instead, as I was lying in my bed, I took my phone and wrote to Maarika: ”The curtains should be with a remote control.” 

She answered: ”Yes! However, we could rather be happy that they don’t work by a crank.”

(It was funnier at the moment and in estonian haha but it really made me realize that the situation could be much worse 😀 )

Tegelikult olen seda juba ammu nautima õppinud, aga siin järjest rohkem. Toon näite ühest hommikust. Mäletate ehk neid automaatseid metallist ruloosid, millest rääkinud olen ja mis seina peal asuvast nupust liiguvad.

Selsamal hommikul kui ma üles ärkasin ja oma silmad avasin oli toas kottpime. Muidugi olin ma esimese 5 minuti jooksul liiga laisk, et akna juurde kõndida ja nupust ruloo üles lasta, et valgus tuppa pääseks. Selle asemel haarasin voodis lamades oma telefoni ja kirjutasin Maarikale Facebooki: „Aken võiks puldiga käia.“

Ta vastas: „Jaa! Aga põhimõtteliselt võime ka rõõmsad olla, et vändaga ei käi :D“

See pani mind mõistma, et olukord võiks tõesti mitu korda hullem olla.

  • To enjoy every single second of my life/ nautima igat sekundit oma elust

My life. It is made by me. My choices directly guide it. However, whatever choices, I will always be right there where I am supposed to be. Forever is composed of nows. I started to act like it and here I am 🙂 Carpe diem!

Minu elu. Minu koostatud. Minu valikud mõjutavad seda otseselt. Mis iganes otsused, ma olen alati täpselt seal, kus ma olema pean. Igavik koosneb praegustest hetkedest. Ma hakkasin selle lause järgi käituma ja olen jõudnud täpselt sinna, kus ma olla tahan J Carpe diem!

  • Not to rely on others/ mitte teistele toetuma

You can get your things done even without others. Get up and do it. Don’t wait others doing it with you or for you.

Sa saad oma asjad ilma teiste abita ka tehtud. Tõuse püsti ja tee ära. Ära oota, et teised seda koos sinuga või sinu eest teeksid.

  • Many fun facts about aviation/ palju lõbusaid fakte lennundusest

Did you know that airplanes can fly using used cooking oil as a fuel?

Kas teadsid, et lennukid on võimelised lendama kasutatud küpsetusõli baasil?

Things I am grateful for/ Asjad, mille eest tänulik olen:

  • My family/ oma perekonna

 I am out of words. There literally aren’t so many existing words to claim you how thankful I am to you all to be in my life just the way you all are, on your own special way.

I am so happy to be a part of your lives and can’t wait to be back next to you. You all have been so supporting in any way possible throughout my 5month journey and not only- throughout my 21year journey to be honest!!

I want you to know that I love you. From the bottom of my heart.

Mul ei jätku Teie jaoks sõnu. Pole olemas nii palju vajaminevaid sõnu, et kinnitada kui tänulik ma Teile kõigile olen, et Te olete minu elus just täpselt sel viisil nagu Te seda olete- kõik oma erilisel moel.

Ma olen siiralt õnnelik, et mul on võimalus olla osa Teie elust ja ma ei jõua ära oodata hetke, mil saan jälle Teie kõigi kõrval olla. Te olete olnud ülimalt toetavad igas võimalikus mõttes terve selle 5 kuu vältel. Valetan! Terve 21 aastase teekonna vältel!

Ma tahan, et Te teaks et ma armastan Teid oma südamepõhjast!

  • My friends/ oma sõprade

I have talked to so many great people during those five months and met so many wonderful persons I now can call my friends. Thank you for being on the right place at the right time! I will miss you all, I truly will but I know that if life wants our roads will cross again! 🙂

My Estonian friends! You know it’s you when you read it. Thank you for not forgetting me and asking how I am and constantly keep bombing me with questions when I arrive back to home. I love you and I miss you and I am almost on my way to you! Thank you for being there for me.

Mul on viimase viie kuu jooksul olnud võimalus rääkida nii paljude inspireerivate inimestega ja kohata üllatavas koguses suurepäraseid andekaid persoone, keda ma nüüd saan oma sõpradeks kutsuda. Aitäh, et olite õigel ajal õiges kohas! Ma jään Teid kõiki igatsema, kuid ma tean, et kui elu tahab, siis meie teed ristuvad taas! 🙂

Mu Eesti sõbrad! Sa tead, et ma räägin Sinust, kui Sa seda loed. Aitäh, et Sa mind selle viie kuu jooksul kordagi meelest ei lasknud ja küsisid pidevalt kuidas mul läheb ja millal ma ometi tagasi jõuan. Ma armastan Sind ja igatsen Sind sama palju kui sina mind aga kümme korda rohkem. Peagi olen taas kodus 🙂 Aitäh, et oled olemas.

“Many of them don’t even know how much they contributed, as they were consulted only in my memories and in self-reflection on how they helped shape my beliefs.”

-Chris Hadfield, “An astronaut’s guide to life on Earth”

  • Skype

Yep. Amazing little application. Estonians are geniuses.

Võrratu pisike leiutis. Eestlased on geeniused.

  • My school and the Erasmus programme/ oma koolile ja Erasmuse programmile

Without these two organizations I would not have made my way here to Toulouse. Thank you for your help and support!

Ilma nende kahe organisatsioonita ei oleks ma siin kus ma praegu olen. Tänan Teid abi ja toetuse eest!

  • Myself/ endale

I made this choice and decided to come away from the place I have lived my whole life and try to start a „new one“ 3200 kilometres away. I am proud of myself. I am happy that I had enough courage to take this step. Thanks to it I now have many trustworthy relations I can rely on in the future and countless amount of new experiences that helped me to understand myself and the world better. I have one more place to call home now. Thank you Leena.

Ma tegin otsuse ja otsustasin 5 kuuks lahkuda kohast, mida olin kuni tolle ajani kutsunud oma koduks ning püüdsin alustada „uut“ 3200 kilomeetrit eemal. Ma olen enda üle uhke. Ma olen õnnelik, et mul oli piisavalt julgust see samm astuda. Tänu sellele on mul nüüd palju usaldusväärseid suhteid, millele on mul ka tulevikus võimalik toetuda ja lugematu arv uusi kogemusi ja saadud õppetunde, mis aitasid mul ennast ja maailma paremini mõista. Mul on koht, mida samuti koduks kutsuda. Aitäh Leena.

Just some more, random thoughts/ Veel mõned juhuslikud mõtted

I want to make a conclusion about school system in general. Taking into consideration all the courses I took and the fact that I studied in master’s programme I expected a bit more fuller timetable and more difficult exams. Compared to Estonia’s master’s studies (not that I’ve taken part of any yet but I’ve seen my mother do it) I can say that it looks more sophisticated in Estonia. But that is only my opinion which is based on 5 months in IATOM course.

Ma tahan teha kokkuvõtte siinsest koolisüsteemist üldiselt. Võttes arvesse kõiki kursusi, mille ma läbisin ning fakti, et ma õppisin möödunud semestri magistriõppes ootasin ma pisut tihedamat tunniplaani ning keerulisemaid eksameid. Mitte, et ma praeguse olukorra üle nuriseks 😀 Võrreldes Eesti magistriõpingute tasemega julgen ma öelda, et see vähemalt NÄEB VÄLJA keerulisem kui siin. See on kõigest minu arvamus, mis põhineb 5 kuul IATOM (International Air Transport Operation Management) kursusel.

I have already made a list of things what I want to do when I get back to Estonia. Some of those things are making even me laugh because they are so ridiculously simple. For example, I’d like to drive from point A to point B on a specific road, pick berries in my cottage and make braids to my sister. Things that I never imagined I would miss if I hadn’t taken that opportunity to come and live here.

Ma olen juba ennetavalt koostanud nimekirja asjadest, mida ma Eestisse jõudes teha sooviksin. Mõned nendest asjadest ajavad isegi mind ennast naerma, kuna nad on nii naeruväärselt lihtsad. Näiteks ma tahaksin Tasku keskuses katuseparklasse keerata (?!), maal marju korjata ja Liisale punupatse teha. Igatsen asju, mida ma poleks eluski osanud ette kujutada, et igatsema võin jääda kui ma poleks võtnud vastu seda otsust elada pea pool aastat välismaal.

Holy mouly! Tomorrow is the day.  Where the time flies? We will start our way back home tomorrow morning after we’ve done our checkout and paid all the bills. Our road will run through the French Riviera up to Northern Italy where out last checkpoint will be Venice. After that we try to drive straight to Estonia until we hope to arrive more or less around 28th of June. This year our „Jaanipäev“ will take place on the coast of the Mediterrean Sea. We are planning to make a bonfire at the beach and burn all our bank papers we don’t need anymore. This is going to be a huge one.

Be ready people, I want to see you all!

OO- EM- GEE! Homme on see päev. Kuhu see aeg küll lendab? Homme hommikul pärast seda kui oleme teinud checkouti ja maksnud kõik veel maksmata arved alustame oma roadtrippi kodu poole. Esimese poole võtame lebolt ja naudime elu. Plaan on sõita mööda Prantsuse idarannikut üles Itaalia poole ja vaadata, mis teepeale jääb. Viimane turistipunkt saab olema Veneetsia, pärast mida üritame ühe jutiga kordamööda sõites ohutult kodumaale naasta. Koju jõudmis päevaks oleme planeerinud umbestäpselt 28.juuni.

Selle aasta jaanipäev möödub meil Vahemere kaldal lõket tehes. Plaan on ära põletada kõik ebavajalikud Prantsusmaal kogunenud pangapaberid.

Olge siis valmis!! Tahan Teid kõiki näha!

Here are answers to all the other questions I arrived by the questionnaire that I couldn’t include into earlier text./ Siin on veel mõningad vastused küsimustele, mis minuni jõudsid aga mida mujale teksti sisse paigutada ei osanud

My favourite food is probably chicken pasta. I rely on the fact that I’ve eaten it almost everyday past nearly thousand months and I still love it. I also love my father’s oven potatoes with pork and my mummy’s Greek salad.

Minu lemmik söök  on ilmselt kanapasta. Ma toetun tõsielulisele faktile, et ma olen seda söönud pea iga päev ligikaudu tuhat kuud jutti ja ma ikka armastan seda. Veel armastan issi tehtud ahjukartuleid ja liha ning emme tehtud Kreeka salatit.

I have not tasted the frog-legs. Yet.

Ma ei ole konnajalgu maitsnud. Veel.

My best experience during my stay here… Hard to pick one out of so many but I have to say that those are probably all the little crazy unforgettable stuff I never haven’t written into my blog. Those memories that only happen once in a lifetime but stay with you forever. These things found a way to my heart 🙂

Mu parim kogemus terve Erasmuse aja vältel… Päris keeruline ühte lemmikut välja valida, kuid ma pean ütlema, et need on ilmselt kõik need väikesed hullud unustamatud asjad, millest ma kunagi oma blogis kirjutanud ei ole. Need olukorras, mis juhtuvad vaid korra elus ja mille mälestused kuuluvad ainult sulle. Taaskord leidsid pisikesed asjad tee minu südamesse 🙂

Why I encourage others to go and study abroad? Because why the hell not?! You are literally told to fly into whatever country in the world, are given huge amounts of money and all you have to do is pass 15 credits worth of exams and enjoy your time abroad. It is the best time of your life to accept that offer! Do it and you will not regret it, I promise.

Miks ma julgustan teisi välismaale õppima minema? Sest et miks mitte?! Sulle reaalselt öeldakse, et lenda ükskõik millisesse riiki maailmas, antakse hunnik raha sülle ja kõik mis sa tegema pead on läbima 15 EAP ulatuses aineid ja nautima oma äraolekut maksimaalselt. See on parim aeg su elus selline pakkumine vastu võtta! Tee seda ja sa ei kahetse seda kordagi, ma luban.

My best trip was definitely the one me and Maarika went spontaneously because we wanted to see the ocean. We had absolutely no idea where we are going but we ended up watching the sunset and making a bonfire next to the ocean, watching the stars in the night sky wondering why the stars are upside down and climbing the highest sand dune of Europe. If this isn’t worth living then what is?

Minu parim reis oli kindlasti see, kui Maarikaga kahekesi spontaalselt autosse istusime ja ookeani poole sõitma hakkasime, sest kiusatus oli suur ja vabad päevad olid ilusate ilmade puhul justkui sülle kukkunud. Meil polnud absoluutselt õrna aimugi kuhu me läheme või mida me teeme, aga me lõpetasime ookeani ääres päikeseloojangut vaadates ja lõket tehes, kottpimedas tähistaevast jõllitades ja omaette arutades, et miks suur vanker nii valepidi on ja Euroopa kõrgeima liivadüüni otsa ronides, millest justkui puhtjuhuslikult lendasid üle kaks helikopterit. Kui see pole elamist väärt, siis mis on?

(Y) (Y) (Y) I will come back with a cake, which one do you prefer? (Y) (Y) (Y)

(Y) (Y) (Y) Ma tulen koogiga tagasi, millist soovid? (Y) (Y) (Y)

 

A little poem which cheered me up, hope it will you too (I am sorry this is not translatable)

Mu väikese päikseõie kirjutatud. Karjun selle Teile välja, et õunaõis ka lugeda saaks 😀

LEENA ON ARMAS MUSU, MUSUKE JA TAL ON VÄIKE ÕDE LIISA, MUSU, MUSU, MUSUKE.

AAAAND THE CONCLUSION/ JAAAAA KOKKUVÕTE:

I am max% happy that I decided to come here. It is totally worth the effort to do two semesters in one to get the opportunity to continue with your own promotion when heading back. I have got so many great new relations and friends thanks to my stay here that I can only be grateful! And yes, I hope I will have the opportunity to go on a new adventure again with Erasmus but this time to do my practise. Ofcourse I would love to come to France again but I think whatever country the experience is super everywhere!

Ma olen maksimaalselt õnnelik, et ma otsustasin siia tulla. See on täiega ja peale väärt seda pingutust teha üks semester ette. See tähendab enne tulemist teha ühes semestris hoopis kaks. Mul on nii palju uusi tutvusi ja sõpru tänu sellele ajale siin, et ma ausalt ei jõua oma tänulikkust piisavalt väljendada. Ma väga loodan, et mul on kunagi veel võimalus Erasmuse programmi kasutada, siis küll praktika raames. Mulle väga meeldiks taaskord Prantsusmaale tulla, kuid ma olen arvamusel, et misiganes riik, kogemus on ikka samaväärne!

“After I’d said my goodbyes and we were sitting in the NASA van, I had a very strong feeling that I would never be back in Star City. Suddenly, I didn’t want to leave. // A chapter of my life was over. // Post-flight, I feel the way you might feel after a really interesting trip you’d be planning and anticipating for years: fulfilled and energized, as well as inspired to see the world a little differently. A high octane experience only enriches the rest of your life- unless, of course, you are only able to experience joy and feel a sense of purpose at the very top of the ladder, in which case, climbing down would be a big comedown. // Endings don’t have to be emotionally wrenching if you believe you did a good job and you’re prepared to let go. // And it won’t hurt if I decide to climb up a new one, either.”

-Chris Hadfield, “An Astronaut’s guide to life on Earth”

Thank you everyone who has been keeping eye on my blog! I am ready to come home!

Aitäh kõigile, kes mu blogil silma peal on hoidnud!!! Ma olen valmis koju tulema!

Farewell!

Leena

Advertisements

Prantsusmaa läänerannik, Kataloonia ja AirExpo!

Vabandan pika pausi pärast. Olen lihtsalt ringi tuisanud pidevalt igal pool. Alustan oma jutuga nüüd 3.maist. Andorra matk algupärasel kujul jäi meil küll olemata, aga üks vahva ”matk” Andorras sai siiski tehtud. Sellest aga hiljem.

Maikuu kolmandal päeval mõtlesime Maarikaga minna low-budget tripile, et mitte väga palju raha raisates see ookean ikkagi ära näha. Alustasime lõuna ajal väljasõitu Toulouse’st. See aga kujunes oodatust keerulisemaks. Olime nii äksi täis vist, et sõitsime GPS-i pakutud kohtadest kogu aeg mööda. Korraks oli mõte juba, et no pagan jääme siis siia kui saatus nii soovib. Läks õnneks ja saime pärast pikka pusimist teele asuda.

Ainuke plaan, mis meil oli, oli see et kui tee peal miskit huvitavat silma hakkab, siis läheme uurime lähemalt. Nii me siis keerasime esimesena sisse Auch’i linnakesse. Külastasime seal Auch’i katedraali ja jalutasime mööda Auch Monumental Staircase’i. Ehk põhimõtteliselt tatsasime 374 trepiastmega trepil, mis ühendab linna ülemist osa alumisega ja on 35 meetrit kõrge. Treppidel asus ka D’Artagnani kuju, kes on kuulus Gascogne’st (Auch on selle ala pealinn) pärit musketär.

hdr

Katedraal

dav

Katedraal seest

dav

puhkame treppidel jalga

DSC_0743DSC_0754

DSC_0751

tegin väikse tantsu

Edasi liikusime edasi otsima Condom’i linna. Linna nimi oli liiga kutsuv, et sellest lihtsalt mööda sõita. Jalutasime tunnikese linna peal niisama ringi ja nautisime ilma. Nägime taaskord musketäride kujusid. Seekord kõiki nelja.

DSC_0769

hdr

Tagasiteel auto poole haarasime putkast kaasa karbi maasikaid ja tegime jõe ääres petanki mängivate vanameeste vahetus läheduses pisikese pikniku 🙂 Maasikad olid NII-NII MÄMMUD!

hdr

Asusime taas teele. Mööda maanteed kihutades tegime äkitselt tagasipöörde, sest et hapuoblikad. Eesti kraam on ikka parem, siin olid juba mõrud kuidagi. Pettumus.

Nüüd panime sirge jutiga otse ookeani kaldale välja. Tahtsime enne päikeseloojangut ronida Euroopa kõrgeima liivadüüni otsa. Sõitsime parklasse. Nagu prantslastele kombeks siis loomulikult soovisid nad meilt 30minuti parkimise eest 3 euri. Meie keeldusime viisakalt ja sõitsime 300 meetrit eemale ning jätsime auto maantee äärde. Vahetasime suveriided kärmelt pikemate vastu ja asusime jooksuga teele, et päikeseloojangut mitte maha magada.

Holy cr*p! Mis asi see üldse oli?!? See jättis ausalt öeldes täiesti tummaks. Düüni kõrval seistes oli tunne nagu jääks kohe mingi kõrge laine alla.

Capture.PNG

õhust vaadates selline

hdr

läheneme

hdr

hdr

what is thaaaaaat?

Sinna me siis ronima hakkasime. Kuna olime õigest parkimiskohast omajagu eemal, siis ei olnud meil võimalust ka mäest üles viivaid treppe kasutada. Hakkasime siis rühkima. Algul läks libedalt. Edasi läks juba masendavalt raskeks. Pole erilist mägironija tüüpi persoon. Iga sammuga langes liiva järjest kaela ja oma 3-4 korda pidi ikka kõhuli viskama end, et teadvustada endale kus ma olen ja millega ma täpsemalt tegelen. Vahepeal tulid düüni jalamile 2 koera, kes mind tsuti kiirustama motiveerisid. Aga hakkama saime!!!

hdr

Maarika võitis, ma viimast jõudu kogumas

dav

kohal!

dav

ära tegin! 110m püstloodis…

dav

õnnelik!

Ja nüüd on Teie ees parim osa:

Pärast mõningast nautlemist kobisime tagasi alla, et enda Kia Hotellile mõnus asukoht leida. Tudusime nimelt autos. Enne kui leidsime sobiva koha seal samas düüni lähedal tegime muidugi korraliku 40 kilomeetrise tripi lootes leida midagi Eesti RMK paikade sarnast. Ei leidnud, kuid olime oma valitud kohaga ka väga rahul.

Olime päeval normaalselt oksi kaasa korjanud, et õhtul lõkke püsti lüüa. Haha, terve auto oli mingeid oksakesi manti täis. Vedasime nood siis välja ja tegime liiva peale lõkke. Jumala mõnna oli seal puuoksakese küljes oma vinkusid grillida. Hiljem vaatasime veel pesas filmi ja jäime siis tuttu.

hdr

vinku grill

hdr

meenutusi teepealsest oksakorjamisest

dav

Järgmisel päeval ärgates seadsime end valmis ja startisime Bordeaux’i poole. Ilus, aga veider linn. Jalutasime seal ringi ja vaatasime põhilised kohad ära. Minule isiklikult eriti sümpaatne ei tundunud. Esimest korda tundsin ebameeldivat tunnet ka teisest rahvusest inimeste tähelepanu üle. Tegime sealt suhteliselt kiiresti sääred.

dav

DSC_0780DSC_0816

 

DSC_0820DSC_0824DSC_0832

Pärast linnast lahkumist oli eesmärgiks sõita Biscarrosse’i  linna, kus lootsime näha VESILENNUKEID!!! Arvake, kes äksi täis oli… Tee peal õnnestus meil napilt ka Prantsusmaa krimi uudistesse sattuda, aga seekord meid kahjuks jutule ei võetud.

Jõudsime peagi järvekese lähedale, kus need eelnevalt mainitud vesilinnud paiknema pidid. Ei midagi. Uurisime kõik küljed läbi. Lasin isegi isal Google Mapsi satelliitpilti vaadata, et ehk on näha, millise järve osa peal midagi olla võiks. Ei leidnud. Leidsime aga vesilennuki muuseumi, mis ülla-ülla oli selleks ajaks juba suletud. Istusime veidi aega niisama ilusa järve ääres ja seadsime siis uue eesmärgi. Oma käega ookean ära katsuda. Vahepeal sattusime juhuslikult ENAC’i Biscarrosse’i lennuväljale, kus meil õnnestus näha lendamas gürokopterit, kes endaga kohe üldse hakkama ei saanud ja ka mingisugust pisilennukit. Väga armas pisike lennuväli oli 🙂

dav

sellised lennuvälja piirded 🙂

Ookeani nägemiseks panime GPS-i 70 kilomeetrit linnast eemal otse rannas asuva koha. Kohalejõudes olime täitsa lummatud. Mändidega metsaalune, lauad olemas, tasuta parkimine ja pisike teerada randa. Ainuke mida polnud oli koht kus grillida. Siiski ei lasknud me tujul langeda ja seadsime esimese asjana sammud randa, et aimu saada kuhu me sattunud oleme. Ees ootas veidi pisem liivadüün, kui mõned päevad tagasi näinud olime ning selle taga hingetuks tegev vaade ookeanile. Tunne oli ebareaalne. Kirjeldamatu. Las pildid räägivad enda eest.

dav

kes pilti tegi?

dav

teepeal nautisime viinamarjaistandusi

davdavdav

dav

nautimus

Peesitasime seal veidi aega, kuni otsustasime, et läheme otsime koha kus grillida saaksime. Kammisime päris palju maad läbi. Ei midagi. Lõpuks välgatas mõte, et ostame ühekordse grilli. Loomulikult nagu küsimise peale jõudsime poe ette umbestäpselt 2 minutit liiga hilja. Pood oli suletud. Egas midagi. Läksime taas vana hea homemade hotdog’i peale. Olime ostnud baguette’i ja ketšupit :’) Väga elegantne õhtusöök oli päikeseloojangu saatel.

dav

such kokk

j.PNG

DSC_0937DSC_0001DSC_0029DSC_0078

Kui juba pimedaks oli läinud hakkasime tagasi auto poole kooserdama. Vahtisime omal tähtedest kaelad kõveraks aga see oli 100% seda väärt, sest et niivõrd ilus oli. Suur Vanker oli ainult vapsee pahupidi. Väikese Vankri tuvastamisega tekkis ka raskusi. Imelisus. Ookeani lainete loksumise taustal tähti vaadata.

Järgmiseks päevaks oli meil plaanitud täispikkuses rannapäev. Olime eelmisel päeval rannas asetsevalt teadetetahvlilt lugenud, et meie rannapäeval toimub hommikust lõunani seal mingi surfivõistlus. See tegi tuju veel paremaks, et häid surfareid ka veel näha saame! Hommikul randa kooserdades tuli välja, et tegemist oli hoopis kalameeste võistluse/kogunemise või muu sellisega… Ise ka täpselt ei tea, kuidas nii mööda oma ootustega panime, aga nii ta läks. Viskasime siis oma rätikud sinna keset kalamehi maha ja nautisime ilma. Maarika sai valmis võrratu liivalossiga, mis kahjuks esimese lainega koju tagasi pidi minema. Jälgige piltidelt seda huvitavat kalapüüdmisviisi ka. 

dav

dav

dav

lösutamas

DSC_0172DSC_0228DSC_0247

DSC_0163DSC_0164DSC_0377DSC_0401DSC_0406

DSC_0435

mõnd surfarit õnnestus ka siiski näha

DSC_0446.JPG

dav

palavus

Rannas oli üks tore seik ka, kui mingi hetk panime tähele, et vesi on märgatavalt tõusnud ja lained kuidagi jube suureks läinud. Mina heitsin mõtte ununedes rahulikult pikali ja päevitasin edasi. Maarika jäi veel püsti laineid vahtima. Järsku huilgab kõrval ”ou, see laine tuleb küll mega kaugele!”  Tegin siis ka oma silmad taas lahti ja vaatasin et tuleb jah. Oi pekki, liiga kiiresti tuleb. Sain kuidagi iseendale liiva silma lüües lõpuks sealt püsti. Samal ajal haaras Maarika teki nurkadest ja lohistas tekki lainest 10cm eemal hoides selle vee eest ära. Kenasti oleks laine üle pea lopsu löönud, kui mõlemad seal minu moodi lösutanud oleksime 🙂

Kusagil 3-4 ajal otsustasime kodinad kokku pakkida ja sõita tagasi Biscarrosse’i linna, et äkki täna õnnestub siiski vesilennukeid näha. Kohe kui olime sama järvekese parklasse keeranud ja autost välja astunud nägime, kuidas vesilennuk õhku tõusis. Oi, kus me karjusime ja rõõmustasime! Nii hea meel oli!

Läksime järve äärde, et neid veel näha. Kahjuks enam õhku tõusmas ega maandumas ei näinud ühtegi, kuid järve kohal lendamas õnnestus meil neid sellegi poolest näha.

DSC_0525DSC_0521DSC_0510

Tahtsime minna ka vesilennuki muuseumisse. Olime kahjuks jõudnud täpselt 40 minutit pärast sulgemist, aga tore muuseumitädi lubas meil siiski lennukeid vaatama minna ja seda veel täiesti tasuta! Elu on ikka ilus küll 🙂

DSC_0505DSC_0503

Kuna käesoleval päeval algasid koolis üliõpilasesinduse valimised, siis otsustasime otsa tagasi kodu poole pöörata. Valimistega on siin maal selline möll, et terve kursus korraga kandideerib ja need kursused, kes osutuvad valituks korraldavad 4 päeva jooksul tudengitele igasuguseid erinevaid mänge ja võistlusi, toidavad neid ja õhtul korraldavad peo. Seega jõudsime neljapäeva hilisõhtul tagasi Toulouse’i. Tol õhtul peole ei jaksanud minna. Säästsime ennast reede õhtuks.

DSC_0581

ütleks et väga hea oli möödasõitu teha 😀

DSC_0598DSC_0640

Reede õhtuse peo teema oli Pin Up versus Military. Me lõime ennast ikka korralikult vastavalt stiilile üles. Peol oli tunne nagu me oleks ainukesed, kes teadsid, et stiilipidu on aga samas oli täiesti suva. Nautisime pidu täiega, tegime lollusi nagu alati ja veetsime üleüldse toredalt aega!

Laupäeval oli loomulikult uus pidu. Seekord oli pidu stiilis LMFAO. Kohale jõudes plätserdati kõik neoonvärvidega üle. Sain ka ühe läraka põsele. Väga meeldiv. Champagne shower’it sai ka aeg ajalt tunda. Välisalas asus ka väga ebamäärane vahune ala, kus soovijad said vahu sees pidu pidada…

Pühapäevast sai kodune puhke- ja koristuspäev, kuna esmaspäeval oli oodata Martinit 🙂

Ja juba ta oligi kohal! Nii tore! Nii uskumatu! Esimesed päevad möödusid meil enamjaolt kaubanduskeskusi läbi kammides, sest ilmad ei olnud kuigi head. Sõime esimest korda SubWay’s. Segasin oma cappucino’t šokolaadist lusikaga ja jõin mega head virsiku jääjooki. Väga oluline info 🙂 Pole tänu väärt.

Teisipäeval põikasin taas korraks kooli. Tegime prantsuse keele tunnis enda esitluse Eestimaa kohta. Vahva oli enda kodumaast rääkida. Esitlus toimus prantsuse keeles. Nalja sai, aga tore oli! Koduigatsus on peal. Tahaks laulupeole ja kohupiima ja kohukest ja kodujuustu. Kõige rohkem tahaks normaalseid järvi, kus ujumas käia. Täna sattusime järve äärde, mis oli aiaga piiratud. Mõtlesime, et mis värk on? Lugesime, et rand on suletud. Ok. Lugesime edasi. Suvel on sissepääs 1 euro. 11 korra pilet 10 eurot jne… Mis mõttes??? Uskumatuuu.

Teisipäeval meisterdasime endaloodud Martin feat Leena kana-shampinjoni-pärlsibulapastat. Tegime all mõtlen seda, et Martin avas pärlsibulapurgi ja Leena tegi süüa. Tähistasime enda esimest juubelit Eurovisiooni saatel ja mängisime ampstriga ka 🙂

 

Kolmapäeva hommikupoole tegime ka kindlasti midagi toredat. Täpselt ei mäleta. Ilmselt mängisime tennist. Essa inimene, kes kogu aeg minuga tennist viitsis mängida. Jee!

Õhtul käisime meie kooli direktoril Jaanus Jakimenkol ja välissuhete spetsialistil Karine Mandelil lennujaamas järel. Tore oli eestlasi juba endale nii kalliks saanud kohas näha. Tänutäheks saime kamba peale kotitäie Eesti kraami. Jälle tuju laes!! 🙂

Järgmisel päeval mõtlesime Martiniga, et läheme ilusamat ilma ja päikest taga ajama. Ise ka täpsemalt teadmata, kuhu suundume. Sobib. Esimeseks checkpointiks sai Barcelona.

bty

Linna jõudes parkisime auto kesklinna kohe sadama juurde ja läksime jalutasime natuke. Elu kees. Linn oli paksult rahvast täis, kuigi kell oli juba üsna palju. Jahid seisid sadamas ja tundusid õhtuhämaruses veel eriti kutsuvad. Mingi kontsert leidis ka parasjagu aset. Väga mõnus õhkkond oli. Jalutasime tsipa ja otsustasime siis, et läheme otsime koha, kus täna magame. Võtsime tee peale jäävast hiinakast karbi nuudleid ja suundusime tagasi parklasse.

davmdemde

dav

rõõõõõõõmurullid 🙂

Mõtlesime et elu on seiklus ja et magame autos. Hakkasime mõnd rahulikku kohta otsima. No ei leia. Kõik puhkealad, mis GPS pakkus asusid linnas. Mingi hetk otsustasime linnast välja sõita, et ehk satume millegi hea otsa. Sattusimegi ühe tankla kõrvale, kuhu sisse keerates mina kohe auto suvalisse kohta seisma jätsin ja kassiema koos kahe kassipojaga näppima jooksin. Sain kohe pahandada, et nad on mustad jne… Tulin siis kurva näoga autosse tagasi ja parkisime selle päriselt ära. Tegime voodi ära ja läksime vaatama kas saame tanklas vetsus käia. Müüja arvas minu püüdluste peale WC-d küsida, et ma tahan õlut osta. Nii me siis ilmselt jäimegi seal põõsa kõrval nii mõnelegi selle tankla turvakaamerale :’) Mängisime veel kuni esimeste haigutusteni kaarte ja jäime siis tuttu.

Uus päev viis meid esmalt Camp Nou staadionile, kus maksime kahepeale 41 euri, et kolmandalt korruselt muru vaadata :’) Tahaks nutta. Tegelt oli täitsa lahe. Makstud raha eest saime käia ka staadionil asuvas muuseumis ja loomulikult FC Barcelona nännipoes.

dav

dav

mingite tähtsate auhindadega, mida näha ei ole 🙂 🙂

dav

veel ühed tähtsad auhinnad

dav

dav

dav

Messi särgiga juhei

Edasi liikusime Tibidabo mäele. Seal käisime märtsis piffidega ka. Jalutasime veidi ümber kiriku ringi, püüdsime tuulega mitte pikali kukkuda ja otsustasime siis sadamasse sööma minna. Siin on iga söögikoha ees need väsitavad onud, kes igaüks täie jõu ja nõuga sind enda söögikohta einestama üritavad meelitada. Ei pääsenud ka meie. Meile lähenes vanemas eas härrasmees ja arvates, et me oleme venelased hakkas meiega vene keeles rääkima. Rääkis siis terve menüü meile ette ära ja mõtlesime siis, et me oleme juba siin 20 minutit ta juttu kuulanud, et mis seal ikka, sööme siin ära. Sõime jällegi Paellat (riisiroog mereandidega), mis oli ikka ja jälle imemaitsev 🙂

dav

Tibidabo

dav

Tibitabo

dav

Paella

Siis oli aeg jälle wifi kohta otsida, et ööseks mõni hotell otsida. Panime sihtkohaks 12 kilomeetri kaugusel asuva McDonalds’i teades, et seal on tasuta internet ja lootes, et seal on võimalik parkida. Kuna oli tipptund, siis õnnestus meil kogeda Barcelona ummikuid. Imeline kogemus. Läbisime 2 kilomeetrit umbestäpselt 20 minutiga. Lõpuks jõudsime kohale ja saime oma netivajadused rahuldatud.

Veel samal õhtul võtsime suuna Lloret de Mar’i poole. Teekond oli ca 80 kilomeetrit pikk, pime ja vihmane. Kohalejõudes oli vihm järele jäänud ja ka auto saime suhteliselt koheselt pargitud. Tasuta! Asusime eelnevalt broneeritud hotelli otsima. Peagi me ta ka leidsime ja astusime sisse. Saime oma toa kätte, käisime pesus ja asusime taas üksteisele kaardimängus pähe tegema. Enne tudule minekut juhtus meil üks korralik seiklus ka ühe õnnetuse näol aga noh nagu öeldakse, siis pulmadeks paraneb ära.

Hommikul tatsasime tagasi auto poole, viskasime asjad autosse ja asusime mõnd toidupoodi otsima. Leidsime ühe nurgapealse pisikese ”supermarketi”, mis meile ideaalselt sobis ja astusime sisse. Sain sealt rohelist banaani ja neid pisikesi pannkooke, mille vahel on nussa!!! (neid samasid, mis Venemaal mugistasime Merlu). Banaan oli kahjuks nii roheline, et koor lausa murdus ära 😀

Edasi asusime otsima Cala sa Boadella randa. Leidsime selle õige pea üles, aga seal oli veidi liiga palju inimesi. Otsustasime, et proovime üle kalju minnes teiselt poolt alla randa minna ehk seal on vähem. Alustasime siis oma matka. Ülevalt avanes imeline vaade merele ja rannaribale. Pärast umbes 20 minutilist turnimist jõudsime järeldusele, et me ei jõua sealt kaudu mitte kuhugi, sest keegi oli aia ette ehitanud.. No pagan, ronisime siis tuldud teed alla tagasi ja leppisime eelnevalt nähtud rannakesega.

Mõtlesime, et kõnnime ranna esimesest osast läbi veidike tahapoole, kus veidi privaatsem olla oleks. Järsku, poole kõndimise pealt, paneb Martin tähele, et seisame keset nudistide randa. Kannapöörd ja topelttempoga tagasi. Väike ehmatus… Potsatasime siis end sinna alguse poolele maha, et nudistide osas olevaid väga agaralt jalutavaid vanamehi vältida. Päike paitas 🙂 Peesitasime seal nagu kaks kassipoega 🙂

Jalutasime veel hiljem natuke linna peal ja hüppasime mõnda poodi. Olukord meenutas veidi Egiptuses ostlemist, kus poest tühjade kätega lahkumisel kõik poes viibivad müüjad järjest odavamat hinda karjudes sulle järele jooksevad. Muidu tore. Sõime ühe vahva onu juures kebabi ja otsustasime võtta suuna Andorra poole.

Alustuseks oli meil vaja tankida. Seega keerasime sisse esimesse teepeale jäävasse tanklasse. Vähemalt 30 minutit tõmblesime sealse hispaaniakeelse tankimisautomaadiga ja lõpuks otsustasimegi järgmise tankla kasuks. Pärast õnnestunud tankimist algas üpris peagi mägine teekond. Teekond muutus nii mägiseks, et mul oli kõrvalistujana tunne, et istun hävitaja kokpitis ja lendan kaasa mingisugust vigurlendu. Mangusin igas võimalikus kohas peatust, et mööda mäge allanirisevast veejorust oma pudel värske veega täita ja veidi värsket õhku hingata. Lõpuks kandis mu mangumine vilja ja me tegime pausi. Milline kergendus. Kahjuks või õnneks tuli aga teekonda jätkata. Järsku olime jõudnud 1800 meetri kõrgusele merepinnast. Väljas oli temperatuur langenud 5 kraadini ja lumised mäetipud hakkasid paistma.

hdr

dav

1800m merest

hdr

õuduste tee

dav

lõpuks ometi alla sõit

dav

emotsioon pärast Andorrasse jõudmist

Lõpuks jõudsime Andorrasse. Nii imeline tunne oli lõpuks sealt mägedest alla jõuda, aga samas nii imelik tunne oli olla täiesti mägede vahel. Igal pool kuhu vaatasid olid mäed vastas. Sõitsime esimese asjana Andorra la Vellasse, Andorra pealinna ja otsisime koha kus wifisse saaksime, et endale majutus ära broneerida. Valituks osutus meie vana hea tuttav McDonalds. Broneering tehtud käisime veel kiirelt toidupoest läbi ja läksime siis hotelli.

hdr

Hommikul vedasime end kesklinna. Vahtisime poodides ringi ja ahhetasime, et no kuidas see võimalik on et siin sellised hinnad on. Täpselt nagu Rootsi kruiisil oleks. Andorra nimelt on maksuvaba riik. Vahva. Plaanime plikadega järgmisel nädalal sinna kauba varumise eesmärgil tagasi minna.

Nägime siltidelt, et kuskil peaks asuma suur kaubanduskeskus. Parkisime auto kaubanduskeskuse parklasse ja asusime kaubamaja otsima. No kuskilt ei leia. Olime juba terve kvartali läbi kõndinud. Läksime tagasi ja nägime maja seina peal kaarti. Olgu, läheme siis uuele katsele. Ikka ei midagi. Järsku sattusime kuskilt umbluud kaudu ühele tänavale, mis oli otsast lõpuni pilgeni poode täis. Tuli välja, et seda tänavat kutsutaksegi selleks samaks nö kaubanduskeskuseks. Max level segadus.

Kuna Andorra on nii pisike riik, 468 ruutkilomeetrit, siis on linnadevahelised kaugused ca 2-5 kilomeetrit. See oli alguses nii harjumatu, kuid omamoodi tore 🙂

dav

meie hotelli lähiümbrus

hdr

”kaubanduskeskus”

Pärast sealset jalutamist mõtlesime, et läheme vaatame Andorra vabaõhu pargi moodi asjanduse ka üle. Tee viis taas mägedesse. Koht oli üllatavalt meeldiv iseenesest. Me ei hakanud küll piletit ostma, sest müügil olid vaid päevapiletid ja päev hakkas õhtusse jõudma juba, vaid jalutasime niisama ja nautisime vaadet.

davdav

dav

Lõpuks hakkas kogu see mägede jant koppa vaikselt ette viskama ja otsustasime koju minna. Tagasitee viis meid jälle läbi käänuliste teede ja üle kõrgete mägede. Tore oli see, et nägime lund ja veeltoredam see, et Martin oli plätudega 🙂

dav

reisusellid

dav

wannabe

dav

lumi!

dav

tsuti jahe sai

dav

plätumees

dav

mees kinkis lille 🙂

dav

back to the road!

Pisikene kokkuvõte reisust ka video näol:

Leena 21! Weehooo! Esimene kalli oli see kõige soojem 🙂 Hetk pärast 00.00 lendasid uksest sisse Maarika, Maarja, Molly ja Pankaj. Nii nunnud! Nad tulid koos koogi, lillede, kingituse, shokolaadi ja krõpsudega! Imelisus. Mugistasime siin kõik kooki ja laulsime eesti keelset sünnipäevalaulu 😀

Päeval läks tiim Punane Suss linna uudistama. Jalutasime Toulouse’i tänavatel ja uudistasime Capitole’t seestpoolt. Sõime jäätist ja Lensu lemmik makroone 🙂 Ooo happy day!

dav

dav

lemmik pilt

hdr

burst

13250493_1123713391005826_432200874_n

13282605_1123713461005819_509370141_o

aitäh!!!

13271506_1123713384339160_504836479_o

Reedel kooserdasime muttidega niisama linnapeal ringi. Käisime pangas uurimas kuidas seda lahkudes sulgema peab ja samuti CAF-is infot saamas.

13282627_1123713524339146_1932667242_o

Õhtul tegin pisikese jooksutiiru Garonne’i kanali ääres.

13275880_1123713551005810_1451543769_n

Täna toimus AirExpo 2016 lennushow. Teisisõnu lennupäevad 30 kilomeetrit Toulouse’st väljas Muret’i lennuväljal. Väljas oli lauspäike ja 30 kraadi. Ilma tuuleta oli kohati päris piinarikas seal rahulikult aega veeta. Õnneks läks aeg ruttu, kuna vaadata oli palju ja igav ei hakanud. Ühtlasi päästis ülekuumenemise piiri pealt välja ka jääjook või teisel korral jäätis, mis transportimisel jäätisemüügiletist meie tekini mul lihtsalt üle käe laiali sulas. Lisan siia mõned pildid tänasest, siis saate ehk veidi aimu, mis seal toimus.

13278025_1123713547672477_596187174_n

DSC_0079

näitemäng, kus üks ”politseilennuk” pätte taga ajas 😀

DSC_0170DSC_0258DSC_0319DSC_0353DSC_0445DSC_0453

DSC_0467

neli lennukit kõrvuti

DSC_0487

fänn oranzis särgis

DSC_0564

DSC_0561

A350 madallendu tegemas

DSC_0580

Seitse tundi päikese käes tegi oma töö. Seega otsustasime ujuma minna, et end veidike jahutada. Siis sattusimegi selle järve otsa, mida eelnevalt mainisin, mis oli suletud. Läksime ikkagi samasse järve ujuma, lihtsalt piiratud alast veidi eemale.

13275311_1123713557672476_1273049889_o13262120_1123713571005808_1167583490_o

Umbestäpselt on nüüdseks käima läinud meie viimane kuu aega siin. Teha on veel kaks eksamit ja siis saamegi tagasi Eesti poole sõitma hakata! Naudime viimast aega maksimumiga! Püüan Teid kõige toimuvaga kursis hoida 🙂

Seniks aga… Au revoir!

Leena

Unustamatud Püreneed ja Albi!

Taaskord on üks aine, meteoroloogia, positiivse eksamisooritusega läbi saanud. Nüüd ongi veel 2 ainet jäänud- prantsuse keel ja air & noise pollution.

Olles juba jaanuarist saadik kannatamatult tantsukooli Juste Debout avamist oodanud võtsin kolmapäeva õhtul Mollyl patsist kinni ja vedasin ta endaga trenni. Ootused olid suured! Enda jaoks esmakordselt proovisin Street Jazz/ Girly Style klassi. Polnud tükk aega ennast tantsutunni raames liigutanud. See andis tunda soojenduse esimese viie minuti jooksul, kui pärast liigset painutust nõudvat harjutust lihase ära tõmbasin ja pärast teist ja kolmandat harjutust kops koos oli. Koreograafia, inimesed ja õhkkond olid vapustavad!! Mul pole lihtsalt sõnu!!! See oli lihtsalt nii lahe! Kõik elasid kõigile kaasa ja suhtlesid üksteisega nagu nad teaksid teineteist juba mitu aastat. Täpselt midagi sellist, mida ma alati Eesti tantsutrennidest oodanud olen. Kuna tegemist oli tasuta tunniga siis oli terve saal paksult rahvast täis. Kuna temperatuur oli saalis jõudnud kusagile keskmise Eesti sauna piirimaile ja kõik tantsisid üksteisele suhteliselt lähedal, siis oli kohati tunne et võid iga hetk kelleltki paugu kirja saada ja seal samas sussid püsti visata. Saadud emotsioon oli aga vägev ning plaanin sel nädalal tehtut korrata!

Olen siin juba päris mitu korda juuksuri ametis kätt proovinud. Nii ka neljapäeva õhtul, kui värvisin Maarika ja Molly kiharaid. Päris änksa oli erkoranzi värviga kellegi peas plötserdada 😀 Tulemuse üle keegi ei kurtnud nii et tundub, et tuli taaskord välja. Õhtul oli plaanis minna mais korraldatava AirExpo ürituse nö soojenduspeole. Enne seda lipsasime Maarikaga kiirelt teise linna otsa, et nädalavahetuseks vajalikud asjad auto peale laadida. Tagasi tulles leidsime end Maarikaga peagi jällegi heade rütmide saatel tantsuplatsilt õõtsumast.

Nädalavahetuseks sõitsime koos 24 teise Toulouse’is õppiva tudengiga Püreneedesse. Täpsemalt ootas meid ees imeilus, tohutusuur ca 20 magamistoa, sauna ja mullivanniga maja Loudenvielle külakeses. Kohe kui olime suurelt maanteelt maha keeranud algas pihta terve mu elu kõige ilusam autosõidu teekond. Kõik ümbritsev oli lihtsalt nii lummav, et süda tahtis lööke vahele jätta. Teekond läbi mägede vahel asuvate pisikeste külakeste möödus ainult ahhetades ja ohhetades ja hoopealt pilte teha püüdes. Kogu see kupatus oli ülimalt idülliline. Rohelised looklevad mäed, millel lambad rahulikult muru näksisid. Taamal paistsid lumised mäetipud. Vanemad inimesed karjatasid koos karjakoertega lambaid. Läbi külakeste voolas meie sihtkohas asuvasse järvekesse lai, kivine ja kiire vooluga jõgi, mida mitu korda ületasime ja millel oleks tahtnud rahulikult elunaudeldes parvetada.

This slideshow requires JavaScript.

Kohalejõudes sättisime oma kodinad kenasti valitud tuppa ära ja läksime maja uudistama. Maja oli üüratu. Kaks korrust, kaks maja poolt st et välisuksest välja minnes ja teiselt poolt uuesti sisenedes ootas meid teine samasugune ala. Mullivann, saun, kõik mida oodata oleksime osanud oli olemas. Kui meile lõpuks päriselt kohale oli jõudnud, et me nüüd olemegi siin kohal ja nii ongi, et aeg lõõgastuda, siis hakkasime eesootavat nädalavahetust veel rohkem nautima. Parim osa oli see, et kõigilt inimestelt korjati terveks nädalavahetuseks telefonid ära, pandi karpi ja viidi autosse. See tähendab, et mul eriti palju pilte nendest kolmest päevast ei ole. Kuna siiski mingi fotokas seal ringi käis, siis mõned leidsin.

13090451_1109407205769778_518548676_n

vaadake neid mägesid! :O

DSC_0467

õnnelik kohalejõudnu

DSC_0464

vaade meie toa aknast

13078109_1109407219103110_582842649_o

Teisel päeval otsustasime mägedesse ronida. Läksime kogu seltskonnaga, kuid esimese kilomeetri järel andis esimene pool rahvast alla ja läks koju tagasi. Veel veidi edasi minnes hakkas ka juba vihma sadama. See tähendas järgmise pundi kaotust. Meiega liitus poole teepealt üks koer, kelle nimi oli küll Jeff, küll Steve kuniks Maarika otsustas teda lihtsalt koeraks kutsuma hakata ja kõik vooluga kaasa läksid. Peagi olime jõudnud ühe aiaga piiratud alani, mille pidime kuidagi moodi läbima, et edasi minna. Kümme täiskasvanud inimest versus aed. Ligikaudu 10 minutit ajude ragistamist, kuni tuli Muhu näkk Maarika ja avastas, et seisime terve aja värava koha peal ehk saime aia lihtsalt lahti tõsta ja läbi lipsata.

13062149_10209597240357768_461306928705065904_n13087309_10209597240477771_8545509641044447696_n

Veel edasi minnes, kui vihma järjest tugevamini sadama hakkas, tekkisid endal ka juba mõtted, et miks vihm, ma ei jõua, tahan horisontaalis olla, palav on, jalad lirtsuvad, mäed sakivad jne. Tegime pausi, kaotasime kolm inimest, kelle hulgas mina ka algul seisin kuniks mu mõtted jõudsid kohast ”miks ma seda teen” kohani ”mida pekki ma olen Prantsusmaal Püreneedes matkamas ja ma ei jõua või? Kammoon Leena võta kokku ennast” ja läksin edasi. Järgmise pausi tegime kohas, kus kivi peal oli suur punane värvilärakas. Mõtted käisid sellele, et see on saatus, et ärge edasi minge, keerake ots ümber ja minge koju magama. Me ei andnud alla, tegime väikese kõrvalepõike ja see oli selle matka üks parimaid otsuseid. Jalutasime mööda pisikest rada edasi, kus ühelpool oli kivine kaljusein ja teiselpool järsk kuristik ja all tükk tühja maad. Läksime ettevaatlikult kuni ühe sillani. Enne silda lugesime prantsuskeelset silti, kus silmad sõnast danger ülehelikiirusel üle liikusid, avasime värava, jalutasime kose kohal asuvale sillale ja nautisime vaadet. I-ME-LI-NE. Täiesti uskumatu, kuhu me omadega jõudnud olime.

13055583_10209597241077786_8164939285786542729_n.jpg

13082733_10209597238917732_5238029109032915133_n (1)

Naudingu kätte saanud liikusime tagasi punase märgiga kivi juurde ja sealt edasi kõrgemale ja kaugemale. Jalad olid juba läbimärjad ja nii ka kõik ülejäänud riided, aga rühkisime edasi. Vahepeal kohtasime kolme mägironijat, kes jooksid meist nii kergel sammul mööda nagu lippaks poodi piima järele. Meilt kostus neile tervituseks vaid hädine Bonjour. Jõudsime järgmisele väiksemale lagendikule. Pilved olid väga ”madalal” ja seega linnale mingit erilist vaadet ei olnud. Tajusime, et oleme juba väga kõrgel, kuid ma arvan, et me tegelikult ei hoomanud päristäpselt kui kõrgele me ikka juba päriselt jõudnud olime. Mina ja üks matkasellidest otsustasime tagasi pöörduda. Viit jätkajat ootas ees veel umbes 500 meetrit püstloodis mäkke ronimist. Jätsime neile GoPro, et nad lahedaid hetki jäädvustada saaksid ja hakkasime tagasi minema. Lahtiste ja märgade kivide peal alla tulek oli umbes kaks korda sama raske, kui üles minek. Õnneks õnnestus meil üksteise abiga lõpuks autoteele tagasi jõuda ja me saime rahulikult elust-olust rääkides majja tagasi jalutada.

Kuna eelmisel õhtul sai pikemalt kui igapäevaselt kombeks üleval oldud, siis otsustasime kõik pisikese powernap’i teha, et käesolevaks õhtuks rohkem jaksu oleks. Ees ootasid mängud, kus rahvas oli jagatud värvide järgi nelja erinevasse tiimi. Nagu tudengitelt oodata võib oli mängu eesmärk seotud muidugi rahva käima tõmbamisega. Mängu lõpuks oli siht täidetud, rahval tuju hea ja pidu võis jätkuda. Tantsitud ja trallitatud sai niii niii palju, et hommikul oli taas tunne nagu oleks maratoni jooksmas käinud. Olen rohkem kui rahul, et nädalavahetuseks mägedesse otsustasin minna, kuna sain sealt üli palju uusi toredaid sõpru ja veetsin kvaliteetaega!!!

13076710_10156769439480401_4321222807766389354_n13076859_10156769441165401_745711007689059708_n13077049_10156769485405401_3926280844936126720_n13077069_10156769510180401_7898128426713147423_n13077147_1109407149103117_453160689_n13091909_10156769485330401_6677926773414747633_n13102894_10156769444905401_8078207561516830513_n13103427_10156769486195401_6076384294125894914_n13125021_10156769455215401_5153784334415053772_n

Esmaspäeval tagasi Toulouse’is olles polnud õhtul suurt miskit tarka teha, seega tegin Maarikale ettepaneku minna Garonne’i äärde istuma ja päikeseloojangut vaatama. Nii me ka tegime. Lihtsalt istusime ja mõnnasime ja mõtlesime, kui vedanud meil ikka on.

13078160_1109406935769805_1124026125_o13091843_1109406905769808_1852934810_o13105965_1109407112436454_1571338587_o

13081989_1109406965769802_750095925_n

tagasi koju kooserdamas

13120658_1109406952436470_1585928856_o

Kolmapäeval toimus ESN’i Erasmuslaste kevadsemestri lõpupidu. Enne sõpradega jõe ääres treppidel kohtumist mängisime neljakesi Maarja, Maarika ja Peetriga ühikas kaarte.

13082068_1109406155769883_747458981_n

Aeg läks kiiresti ja peagi oligi aeg linna suunduda. Linna jõudes tuli välja, et keegi peole ilmselt ei suundugi, kuna selle aja peale oli pileti hind juba oluliselt tõusnud. Otsustasime Maarikaga mingi hetk seltskonnast eralduda ja kohalikesse baaridesse pilk sisse visata ning seejärel ESN’i pidu üle vaadata. Pika peale jõudsime ka õige klubi ukse ette, kuid kuna sealt viskus ukse avanedes näkku üks korralik suitsupilv, siis otsustasime sammud tagasi seada ja uuesti sõbrad üles leida. Teepeal tagasi toimus ikka korralikku huumorit… Lõppude lõpuks läbi mõnetunnise seikluse jõudsime soovitud koha ette, kuid sisse meid sinna enam ei lastud. Kell oli ligikaudu 1.30 seega pidu hakkas juba lõppema. Siin ei ole nii nagu Eestis, et alles 1-2 ajal öösel liigutakse peole. Siin tullakse välja istuma juba 19-20-21 ajal õhtul ja siis 1-2 ajal liigutakse koju tagasi. Läksime siis ka meie tagasi Jean Jauresi poole. Metroo enam ei sõitnud ja seega mõtlesime korraks pargipingil jalga puhata. Seekord sai purskkaev meie ahvatlusest võitu ja siis juhtus see:

Pärast korralikku kõhutäit naeru, teeseldud venelase oma lummava venekeeleoskusega vahelevõtmist ja pisikest jalakuivatuspausi mõtlesime edasi kuidas koju saada. Maarika hääletas rataste poolt, Leena oma naba-nahktagiga takso poolt. Proovisime siis ilma netita Uberit tõmmata. Nagu arvatagi võite, ei tulnud välja. Vestlesime ühe autojuhist neiuga, kes meid samuti aidata ei osanud. Lõpuks peatus meie mossis nägude taga üks väike valge auto, juht avatud aknast sihvkasid hammaste vahelt välja loopimas. Maagiliselt ühtis tema teekond täpselt meie omaga ja läbi kõhkluste ja risti ette lüües istusime väsinutena autosse. Ma pole elusees kellegi võõra auto peale julgenud istuda, seega hõivasin issi hoolitsusest kaasa antud gaasi pihus hoides tagaistme ja Maarikal oli au istuda ette. Terve teekonna vältel möödusime tuttavatest kohtadest, seega olukord oli kontrolli all ja mis peamine- tüübil oli terve karp sihvkasid autos!!! Me neid mingisugune 2 kuud otsinud. Viimane kord oleks Maarika Leclercist peaaegu 10kg linnutoitu pidanud ostma, et sihvkasid saada.

Saime kooli ette!! Wohooo! Maarika läks oma tänuavaldustega veidi liiga hoogu ja tegi juhile tänutäheks kalli ka. Tollel läks muidugi lootus lakke kohe ja peagi kostis küsimus: ”I come with you? oui?” Esimest korda olin tänulik,  et meil kooli väravas ööpäevaringselt valvurid on!

13115432_1109406169103215_196532116_n

öine pasta ja Lõvikuninga vaatamine

Neljapäeval käisime üle pika pika aja taas koolis. Selle nädala ainukeses loengus. 3h möödus nagu nipsti ja õhtul läksime koos kursusekaaslastega linna Iiri pubisse karaokele. Õhkkond oli ülimalt hubane ja mõnus. Eriti armas oli, kui meie kursavend Samuel laulma läks. Kõik elasid ja laulsid kogu hingest kaasa!

mdemde

Täna lõunast sõitsime neljakesi Albi linnakesse. See imeilus kohake asub siit umbes 80km kirdes ning seal elab ca 50 000 elanikku. Külastasime St. Cecilia Katedraali, le palais de la Berbie aeda ning Rochegude parki. Jalutasime veel ka niisama linnapeal ringi ja nautisime elu!

DSC_0542-2DSC_0543-2

DSC_0583

lollusteta ei tohi elada 🙂

DSC_0623DSC_0674DSC_0688DSC_0693

davdavdavdav

dav

DSC_0475DSC_0563DSC_0588DSC_0606DSC_0646DSC_0659DSC_0707

dav

thuglife

dav

vol2

Homme hommikul stardime Andorra poole, et läbida ligikaudu 12 kilomeetrine matkarada mägedes!!!

Kallid-paid!

Leena

Kuidas ma 5 minutiga karnevalil käisin, flamingodele otsa jooksin ja Toulouse’i kesklinnas tantsisin

HEI KULLAKESED!

Aeg läheb nii ruttu. Uskumatu, et juba on 3 kuud sellest suurest seiklusest läbi!

Alustan oma jutuga üleeelmise nädala teisipäevast. (Päris tükk tegemist oli, et pea kogu kahe nädala materjal meelde tuletada, aga õnneks on meid kolm ja koos moodustame oma mäluga ühtse terviku. Luban, et utsitan end edaspidi kõige selle maailma avastamise kõrvalt tihedamini kirjutama.) Kohati juhtub, et ka meil on mõni koolitund. Sel päeval oli lausa kolm- meteoroloogia, prantsuse keel ja taaskord meteoroloogia. Meteoroloogia loeng läheb iga korraga järjest põnevamaks ja lõpuks ometi mõistame nüüdseks ka meie METAR-it ja TAF-i. Saime tunnis ka sellise kodutöö, mis hõlmas nii SIGMET-i kaardi kui ka METAR-i ja TAF-i lugemist. Pidime ise koostama lennuplaani, välja kirjutama erinevad ilmaolud ja märkama võimalikke ilmaga seotud ohte teekonnal. See pani kogu seda kompotti lõpuks paremini mõistma ka.

Nädala keskel käisime jälle tennist mängimas. Ostsime endale nüüdseks enda pallid ka ning Minnu ja Mannu leidsid omale reketid. Nüüd on kõigil oma. Ma siin ikka proovin harjutada, et suvemängudel pärast esimest kohtumist pingile jääma ei peaks. Pöidlad pihus, et selleks ajaks koju jõuame!

dav

Neljapäeval oli oodata Propulsioni proovieksamit. Selle tarvis alustasin 400 leheküljelise õpiku läbilugemist, et veidikene asjast sotti saada. Eksamile vaid pastakaga kohale minnes selgus, et prantslaste arusaam proovieksamist on küsimuste üheskoos läbiarutamine ja õpikust vastuste otsimine. Saime noomida, et õpikud koju olime ‘unustanud’. Päris eksam toimus eelmise nädala neljapäeval ja praeguseks on juba teada, et saime kõik edukalt selle kaelast ära! 

Laupäevaks olime plikade ja Mollyga plaanid teinud, aga need jäid ebasobiva ilmaennustuse tõttu ära. Hiljem tuli välja, et ilmateade otsustas valetada ja polnud tal väga viga midagi. Õhtul toimus karneval. Mina olin vaimselt valmistunud kodus õppima ja ilmateadet kiruma, kui teised idee karnevalile minna lagedale tõid. Jätsin minemata, kuid ei kahetse, kuna suutsin nende äraoleku ajal ületada Propulsioni õpiku 200 lehekülje lävendi. Lõpuks viskasin siiski õpiku nurka ja kuna rahvas veel jätkuvalt linnas oli siis otsustasin ka ise nendega liituda. Idee teostus oli teoorias tugev aga praktikas jättis vähe soovida. Kiirustasime koos Filippoga viimasele linna viivale bussile ja sealt edasi metroole. Kohale jõudes seadsime sammud mainitud koha poole. Kui olime umbes 5 minutit kõndinud nägime enda kursusekaaslasi meile väsinud nägudega vastu kõndimas. Tuli välja, et nad olid otsustanud siiski tagasi ühikasse minna. Nooo ikka saab põhimõtteliselt… Läksime siis tuldud teed tagasi metroo peale ja kuna bussiga sõitmine tundus nagu masendav tegevus, siis otsustasime Pankaji ja Maarikaga rataste kasuks. Tegime bussiga võidu koju, aga kuna Leena ratas ei saanud päris täpselt aru kas oleks hea mõte kett maha visata või niisama jukerdada, siis jäime bussile siiski mõnisada meetrit alla.

IMG_20160410_005218.jpg

üks tool ja palju väsinud jalgu

Kuna kell 1 öösel me veel und ei tunnista, siis veetsime veel paar tundi ühe ühikatoa ukse peal lobisedes. Sain väga palju olulisi teadmisi rikaste ja vaesete kaamelite elukohtade asjus ning vastutasuks said teised naerda, kui väike see Eestimaa ikkagi on.

Vahemärkusena. Üks päev linnast tagasi sõites küsis Molly, et mitu inimest Eestis elab. Vastasime, et ligikaudu 1,3 miljonit, mille peale ta küsis uuesti nagu me poleks küsimusest aru saanud, et ”Ei, ma mõtlen Eesti riigis, mitte sinu kodulinnas.”

Pühapäeval otsustasime taaskord meie hea sõbra Molly kaasa haarata ja sõita Toulouse’i lennujaama aia taha lennukeid vahtima. Algul peatusime ühes lennuraja otsas, kuid otsustasime lõpuks siiski teise poole kasuks, kuna seal võis näha lennukeid maandumas. Tegime palju pilte ja mõnnasime niisama 🙂 Pärast paari tundi läksime läbi väikese kõrvalepõikega McDonaldsisse jälle koju. Kaua ei jõudnudki istuda, kui otsustasime, et tahaks pimedas ka lennukeid näha. Autole tuurid sisse ja minekut. Pimedas oli kõik veel ägedam kui valges. Lõpuks märkasid meid ka lennujaamas ümber lennuradade kontrollsõitu teinud töötajad ja küsisid kuidas nad meid aidata saavad. Ega me palju muud ei tahtnud kui et nad ära läheks ja me jälle külmavärinate saatel pead kuklasse saaksime ajada. Kahjuks neile meie idee ei meeldinud ja me pidime üle tee asuva maja taha minema ja tegevust jätkama.

dav

maanduva EasyJetiga

13014910_1103084766402022_448499264_n

 

DSC_0932DSC_0967DSC_0994DSC_1017DSC_1027DSC_1039DSC_1077

Esmaspäev oli taaskord koolivaba. Ilm oli super suvine ja seega me otsustasime niisama linna trullama minna. Kolistasime poodides ja maksime Maarikaga oma tulevase nädalavahetuse tripi raha ära. Nimelt sõidame tuleval reedel kolmeks päevaks koos 22 teise Toulouse’i tudengiga mägede vahel asuvasse külakesse nimega Loudenville, et jäänud ajast veel viimast võtta.

13023597_1103084793068686_1342726808_n.jpg

Loudenville

13059705_1103084739735358_366449028_n.jpg

poodides kollamas

Pärast taaskord CAF-is käimist ja kõhutäidet Palais de Justice linnaosas sõitsime jätkuvalt ilusa ilma puhul linnast välja Le Vaux-nimelisse külakesse, mille lähedal asus üks väga mõnus järveke. Linnake asub mäe otsas ja järv täpselt selle külje all. Sättisime sinna end mugavalt sisse, võtsime päikest ja õppisime kirikukellade saatel Propulsionit.

13020574_1103084753068690_1917867186_n

Emotsioonid CAF-i minnes

13000379_1103084686402030_581520876_o

Capture

Järgmine päev oli üks ilusamaid päevi Prantsusmaal olemise ajaloos. Pärast seda kui olime oma tavapärase rutiini tõttu päevitades päikeselt veidi pista saanud seadsime oma sammud loomapoodi. Esimese asjana nägime koerakutsikaid. Tunne oli nagu filmis. Maarja hoidis õnnepisaraid tagasi, mis omakorda pakkus mulle taaskord palju nalja. Samas poes oli üks suur kuri papagoi ka, kes mu peale iga kord kui ma temast möödusin häält tõstis.

Kolmapäev algas imeliselt. Mul on algaval õppeaastal au olla Eesti Lennuakadeemia Üliõpilasesinduse esimees!!! Õnnelik, õnnelik, õnnelik! Mu valimislubadus oli pannkoogipidu. Tundub, et toimis! 🙂

13023210_1103084666402032_1926000016_n

happypuppy!!!

Pärast mu toimunud sündmuste vaimustusest ülesaamist tegin veel viimased pingutused, et järgneval hommikul Propulsioni eksam üle elada. Nagu eelnevalt mainitud- toimis. Pärast eksamit ja enneolematult naerurohket prantsuse keele tundi sõitsime taaskord linna elu kaiffima. Võtsime hiinakast nuudlitopsikud kaasa ja potsatasime oma tagumendid Garonne’i kaldale Pont Neufi lähistele maha. Pidasime maha pikad filosoofilised vestlused teemal elu ning kusagil kella 19 ajal loksutasime end bussiga taas kodupoole. Bussiakendest väljavahtimine suurendab kusjuures olulisel määral linnapildist arusaamist. Oskame varsti tasapisi isegi teejuhiseid anda, kui nii jätkame.

13016303_1103084033068762_1074516657_o13062817_1103083999735432_1424705102_o13062691_1103083996402099_19332992_o

Õhtul läksime kooli kontserdile omasid toetama. Meie kursavendade bänd mängis.

Kui kontsert läbi sai läks edasi maikuus toimuva AirExpo (kohalikud lennunduspäevad) soojenduspidu. Maurasime seal Maarikaga veel paar tundi siis ringi ja selle lühikese aja jooksul jõudis päris palju juhtuda 😀 Saime omale uusi tuttavaid ja jutustasime vanade tuttavatega. Tol hetkel kui järjekord seljataha tekkis ja kuulsime, et kellegi tundmatu härra tundmatud sõbrad on meil 3 kuud silma peal hoidnud mõistsime, et on aeg kodu poole sättima hakata 😀 Anyways, tunne on nagu kohalikul superstaaril.

Reedel meil Maarjaga tunde polnud seega vedasime end taas järveäärde peesitama. Mängisime kaarte ja ‘nautisime’ kohalike ‘kas te olete napakad?’ stiilis tähelepanu. Selleks ajaks kui kolmandal musketäril koolipäev läbi sai oli teine musketär juba päevast väsinud ja otsustas koju ära minna. Meie Maarikaga võtsime aga Molly kaasa ja läksime linna, sest Maarika leidis, et tal oleks jakki vaja. Jakki me muidugi ei leidnud, aga palju muud selle eest leidsime. Jalutades kuulsime ühelt tänavalt kostuvat kaasahaaravat muusikat, mis meid nagu magnetiga kohale vedas. Tegemist oli sarnase tänavatantsushowga nagu ühes postituses eelnevalt kirjutasin. Muusika sai minuga üheks ja ise arvates, et ma elan vaid plaksutades kaasa õõtsusin ma vist juba kogu täiega. Mind märkas üks tantsijatest, kes mind kohe platsi keskele sikutas. Selline saigi lugu kuidas Leena Toulouse’i kesklinnas veidi jalga keerutas. Good old times tulid meelde kohe!

13045633_1103083959735436_698264202_n

lihtsalt ilus tänav 🙂

13054729_1103083916402107_1461818138_o

 

Tagasi koju jõudes tegin lõpuks ENAC’i ees pildi ka ära!

13023252_1103083929735439_95703933_n.jpg

Laupäeval sõitsime oma neljase juba eelnevalt tutvustatud tüdrukutepundiga 165 kilomeetrit ida poole Narbonne’i linna. Plaan oli minna mere äärde ilma nautima. Kohale jõudes selgus aga, et olime tuulega valearvestused teinud ja pärast 15 minutit bikiinides lõdisemist pakkisime asjad kokku ja asusime tuulevaiksemat järvekest otsima. Otsisime kaardilt kõige lähedamal asuvama veekogu ja sõitsime kohale. Tegemist oli merest maismaale suubuva üsna porise loiguga. Seisime ja mõtlesime, et no mis see olgu? Pika seismise peale jäime silmitsema eemalseisvat pikkade roosade pulkade kogu. Mõni minut hiljem oli vastus käes- flamingod! Poleks elu sees osanud arvata, et neile niimoodi otsa koperdame! Jälle naeratus näol 🙂 Pildistasime mis me pildistasime, aga telefoniga tehtud pildilt ei näe nad rohkemat välja kui tavalised tuvid. Lombi juures otsa ümber pöörates otsustasime taas oma armsaks saanud Le Vaux’i lähistel asuva järve kasuks. Seal oli ka tuuline, aga mõnus.

12959263_1103083849735447_226096460_o

13036366_1103083899735442_253415131_o13009722_1103083893068776_1521457280_o

Pühapäev oli pesupäev. Ühtlasi ka järjekordne lennukinillimispäev. Jagan Teiega ka toredaid klõpse.

DSC_0006DSC_0100DSC_0113DSC_0129DSC_0152

Täna läksime Maarikaga kalliks saanud Pech-David’i mäele kolmapäevaseks meteoroloogia eksamiks õppima. Läbisime umbestäpselt 6 lehekülge, kui jõudsime otsusele, et huvitavam on jooga käppa saada, koeri vahtida (või jooksvaid mehi, keda Maarika ekslikult hääle järgi koerteks peab) ja lennukeid tuvastada.

dkd

Lõpetuseks. Ma olen jätkuvalt tänulik, et mul on võimalus siin olla. Nende inimeste, selle keskkonna ja kõigi nende lennukite keskel! Võtan mulle antud ajast maksimumi ja naudin oma elu iga minutit, et täiendada oma kogemuste-, mõtteviiside ja seiklustepagasit. Tehke Teie sama! 

pro-cam

Leena

Becoming who I am

Sissejuhatus kirjutatakse alati lõpus. Teengi nüüd seda. Postituse pealkiri võtab kõik ühe lihtsa lausega kokku- olen saamas selleks, kes ma päriselt olen. Avastan ennast. Minu elu. Minu tee. Minu kogemused. Ma pole veel kohal ja tean, et on pikk tee minna, aga ma juba liigun. Võib olla tähtis polegi kohale jõudmine, vaid teekond ise 🙂 Mulle meeldis lause ühe minu tuttava pildil- ”lend ongi pesa”. Olen endas avastanud palju uusi külgi, mille olemasolust mul varem halli aimugi polnud. Katsun neid nüüd järk järgult lahti mõtestada. Olen õnnelik 🙂

Minu munadepüha kogemus oli sel aastal seesugune, et kui hommikul rõõmsa näoga munad vette pistsin ja nad mõnda aega keenud olid, siis üks neist otsustas lihtsalt sussid püsti visata ja plahvatada. Seega pakkus päev mulle vesist munaputru. Keeldusin viisakalt ja võtsin seda kui märguannet, et elu tonksab mulle kergelt jalaga tagumikku, et ma oma toa ära koristaksin. Seda ma tegingi. Palju ilusam oli olla kohe.

Ma ostsin omale mõnda aega tagasi lille. Orhidee. Selline ilus tumelilla nunnunaator. Nüüd ma üritan tema eest hoolitseda ja teda elus hoida. Siiamaani on kastmine nagu kellavärk käinud. Olen uhke 🙂

Eelmise nädala esmaspäeval pakkisime taas, väikesed matkasellid nagu me oleme, vajaminevad kodinad kokku ja sõitsime Maarika, Thomase ja ta sõbra Robiniga Carcassonne’i linna. See on linnake Toulouse’st ligikaudu 100 kilomeetrit kagu pool. Linnale lähenedes pidime peaaegu muidugi jälle kraavi sõitma, sest Maarika sattus kindlusest juba alles parkimiskohta otsides vaimustusse ja surkas fotoka otse minu nina alla, et juhi aknast hea pildi saaks. (issi ära muretse tegelt on kõik ok 🙂 ) Esmalt külastasime linnas asuvat suurimat vaatamisväärsust, milleks oli keskaegne Carcassonne’i kindlus. Meie õnneks oli 18-25 aastastele Euroopa noortele sisenemine tasuta. Pileti jaoks aga pidime siiski mõned minutis järjekorras seisma. Rivis dokumente välja otsides märkasime, et Robin hoiab käes kahte dokumenti. Üks dokument oli juhiluba, mis nägi enamvähem välja ka Eesti juhiloa sarnane. Teine dokument oli tema ID-kaart, mis nägi välja nagu eestlaste rattaluba- suur kiletatud paberitükk. Küsimise peale, et miks mõlemaid vaja ütles ta, et proovib ilma A4 suuruse dokumendita läbi ajada. Ei läinud läbi ja meie saime loomulikult kõhutäie naerda 😀

ro.PNG

Robini ID-kaart kuhu on ka pikkus peale märgitud

DSC_0273DSC_0279

DSC_0309

strike a pose

DSC_0434

mäed seljataga :O

DSC_0515

Barbaraga

DSC_0523

tegin inimkatseid

DSC_0526DSC_0340DSC_0474

Kindlusest lahkudes läksime ja jalutasime veel veidi ka niisama Carcassonne’i linnas ringi.

Tagasi Toulouse’i poole sõites muutsime veidi oma algupärast trajektoori ja lootsime leida kaardi peal nähtud järvekese.

DSC_0703

Barbaraga

DSC_0708

DSC_0714

Barbara, Thomas, mina, Robin

DSC_0720

Tegime ‘mõtlemispildi’ ja Thomas arvas, et me peaks kõik ühte suunda mõtlema.

Pärast eelnähtud vahepeatusi jõudsime järeldusele, et oleme järvele juba päris lähedal. Loodetavasti. Parkisime auto tee äärde ja hakkasime lõhna järgi samme seadma. Esimene giid oli Robin, aga tema kandsime suht kiiresti maha ja uueks giidiks sai Maarika, kes meid ka pärast pikka võsas pusimist soovitud tulemusteni viis.

DSC_0775

Mõtlesime veel, et ei viitsi koju tuppa istuma minna ja otsustasime veel ühele lähedal asuvale külakesele pilgu peale heita.

Tahtsime seal mõnda kirikut külastada, aga kahjuks olid kõik kolm mille juurest mööda kõndisime, suletud. Üleüldse oli terve linnake nagu mahajäetud ja jube vaikne. Liikumas oli näha vaid paari üksikut autot ja käputäit inimesi. Ilmselt pühade pärast.

Edasi liikusime tagasi kodu poole, kuna päev oli olnud juba üpris pikk ja väsitav.

Eelmine teisipäev käisime viimast korda meile mõeldud prantsuse keele grupis. Ei saa veel uue grupi kohta muljeid jagada, sest sel nädalal jäeti tund hoopiski ära. Pärast tundi läksime Maarjaga esimest korda koolisööklasse. Eesti tudengid olid seda varasemalt usinasti kiitnud. Vaid ligikaudu 2 euro eest pidi saama nii prae, salati, joogi kui ka magustoidu. Teisalt olime kuulnud, et osad praegused tudengid ei ole pakutavate söökidega üldse rahul. Algul nägime järjekorras seistes veidike ‘otud’ välja, kui ei osanud kuhugi poole liikuda ja ei saanud söökla korraldusest aru. Hiljem kui olime söögi välja valinud, selle eest maksnud ja ära söönud olime väga rahul. Mina sõin kartuliputru guljaššiga, mille kõrvale jõin mingit imehead eksootilist jääteed ja magustoiduks sõin veel lumepallisuppi. Lumepallisupist olime Maarjaga mõlemad nii ekstaasis, et luristasime terve supi sisse umbes-täpselt 30 sekundiga. Kõik see kokku läks maksma ligikaudu 2,70€. Meie jäime rahule 🙂

Kolmapäevaks lubas ilmateade õiget Eesti suveilma. Päevitusõli ostetud, bikiinid seljas istusime autosse ja sõitsime enda arvates lähima järveni. Panime taaskord alustuseks umbes 5 kilomeetrise ringiga mööda, aga lõpuks jõudsime kohale ja laotasime oma kodinad laiali. Peesitasime seal nagu 3 õiget turisti, kes pole kunagi päikest näinud. Ise olime rohkem kui rahul. Kohalikud kõndisid talvejopedega mööda ja vaatasid nagu lollakaid. Mõni pidi isegi mitu korda mööda kõndima, et aru saada ega ta und ei näe.

Pärast kahte tundi lösutamist viskas neiudel kopa ette ja otsustasime kuskil süüa ja siis tagasi koju minna. Nagu meil tavaliselt kombeks on siis otsime meie ikka avatud kohti just nendel hetkedel, kui kõik kohad suletud on. Nii ka sel päeval. Õnneks oli nõus üks onu meile 2 paninit ja ühe burgeri siiski valmistama.

12966526_1096252483751917_1520056884_n.jpg

Tuppa jõudes ei viitsinud seal jälle kaua istuda, ilus ilm ju ka. Läksime siis tennist mängima. Võrreldes esimese korraga olime juba veidike arenenud. Enam ei pidanud nii tihti pallikorjamisringile minema. See aga ei tähendanud, et 1/3 pallidest once in a while (vahepeal keeruline eesti keeles sujuvalt kirjutada 😀 endal ka tiba naljakas 😀 nüüd tuli juba eestikeelne vaste ka selle heietamise peale siin meelde siis aga las ta jääb praegu nii) üle aia ei lennanud.

Päevast mitte veel piisavalt väsinutena otsustasime õhtul veel linna ESN-i poolt korraldatavale Cafe des Langues’i  üritusele minna. See ideaalis peaks olema selline üritus, kuhu kõik Erasmuse tudengid kokku tulevad ja laua taha istuvad, et üksteisega tuttavaks saada ning siis mõne aja möödudes laudade taga kohti vahetatakse, et uusi nägusid näha. Eelmine kord, kui Maarikaga seal käisime oli koht rahvast nii täis, et raske oli kellegagi mitte rääkida. Seekord oli seal aga poole vähem inimesi ja seega tuli tükk vaeva näha, et kellegagi jutule saada. Leppisime seekord oma seltskonnaga, kelleks olid Alberto ja Thomas.

Neljapäeval seadsime Maarikaga sammud kooli raamatukogu poole, et lõpuks enda Learning Agreement välja printida ja allkirjastada. Saime omalt poolt töö tehtud, aga ENAC’i koordinaatorit, kes ka paberile oma allkirja viskaks, meil tol päeval rajalt maha tõmmata ei õnnestunud. Seadsime sammud taaskord Auchan’i poole, et söögipoolist osta. Enne toidupoodi jõudmist hüppasime loomulikult Mim’i poest läbi, kus tegime näo nagu me poleks kogu kaupa otsast lõpuni läbi vaadanud. Eelneval korral veetis Maarika poole poes oldud ajast kotinurgas ja seekord poodi sisenedes haaras ühe koti näppu ja küsis nagu ta ei teaks midagi: ,,Kas see kott on kogu aeg siin olnud või?” 😀

Tegin esimest korda tomati-kurgi-värske sibula-hapukoore salatit siin, millest nii kaua unistanud olin. Täielik kodu tunne tuli kohe. Teen siin väikse vahemärkuse, et ühikahoovis niidetakse muru praegu! Nii jumalik! Värske muru lõhn 🙂 🙂 silmad kinni panen, siis on täpselt selline tunne nagu maal istuks terrassi peal. Okei, jätkame asjalike teemadega. Tegelt mitte. Läksime oma kodutanklasse tankima. Poole tankimise pealt hakkab Maarika õnnest keksima. Täpselt ei suutnudki kohe tuvastada, mis kamm on aga pärast mõningast arutelu sain aru, et tankla oli kaardi järgi meie kodukeele tuvastanud ja ‘rääkis’ meiega eesti keeles 🙂

Õhtul hiljem läksime veel trenni. Väga humoorikas oli kõhulihaseid teha, kui Maarika nurgas ratast vändates pidevalt kihistas, kuna vaatas Reisile Sinuga saadet 😀

Reedel oli ENAC’is taaskord pidu. Seekord suurem. Müüdud oli 1000 piletit pluss mõned lisapiletid ja Maarikal ja paljudel teistel õnnestus siiski piletist ilma jääda. Tegin seoses sellega paar kavalamat käiku ja voila pilet oligi olemas. Pidu oli vahva 😀 Üle pika aja sai ENAC’i peol kuulda head muusikat. Kui olime mõnda aega tantsinud mõtlesime, et läheme ostame midagi juua. Läksime kõrvalasuva baari juurde. Seal seletati meile, et jooke saab piletite eest ja pileteid kusagilt eest baarist. Läksime ette baari. Ka sealt näidati näpuga meie selja taha, et näe vot sellest baarist. Läksime kolmanda baari juurde ja küsisime uuesti. Seekord oli leti taga tuttav (vedas tal, see säästis teda kurjadest pilkudest) ja näitas näpuga veel veidi eemale. Lonkisime siis edasi. Lõpuks jõudsime õige kohani ja võtsime kohe kogu raha eest pileteid, et enam seda sama takistusterada läbima ei peaks. Õhtu lõpuks jäi meil neid siiski päris palju alles, kuna enamuste jookide eest meilt pileteid ei küsitud või teine variant me lihtsalt unustasime neid anda 😀 Kedagi väga ei huvitanud ühesõnaga. Piletite hoiustamisest ja muudest naljakatest seikadest ma seekord pikemalt jutustama ei jää 😀

Nädalavahetus möödus lebotamise noodi all. Puhkasin end algavaks koolinädalaks ilusti välja, käisin endale meenutamas kuidas mulle jooksmine ei meeldi ja vahtisin oma uut lemmikseriaali New Girl. Pesime pesu kah puhtaks ja seni kuni riided kuivatis soojust nautisid käisime RedBull huntingul ehk teisisõnu kammisime linna läbi, et lahtiolevat poodi leida, kust Leena RedBulli osta saaks. Soovitud koht asus meie metroopeatuses. Btw, avastasime et ka meie ühikamajas on need magusa nänni masinad 😛 Pole veel sõbraks saanud nendega, aga sisimas olen jumala õnnelik 🙂 Tagasiteel kuivati juurde pidime ikka McDonaldsist ka läbi käima, Maarja oli ühe lasteeine ja mina ühe juustuburksi sinna unustanud.

Uus nädal algas erksalt. Tõmbasin RedBulli sisse ja toimetasin varajastel hommikutundidel (kell hakkas 13.00 saama) nagu väike elektrijänes. Käisime meteoroloogia loengus ja õppisime kuidas METAR’it lugeda. Esimene reaalselt huvitav ja kasulik aine siin minu jaoks. Meteoroloogiat on see nädal lausa 4 korda ja järgmine nädal on eksam. Me likey.

Ongi vist praeguseks kõik 🙂

Tahan veel mainida. Kes veel ei tea, siis minu blogi ja tegemisi kajastab ka Delfi veebisait. Kuna sealne kommentaarium on lausa lookas erinevatest arvamustest siis paljud inimesed on minu poole pöördunud küsimusega kuidas mina sellesse suhtun ja kas ma ennast seepärast halvasti ei tunne?

Perele, sõpradele ja tuttavatele– Ma pole ennast kunagi elus veel nii hästi tundnud. Mul on võimalus teha seda mida ma tahan, seal kus ma tahan ja nendega kellega tahan. See on minu elus suur samm edasi! Ma ei ole, Jumal tänatud, nii kergesti mõjutatav inimene, et end teiste inimeste arvamusest kõigutada lasen. Aitäh Teile, et mulle toeks olete!

Kõigile kommentaatoritele– Mul on ainult hea meel, et Te enda arvamust avaldate! Aitäh heade ja aitäh ka negatiivsete kommentaaride eest! Ma loen neid ja õpin nendest, aga ei muuda ennast, kui ma ise ei tunne, et peaksin 🙂 Minu enesehinnang Teie halvast kommentaarist ei lange, see annab mulle vaid rohkem motivatsiooni Teiega oma seiklusi jagada! Ja veel– mu blogi statistika on tänu Teile laes! Aitäh 🙂

Leena

 

Suvi on lõpuks kohale jõudnud!!!

Bonjour,

Oi kui palju on jälle rääkida. Alustan eelmise nädala reedest, kui käisime enda kursusekaaslaste bändile Lonely Boys kaasa elamas. Pidu toimus kusagil äärelinnas asuvas veterinaariakoolis, täpselt ei oska öelda. Võtsime kaks bändis mängivat kursakaaslast auto peale ja sõitsime kohale. Sinna jõudes tuli välja, et tegemist on ala ‘movembri’ stiilis peoga ehk põhiteemaks olid vuntsid. Kuna me sellest midagi ei teadnud, siis vurletasime niisama ringi. Pidu meenutas veidi nii interjööri kui ka inimeste poolest Lennuakadeemia Maandumisplatsi pidusid niiet suhteliselt kodune tunne oli. Selle peo raames õnnestus mul ka üheksa inimesega ühes autos reisida. Kuna mina olin roolis ja vastutus oli minul siis liigse vaakumitunde vältimiseks suunasin kaks neist otsejoones pagasnikusse. Sõit möödus ilma viperusteta ja peole tagasi pöördudes tegime hetkeks peatuse ka teepeale jäävas bensiinijaamas, et pill kätte ära ei sureks. Tegin peol mõned pildid ka.

DSC_0631

DSC_0638

Maarja ja Alejandro

Laupäeval sõitsime suvalises suunas Toulouse’st välja ja tegime toredaid pilte. Jagan mõnda ka teiega 🙂

Sama päeva õhtul oli veel EAG ehk European Aeronautical Games’i lõpetamine. Selle tarvis sõidutati kooli eest rahvast bussidega peole ja tagasi. Bussisõit ise oli päris hirmus. Rahvast oli nii palju, et esimesest bussist jäime üldse maha. Saime veel aega julgust koguda, et bussi astuda. Lõpuks sisenedes polnud vaja isegi kuskilt kinni hoida, kuna kõik seisid nii tihedalt kõrvuti, et me lihtsalt toetasime üksteist. Juht aga ennast eriti tagasi ei hoidnud ja seega hõljusid kõik inimesed suht ebamääraselt üksteisel seljas. Võib-olla järgnev pilt aitab teil veidi pilti silme ette saada.

12896361_1087075308002968_1084959851_o

Kuuel inimesel seitsmest pole õrna aimugi, kes on minust vasakul olev poiss.

Pidu oli lahe. Erinevalt siin tavapäraseks saanud 20 ruutmeetrise pubi asemel oli seekord tegemist päris piraka klubiga. Muusikaga võis rahule jääda ja seltskond oli nagu alati supervahva! Märkamatult oli kell tiksunud kusagile nelja-viie kanti, kui võtsime vastu otsuse kodu poole liikuma hakata. Suurte seikluste käigus oli meil üks kolmest garderoobi piletist aga kaotsi läinud ning seega sahkerdasime seal veel vähemalt tunnikese, et ka viimane jope kätte saada. Pika töö ja vaeva peale see ka õnnestus. Maarikal viskas poole pealt kopa ette ja ta mängis seni Candy Crushi. See meil tavaline juba siin, et kui keegi enam no kohe üldse midagi teha ei viitsi või kedagi kuulata ei jaksa siis Candy Crush aitab alati hädast välja.

Pühapäeva vegeteerisime niisama maha. Proovisime suurt väsimust kustutada.

Esmaspäeval pärast meteoroloogia loengut läksime taas Pech-David’ile, seekord minu emme (💕) ja Bård Ylvisåkeri sünnipäeva tähistama.

12919551_1087075341336298_1169982036_o

12887545_1087075344669631_595366382_o

DSC_0106DSC_0122DSC_0138DSC_0141DSC_0148

DSC_0152

sõbrakeste kodust ka pilt

Õhtul kogunesime taas ühes pesas ja seadsime kõhulihased valmis YLVIS’e maratoniks. Mu kindel uus lemmik. Järgmine asi bucketlistis on Oslosse nende show’d vaatama minna 😀

Teisipäev oli üle pika aja esimene korralik koolipäev- lausa 3 tundi. Prantsuse keel, meteoroloogia ja propulsion. Prantsuse keeles saime halva uudise. Algul tehti meie kolme jaoks eraldi grupp, aga nüüd tahetakse meid tagasi eelmisesse gruppi panna ehk kokku nendega, kes juba varem mõnevõrra keelt õppinud on. Saab raske olema aga saame hakkama 🙂

Kuna kool lõppes veidike varem kui pidi ja ilm oli ka kaubanduskeskust soosiv siis võtsime Maarikaga sammud Auchani keskuse poole. Täpselt ei teagi mille järele läksime, aga lahkusime jänesesusside ja sushiga.

Kolmapäeval seadsime sammud taas kooli poole järjekordsesse meteoroloogia loengusse. Istusime mis me jaksasime, aga õpetaja otsustas mitte kohale tulla ning seega pärast 30-40 minutit läksime ka meie minema. Õhtuks oli meil varasemalt plaanitud linna ühele ESN-i poolt korraldatud üritusele minna, aga kuna kõhutunne ütles et ärge parem minge, siis otsustasime koju jääda ja videokaamera ees jooke kokku segama hakata. Joogid segasime kokku küll, aga videokaamera viskas pärast 5 minutit filmimist sussid püsti, niiet palju muud peale saumiksri seina pistmise ja maasikanuusutamise videolindile ei jäänud ja teile mul seekord kahjuks midagi näidata ei ole. Areneme järgmiseks korraks.

Pärast masendusest üle olemist (et olime 30 minutit mitte midagi filminud) otsustasime Klassikokkutulekut vaadata. Isiklikult vaatasin juba lausa kolmandat korda. Jah olen uhke küll. Kui film läbi sai, siis nägin telefoni näppides, et kursakad on sõnumi saatnud hetkel toimuva koolipeo kohta. Teised olid laisad ja jäid koju. Mina surkisin juba magama heitva kursusekaaslase toast välja ja läksime vaatasime üle millega tegu on. Pidu nagu pidu ikka. Enamjaolt. Kui välja arvata fakt, et mingi suvaline tüüp mu kursakaid tundes ja tervitades ka minu juurde kõndis ja lausus ‘Hey Leena! It is pleasure to meet you!’ Pärast mõnigast hämmingut, et kuidas ta mu nime teab sain vastuseks, et ”Everyone knows your name. You’re my favourite.’ Mõtlesin et okei, fänne lendab vapsee igast nurgast peale 😀 Pärast mõningast tantsusammu ja huvitavat jutuajamist jalutasime kõik koos tubade poole tagasi ja läksime kerra ära.

Neljapäeval saime varahommikuks (13.15) jalad alla ja tormasime kooli propulsioni loengusse. Kuna ega üks õige Erasmuslane kaua paigal ei püsi, siis õhtupoolikuks ajasime rahva kokku ja mängisime kaarte, pictionaryt (sõnade seletamine joonistades) ja mängu, kus sulle on otsa ette kellegi kuulsa nimi kirjutatud ja pead jah/ei küsimusi küsides ära arvama kes sa oled. Väga naljakas õhtu kujunes sellest, kuna slovakk ja India tüüp ei osanud Eestis mängitavaid kaardimänge. Iga uue mänguga said nad väidetavalt mõttest aru, kuid siis maagiliselt poole mängu pealt oli kõik jälle ununenud ja nii taas otsast peale 😀

12790968_1085069244870241_8554826720857932230_n.jpg

Laual olevas kausikeses on mingi India pudi, mille ühest terakesest täiesti piisab, et 5 minutit selle teravuse tõttu hingetu olla.

Kuna kaardimänguõhtu venis veidi pikale, siis reedel avasin luugid alles kell kaks päeval. Peagi suundusime poe poole õhtuseks karaokeks ja pictionary’ks manti ostma. Tegime oma poes käimise rekordi. Minek-ostmine-tulek kõik tunni ajaga. See on siin maal tõeline saavutus et te teaks. Oleme väga uhked 🙂

Õhtul nagu juba mainisin, kogunesime music room’i, et mängida veidi suurema rahvahulgaga pictionary’t. Alguses oli lõbus, hiljem kui hakkasime karistuse peale mängima läks asi juba veidi lappesse. Karistuseks oli ühe kursavenna, kes parajasti seal ei olnud, pildi enda Facebooki profiilipildina hoidmine 24 tundi. Rahvas kartis nii hirmsasti kaotada, et vastas tiimidele mõeldi järjest utoopilisemaid sõnu välja, et neid võimalikult raske joonistada oleks. Hiljem proovisime üle minna miimikale. Kasutasime filmide pealkirju, millest kõige vaimukama esituse tiitli pälvis American Pie järgi tegemine 😀

 

TÄNA sõitsime kolmekesi koos Filippo ja Albertoga umbes 40 kilomeetrit eemal asuvasse seiklusparki. Kokku oli 15 rada ja mingisugune pikk laskumine. Algul sain aru, et 60 meetri kõrgusel, aga tegelikult oli 60 meetrit pikk. Otepää on lahedam, kuid sellegi poolest päev oli nalja täis! Ilm oli ka mega super! Siia on nüüd märkamatult kohale jõudnud Eesti suveilm. Täna oli super palav (24 kraadi) ja päike kõrvetas täiega! Hea, et ma ikka pikkade käistega pluusi selga mõtlesin panna ja pusa ka veel peale… Saime korraliku kõhutäie naerda, kui hispaanlase ja itaallasega jutustades rääkisime, et selline on meie suve enamvähem kõige kuumem päev. Nad tundsid veidi muret, et ega me kuumarabandust ei hakka saama. Filippo katsus Maarika kätt ja ehmus veidi ära tundes, kui kuum ta käsi oli. Jälle järgmine mure, ega Maarika põlema ei lähe.

12894303_1087074384669727_798227560_o

mankiga selfitamas

12899533_1087074374669728_1454603871_o

our first tattoos

12899377_1087074361336396_741194138_o

lõunapaus

12899523_1087074358003063_2022518102_o

päikesevanni võtmas 🙂

12903884_1087074281336404_934739474_o

esimesed lennutunnid kirjas

12896293_1087074274669738_1926136843_o

kahe imepeenikese puu vahel, mis väiksemagi tuuleiili saabudes kõikusid, julged olemas

Pärast seiklusparki ‘lippasime’ veel ruttu poest läbi ja käisime linnas, et oma telefonimauramised korda ajada. Esimeselt klienditeenindajalt saime küsimusele ‘Do you speak English?’ vastuse, et ei, aga ta kolleeg räägib. Kolleegil oli paras ports inimesi järjekorras. Ootasime, ootasime, ootasime, kuni lõpuks jõudsime vajamineva onuni. Edasine vestlus nägi välja täpselt selline:

Mina: ”Hello! Do you speak English?”

Onu: ”No.” (naeratab)

Mina: ”Is here anyone who can speak English?”

Onu: ”No.” (naeratab)

Juba vaikselt kostuma hakkavat prantsusekeelset mula ennetades keerasin näoga enda sabas seisva järjekorra poole ja küsisin: ”Is here anyone who can speak English and could translate French to me, please?’‘ Õnneks üks vanem härrasmees tõstis käe ja tuli meile appi. Kahjuks tundus, et teenindajaonu ei võtnud hästi prantsusekeelset juttu ka omaks niiet vastust me temalt eriti ei saanud. Tõlgile oleme aga südamepõhjani tänulikud 🙂

Täielik tänulikkuse hetk jälle. Aitäh sõbrad, et mul olemas olete!!! Armastan teid nii väga. Olete mul alati toeks olnud ja olete siiani! Aitäh Maarja ja Maarika, et mulle toredateks kaaslasteks olete ja mind puudulikkudel hetkedel täiendate 😀 AITÄH perekond ja sugulased!!! 💖 Ma ei saaks enam rohkem tänulikkust tunda, kui ma hetkel tunnen! Aitäh kõik inimesed, kes te mulle siin blogis kaasa elate! Aitäh kõik inimesed, kes te mu elus olete ja mind õpetate!! Merci beaucoup!!! Je t’aime!! 💖

Tahaksin lõpetuseks veel öelda ja ma võin julgelt väita, et räägin meie kolme eest kui ütlen, et Eesti mehed peaksid oma vanemaid tänama, et neid nii hästi kasvatatud on. Siin olles oleme osanud hindama hakata seda, mida muidu ehk iseenesestmõistetavana oleme võtnud. Eesti mehed on ühed tublid, hakkajad ja iseseisvad olendid! Igatsen oma kahte Eesti meest! ❤

Bonsoir,

Leena

La vie est belle!

Käisin nädalavahetusel lähedastele südamerabandust kinkimas ehk teisisõnu külastasin oma armast-kallist kodulinna Viljandit!

Jussike ja Magda (aka Maarja ja Maarika) viskasid mu hommikul kella viie paiku lennujaama. Toulouse Blagnac’i lennujaama töötajad tegid mu tuju juba varavalges rõõmsaks. Turvakontrolli onudele sain näiteks pistelise narko testi tegemise ajal pisut eesti keelt õpetada.

Esimese lennu ajal Toulouse’st Frankfurti leidsin päikesetõusust motivatsiooni prantsuse keele kodutöö tegemiseks. Kohe kui ülesanne valmis sai jõudsin ainult hetkeks mõelda, et kõht on tühi, kui juba lennuki eest otsast stjuuardid ja stjuardessid oma väikese kärukesega järk järgult tahapoole siblisid. Lufthansa juures on tore see, et vahet ei ole mis klassi pilet sul on, ikka antakse tasuta võileib ja meelepärane jook. Valida oli juustu- ja salaamivõileiva vahel. Võtsin juustu oma ja imestasin mille jaoks on pisikese võileiva vahele vaja panna 3 viilu juustu.

Frankfurti jõudes leidsin imeilusast vaatest lennuväljale jällegi motivatsiooni, seekord aga Aeronautical Marketingi kodutöö kirjutamiseks.

12722403_1078792962164536_96711521_o

lennujuhtimistorni tagant tõusid pidevalt lennukid õhku

Järgmisel lennul Frankfurdist Tallinnasse valisin salaamivõileiva. Panen teile pildi ka sellest siia, et te mõistaks millised võisid olla minu mõtted võrreldes seda võileiba eelneva juustu omaga.

12675294_1078792942164538_952710494_o

12873575_1078792948831204_1434984301_o

Ei saanud kuidagi üle ega ümber ja pidin sealt kokpitist ka ikka läbi hüppama 🙂

12873675_1078792965497869_74528005_o

Eestisse jõudes nägin kõigepealt Matut, kes mu petuskeemi läbi näris ja juba saabuvate lendude ukse juures ootas. Olin super happy! 🙂 Lund oli ka kuidagi ebamaiselt ja üllatavalt meeldiv näha.

12874606_1078792935497872_1645386554_o.jpg

Koju jõudes oli mu pere justkui ennetavalt sääred teinud. Helistasin isale ja sain teada, et nad on Tõrvas onul külas. Kuna keegi ikka veel ei teadnud, et ma kodus olen ja ma üllatust ära ka ei tahtnud rikkuda, siis üritasin esmalt ise aru saada et ma olengi nüüd kodus ja ootasin edasi. Peagi sõitiski auto maja taha ja ma valmistusin 112 valima juhul, kui keegi ära minestama peaks. Liisa kukkus kohe ukse ees pikali, ema püsis seina toal elutoani püsti. Issu arvas vist üldse, et ta tütar on hologramm ja kallistas mind vähemalt 30 korda jutti.

12874621_1078792928831206_430354736_o.jpg

Järgneval kolmel päeval tegime kõike, mida pole ammu teinud ja mida Prantsusmaal igatsema olin hakanud. Näiteks sõime kohukesi 😀

12874552_1078792765497889_1305800420_o

12674703_1078834815493684_616237896_o

12421978_1078790402164792_134557864_o.jpg

Tore oli kõiki olulisi inimesi näha. Ka neid keda piltidel ei ole 🙂

12873538_1078790352164797_532330799_o

Lend kodu poole algas imeliselt ning kapteni pilk ja naeratus pärast seda, kui teda kokpiti aknast piilusin, kinnitasid seda. Kurb tõsiasi oli see, et mu kohupiim ja kodujuust pandi turvakontrollis pätsu 😦

Toulouse’i jõudes oli lennujaamas jälle passikontroll. Minu pass ei tahtnud kuidagi masinatele meeldida, aga kuna ma vist väga kriminaali nägu polnud siis sain sealt üpris käbe minema. Väljas olid tüdrukud parkla tiire teinud juba umbes kolm, et mitte pargitud aja eest maksta. Tore oli jälle tagasi olla 🙂 Maarja ja Maarika olid muidugi rohkem äksi täis oma Eesti maiustuste pärast.

Teisipäeval pärast prantsuse keele tundi oli mõnusalt 16-17 kraadi sooja ja päike paistis, seega haarasime toast tekid ning päikeseprillid kaasa ja sõitsime taas Pech-David’i mäele lennukeid vahtima. Ühtlasi saime ka armsaid koeri jõllitada ja arutleda, milline näeks välja näiteks husky ja corgi tõu segu…

DSC_0175DSC_0191DSC_0250DSC_0373 - CopyDSC_0323

DSC_0178

DSC_0268

12499549_1078790245498141_341268349_o

DSC_0381

Kolmapäeva õhtul läksime Maarikaga ESN-i poolt korraldatud Cafe des Langues üritusele. Õhtu oli järjekordselt üli fun ja saime nii mõnedki uued tuttavad omale. Baarmaniga läks ka hästi meil, saime tasuta süüa ja juua 😀  Kojutulek oli muidugi kõige koomilisem.. 00.10 hakkasime pubist kiirustama, et viimasele metroole jõuda. Kahjuks pidime nutuse näoga tagasi üles tulema, sest jäime nii umbes 30 sekundit hiljaks. Võtsime siis rattad ja vänderdasime kodu poole. Jube naljane sõit oli aga hakkama saime 😀

See nädal on meil campuses EAG ehk European Aeronautical Games. Palju teiste ülikoolide õpilasi võistleb ja elab nädal aega meie koolis. Päris vahva on, päev läbi mingi möll käib ja muusika mängib ja üldse selline vahva meeleolu on 😛

Mis veel? Täna läksime linna, et käia taaskord CAF-is, ESN-i kaartide järel ja siis minna lennunduspoodi. CAF-is käisime just ka mõned päevad tagasi ja teist korda neile oma dokumente viies küsisime üle, et kas nüüd on kõik olemas ja korras. Vastus oli jaatav. Hommikul ülla-ülla oli Maarikal postkastis kiri, et palume ka teie sünnitunnistust saada. Mina sain nüüdseks esimese kuu rahad juba kätte, teised peavad veel veidi pusima. CAF-is saime seekord kiirelt käidud, aga nüüd saate pool tundi lugeda, kui pikk oli teekond CAF-ist ESN-i. Prantsusmaa liiklus. Täielik ebaõnnestumine. Polnud isegi tipptund, kell oli kolm päeval.

Alustame ringteedest. Täiesti ebamäärased asjad. Sõidad ringile juba ära ja siis on foor. Terve ring seisab, et üks teeots saaks ringile, kuhu enam rohkem autosid ei mahu, peale sõita. Ringilt maha sõidab üldjuhul 2-3 sõidurada, millest kohe ringilt väljudes saab maagiliselt üks sõidurada. Ime pole, et siin osadel autodel kummist küljed ja esiosa on pandud.

Suunatuled. Need on autodel lisavarustuses. Ma siiralt arvan juba tasapisi, et neil on lihtsalt too suunatule kang autos puruks murtud või miskit taolist. Ainuke hetk, kui võid märgata, et kellelgi suunatuled töötavad on siis, kui nad maanteel täiesti normkiirusega sõites ohutuled põlema panevad. Keegi ei tea miks.

Jõudsimegi maanteede juurde. Ummikuid, mis tekivad sellest, et maanteelt maha viivad ringid on fooridega reguleeritud ehk autod seal seisavad, on rohkem kui ma numbreid tean. Täna sõitsin maanteel 130 alas ligikaudu 5 kilomeetrit teise käiguga. Tagapingirahval hakkas pärast teist kilomeetrit närv vaikselt mustaks minema ja tehti ettepanek, et läheme siit jala edasi.

Kui juba jutt nii masendavaks ja prantslaslikuks läks, siis panen siia veel ühe pildi sellest, kui palju nad mulle 1 kuu jooksul kirju on jõudnud saata.

12874510_1078790222164810_1596695167_o

ESN-i juurde jõudes ning pärast ideaalselt sooritatud külgboksi tuiasime loomulikult jälle vähemalt 20 minutit võhivõõras hoones üritades leida õiget ruumi. Pärast pikka otsimist leidsime õige koha üles ja koputasime uksele. Elu õpetas meid taaskord- ära oota prantslastelt, et nad oma määratud tööaegadel ka päriselt tööl on. Uks oli kinni ja tulime sama teed pidi tagasi. Edasi läksime Boutique Aerosse, mis oli igasugust lennunduse pudi-padi täis. Ametlikult minu lemmik pood. Ostsin sealt omale ühe toreda särgi, mida näete alloleval pildil.

12873466_1078834788827020_2142136167_o

Loodan, et olete sama õnnelikud ja rahul kui mina!

Au revoir!

Leena

The shortest way to yourself is around the World

Laupäeva õhtul tekkis vist tasapisi reisiärevus, kuna uinusin alles kella 2 paiku öösel ning ärgata oli vaja juba kella 4 ajal. Reis Barcelona suunas sai alguse pühapäeva varahommikul kell 5.15. Kohe kui olime poisid hotellist peale korjanud ja lennujaama ära viinud suundusime mind juba kuu aega köitnud maanteele. Maanteedel on kiiruspiirang 130 km/h. Algul oli üsna koomiline vaadata kuidas inimesed 150-ga sinust mööda sõidavad samal ajal, kui ise üritad 110-ga elu händlida 😀 Oli veel pime ja sadas natuke. Hispaania piirile lähemale jõudes oli juba veidi valgem ja otsustasime teha esimesed tankimispeatused.

DSC_0891.JPG

Toulouse’st Barcelonasse on umbkaudu 400km. Tee peal igavust ei pea tundma, kuna vaade on kogu aeg lihtsalt nii ilus. Kui väljas juba valgem oli ja ilm ka etem oli tundus 120-130 km/h juba päris asjalik kiirus. Teede osas on tavaline taks siin 3-realised. 2-realine on selline so-so, et kui vasakul mõni rekka koperdama jääb, siis on kõigil närv must.

Barcelonasse jõudes hakkasid koheselt tänavapilti ilmuma palmid. Maarikal jälle silmad särasid. Barcelonas on üks lahe asi see, et maantee jookseb läbi linna. Maanteelt maha sõites olime kohe kesklinnas. Samuti saab igalt poolt vajadusel kiiresti linnast välja.

DSC_0913

Linnas oli algul tükk tegemist, et parkimiskoht leida. Hotelli check-in oli alles kell 14.00, aga me olime tulekuga natuke liiga entukad olnud ja olime valmis juba kell 10.00. Parkisime lõpuks auto ära ja otsisime hotelli üles, et uurida ehk võime juba varem oma kodinad sisse kolida. Parkimisega ka siin selline süsteem, et raha küsitakse minuti eest, mitte et maksad iga uue pooltunni alguse eest. Minuti hind tavaliselt kuskil 4-5 senti.

DSC_0919.JPG

Linnas on väga paljudel inimestel rõdule riputatud lipud. Esimese asjana parklast välja jõudes ja hotelli poole orienteerudes nägime ühe maja rõdul paljude Kataloonia lippude vahel Eesti lippu. Ilus vastuvõtt 🙂

DSC_0917.JPG

Kuna meid veel hotelli ei lastud otsustasime, et istume kuskile kohvikusse mõneks ajaks maha. Meie õnneks oli seal ka WiFi 🙂 Pärast paari tunnikest läksime taas auto juurde ja sõitsime hotelli ette.

12789929_1071590032884829_533404627_o.jpg

Hotell oli superluks ja vaate üle ei saanud ka viriseda. Ainuke ebameeldiv asi hotelli juures oli parkla. Hotellil oli ‘privaatparkla’, mis tähendas 4-5 korruselist maa-alust väga-VÄGA kitsast parklat. Õnneks seal tol hetkel peale minu rohkem liiklejaid ei olnud, kuna mul paluti parkida kolm korrust allapoole (see nõudis igal korrusel postide vahel keerutamist) suure betoonposti ja sellele ebameeldivalt lähedal asuva auto vahele, kus jutu järgi pidi veel üks vaba parkimiskoht olema. Post oli mingi pehmendava materjaliga üle tõmmatud justkui nad teaks, et see Tammanni plika oma küljeukse värvi vastasel juhul neile tahab jätta. Keerasin peeglid ka veel kokku, paigutasin Maarja auto ette ja Maarika auto taha ja sain läbi häda pargitud. Väljuma pidin küll kõrvalistuja ukse kaudu ning betoonpostist ka intiimselt lähedalt mööda sammuma, aga ära tegin!

12810156_1071590036218162_1913363214_o12789630_1071590042884828_1290828159_o

Kuna olime kõik eelneval ööl vaid mõned tunnid maganud, siis tegime pisikese lõunauinaku, mis venis oodatust palju pikemaks. Ärkasime umbes 18.30 ajal ja otsustasime siis Maarikaga linnaga tutvuma minna. Jalutasime Barceloneta ranna lähistel ja sadamas, tegime mõned kickass pildid, käisime poest läbi ja tulime metrooga koju tagasi. Tee peal kõndisime Arc De Triomf’i alt ka läbi, aga kuna ma arvutiga nii sinapeal pole siis suutsin täna kõik sellel õhtul tehtud pildid ära kustutada.. Instagramist sain ühe võtta teile vaatamiseks 😀

12837492_1071590046218161_1791674001_o.jpg

kohalik cheerleader

Esmaspäeva hommikul oli meil plaanis minna Tibidabo mäkke. Seal pidi olema Tibidabo tempel ja lõbustuspark, kus lootsime et saame vaaterattale minna ja sellise lennukiga ‘lennata’.

dd

Lõbustuspark ja vaateratas olid kahjuks suletud, kuna on ‘talv’. Tempel oli aga avatud ja sealt avanes imeilus vaade tervele Barcelona linnale.

DSC_0941

DSC_0951DSC_0957

DSC_0962

täiesti tipus oleva kuju alla ronisime lõpuks- 564m

DSC_0974

DSC_0993

Maarja paistab seal alumisel korrusel 🙂

12823102_1071590059551493_1674609931_o

12837712_1071804009530098_1870781532_o12789775_1071803929530106_1868563945_o

12822696_1071803936196772_1755212797_o

best part kuidas Maarja tuult ja kõrgust kartis

12787309_1071803989530100_304979458_o

tipus!

Kui olime Tibidabolt tagasi alla jõudnud võtsime hoo pealt pitsad kaasa ja istusime teepeale jäävasse parki maha, et neid süüa. Hiljem liikusime edasi Parc Güell’i poole, mis on turistidele meeldejääv enda omapärase ja värvilise arhitektuuri poolest. See on Antoni Gaudi poolt algselt elamurajooniks loodud kompleks, mis on lisatud ka UNESCO maailmapärandi nimekirja. Gaudi esialgne plaan läks aga vett vedama ning park sai antud Barcelona linna valdusesse tavalise pargina kasutamiseks. Põhialale pääsemiseks tuleb aga maksta siiski 8 eurot pileti eest.

DSC_1001DSC_1008DSC_0008DSC_1012DSC_0002DSC_0012 - CopyDSC_0017

12823133_1071814006195765_251397070_o.jpg

Pärast Parc Güell’is peesitamist lonkisime tagasi koju puhkama. Vaatasime veel filmi ja jäime siis tuttu.

Teisipäevane plaan nägi ette Sagrada Familia ja Barceloneta ranna külastamist. Jalutasime metroopeatusesse ja sõitsime otse Sagrada Familia juurde. Olime piletid eelnevalt internetist ära ostnud, et vältida kahetunnist järjekorras seismist. Piletid on erinevad ning üpris kallid. Vaid sisse pääsemise eest tuleb maksta 15 eurot. Lisaks oli võimalus valida ka giidi, audiogiidi ja torni ronimist. Hind on krõbe, sest kunagi on vaja ju see kirik valmis ka saada! Aga see on 100% seda väärt! Hirmus hiljaks jääda jõudsime ca 30min varem kohale, aga õnneks ei tulnud meil kaua oodata enne kui meid juba väravatest läbi lasti. Kirik oli ikka hiigelsuur ja võimas. Ilusaim kindlasti kus ma siiani käinud olen.

 

dav

dav

dav

pro-cam

pro-campro-campro-camdavhdrpro-camhdr

pro-cam

Edasi jalutasime Barcelona ühe tuntuima tänava Les Rambles’i poole. See on selline pikk turistilõks, mis lõpeb Barceloneta rannas ja mille keskele jääb Mercado de La Boqueria ehk teisisõnu toiduturg. Ostsin turult roosat draakonivilja. Polnud seda kunagi maitsenud, mingit erilist maitset tal ei olnud ka 😀

dav

casual tuviplats 😀

dav

Les Rambles

dav

Turron’i (mee ja mandlitega kohalik mant)- Stracciatella jäätis

hdr

turg

hdr

Edasi liikudes jõudsime randa ja nagu edasi kerides näha võib- nautisime täiega!

dav

hdrdavdav

davdav

dav

Hiljem kui päike juba mõistuse sassi oli tõmmanud ja asi liiga naljakaks kätte läks jalutasime sisse ühte sadamakohvikusse, kus ma proovisin nuudlipaellat (hispaania rahvusroog mereandidega, kuid tavaliselt tehakse riisiga) ja teised läksid vana hea carbonara peale.

 

dav

hispaania roog Paella paremal

Läksime taas hotelli puhkama, et järgmisel hommikul Valencia poole startida.

Kolmapäeva hommikul pärast seda, kui olime kõhud täis söönud oli meil plaanis sõita veel 400km lõuna poole. Pakkisime oma kompsud kokku ja läksime autot parklast välja nihverdama. Õnneks läks see peatükk suht valutult ja kiiresti ning peagi olimegi juba tuttavaks saanud maanteel.

Juhuslikult silmasin eemal vingeid mägesid ja kohe pärast seda lõi tuluke põlema, et need on Montserrat’i mäed. Tegime tanklas peatuse ja panime uueks sihtkohaks mägede vaateplatvormi. Vaade läks järk järgult väljakannatamatult ilusaks niiet otsustasime ka poolel teel peatuse teha.

DSC_0026.JPG

Kuna mägedes sõitmisesse keegi peale minu eriti entusiastlikult ei suhtu, siis olin mina baranka taga ja Maarika klõpsis kõrvalistmelt pilte.

DSC_0032DSC_0035DSC_0030

Lõpuks olimegi kohal 🙂

DSC_0039DSC_0043DSC_0044

dav

Teel alla tegime veel ühe peatuse, et ise ka koos mägedega pildile jääda 😀

dav

Kimasime edasi Valencia suunas senikaua, kuni ei suutnud enam teepeale jäävatele rannakestele ei öelda ja keerasime Alcossebre rannale osutavast teeotsast sisse.

hdr

lennuuuukkk

DSC_0112

hdr

paha pilt aga 27 kraadi!!

hdr

DSC_0084

tegime kohalikele pensionäridele pulli veits

DSC_0078

 

dav

Maarika elu handlimas

dav

Õhtuks olime Valencias kohal. Käisime tiiru veel hotelli lähedal tänavatel ja poes ja läksime siis tuttu ära. Valencias on tore see, et pea igal pool leiab tasuta parkimiskoha. Esimene õhtu parkisime küll kiirabi kohale, kuna see tundus ainuke vaba koht olevat terves linnas. Lootsin, et ei pea issu kõne peale ärkama, et Leena palun mine oma autole järgi see on kuskile ära veetud 😀 Ei pidanud, alles oli.

Alustasime hommikut creppidega meie hotelli tänaval asuvas kohvikus ja pärast seda läksime Ciutat de les Arts i les Ciències muuseumi. Ostsime piletid netist ära, kuna nii oli hulga odavam. Kohale jõudes tuli välja, et meie pilet on 5 muuseumimaja seast 2 kõige igavama jaoks.. Õnneks on meil siin nii, et vahet ei ole kui igavas kohas või olukorras me kolmekesi oleme, ikka on lõbus ja naerame kõhud kõveras 😀 Nii ka seekord. Kõigepealt vaatasime tund aega mingi imeliku peasetiga 2D filmi liblikatest 😀 😀 😀

dav

davdav

Edasi läksime järgmisesse majja, kus vahtisime järgmised tund aega erinevaid ekspositsioone, millest julgelt pooled olid ‘out of order’. Samas osad olid päris huvitavad. Näiteks istudes kolmekesi kõrvuti diivani sarnasele moodustisele võisime näha oma tagumiku kujutisi :”’) 😀 😀 Väga hariv 😀

Mängisime Maarikaga sellist mängu ka, kus pidi võimalikult rahulik olema 😀 Pall oli meie kahe keskel ja kes esimesena teise nina ette ajab palli on võitnud ja oli järelikult rohkem rahulikum. Ma zennisin mõnuga ikka 😀

Nägin veitsa kosmosemanti ka seal, aga põhi kosmosekompleks oli suletud 😦

dav

Näljased nagu ikka, otsisime jälle kohta kus süüa. Otsustasime Taco Bell’i minna. Piltidel tundub parem. Keegi vist ei olnud eriti vaimustuses, aga punud saime täis.

IMG_20160303_165600.jpg

Edasine plaan oli näha Valencia ”wild beach’e” ehk linnast väljas asuvaid liivaluidetega randu. Ühe mõnusa ka leidsime ja sinna oma tagumikud maha potsatasime. Ostsime eelnevalt poest maasikaid kaasa ja nautisime siis neid õhkutõusvate lennukite, sooja ilma ja päikeseloojangu saatel.

davdavdav

dav

mu jussikesed

Õhtu möödus taas filmi vaadates. Leidsime lõpuks poest ka popcorni, mille üle kõik väga pöördes olime.

Hommik algas sellega, kui Maarika nussapurgiga voodisse jõudis ja kogu mu allesoleva une hea lõhnaga ära ajas. Oli aeg hakata end tagasi Toulouse’i poole liigutama. Lipsasime veel poest läbi ja sõitsime linnast välja. Asusime tanklat otsima, et Maarja rooli lükata, kuna üksi terve tee sõita oleks vähe liiga kurnav olnud. Saime tangitud ja kohad vahetatud. Sõitsime paarsada kilomeetrit läbi ‘PÄRIS Hispaania’ edasi järgmise tanklani, kus Maarika rooli sokutada. ‘Päris Hispaania’ all pean silmas selliseid teid, mille kõrvale jäid apelsini-, sidruni- ja oliivisalud,  üksikud tanklad keset ei miskit, kõrbe meenutav maastik, mägised teed ja üksikud külakesed kõrgete mägede vahel. Kõike seda saime nautida vaid mõnesaja kilomeetri jooksul raadiost salsarütme kuulates. Seal tanklas andsime järele ka suurele kiusatusele apelsiniraksu minna, kuna 5 kilone kott apelsine maksis ainult 3,50 või nagu tanklaonu seda ütles- ‘three half’. Imelisus.

Mägede vahel sai linti lauldud ka mõned kõvemad muusikavideod, aga las need jääda praeguseks arhiivi 😀

dav

dav

mina mägedega

Jätkasime sõitu vallatute salsarütmide saatel, kuni olime mõnesaja kilomeetri pärast jõudnud mägede vahele. Kahetsen, et sellest tanklast ühtegi pilti ei teinud. See oli täpselt nagu filmis- mäed ümberringi, mõned üksikud majakesed mõlemal pool teed ja loojuv päike. Ilm oli küll juba tunduvalt jahedam.

Minu kord oli sõita. Viimased 250 kilomeetrit. Tee läks järjest rohkem mägisemaks ja kurvilisemaks. Vaade aga järjest lummavamaks. Tegime pärast üheteistkümnendat mäest läbisõitvat tunnelit El Pont De Suert’i ääres peatuse.

DSC_0153

davdav

dav

rõõmurullimas

DSC_0127

esimene katse nunnuga koos pildile jääda 😀

DSC_0133

teine veidi kickassim katse

Hakkas juba hämarduma ning mõnekümne minuti möödudes oli juba täiesti pime. Ma ei olnud eriti üllatunud, et minu sõidukorra ajaks sadas paduvihma, oli kottpime ning tõuse ja laskumisi oli nii palju vaheldumisi, et kõrvad ei jõudnud vahepeal isegi lukust lahti minna enne kui juba uuesti aeg lukku tagasi oli minna. Olime gps-i peal valinud variandi, et me võimalusel väldiksime teemakse… See tõi meile kaasa 100 kilomeetrise ülesõidu Pürenee mäestikest, mis võttis aega kõva 2 tundi. Lõpuks oli juba kopp nii ees, et mõtlesime et proovime kõik koos kõva häälega nutta ehk hakkab parem. Telefonist kostuvad eestikeelsed laulud olid kõik vähemalt 3 korda läbi kuulatud ja ainus soov oli juba ruttu koju jõuda. Viimaseks 80-ks kilomeetriks õnnestus meil lõpuks tagasi kiirteele jõuda ja saime lauluga koju sõita. Toulouse teeotsast panime esimesel korral loomulikult mööda nagu meile kombeks on, aga sellegipoolest olime jõudnud ‘koju’!

Mul oli võrrrrrrrratu reis! Tänan oma reisikaaslasi Jussikest ja Magdat ja ikka veel ja veel oma perekonda alati toetavate sõnade ja tegude eest 🙂

Merci beaucoup! 🙂

Leena

Next stop- Barcelona!

Oleme tasapisi terveks hakanud saama. Jäänud on veel köhapoiss, kellest kuidagi lahti ei saa. Kuna me meie kursuse kõiki aineid ei võta, siis oli sel nädalal kooli väga vähe ning kuna haigus ka veel tasapisi mõtteis tuikas oli nädala alguses suhteliselt vabakava. Ilm on nadi olnud, tihti sajab ja on üpris jahe.

Häid uudiseid ka! Teisipäeval Eestimaa pinnalt startinud poisid jõudsid neljapäeva õhtupoolikuks lõpuks õnnelikult ENAC’i kohale 🙂 Algus tundus nii uskumatu, et kuidas see võimalik on, et nad nüüd ongi siin ja mu väike pruun Kiamusu samuti! Olen neile ja oma perele (issi :*) niiii niii tänulik 🙂

Capture.PNG

Mis eriti tore, ma sain lõpuks kätte oma kauaoodatud talvejope, kodumoosid, pudru ja muu nänni, mida olin palunud saata! Imeline!

Neljapäeva õhtul käisime taaskord Pech-Davidis, kuid seekord läksime sinna pimedas nii nagu meie kursaõde meile soovitanud oli. Tõesti- tuledes linn nägi imeilus välja!

f.PNG

Reedel tutvustasime poistele Toulouse linna, käisime Jean Jaureses, jalutasime Garonne’i jõe ääres Pont Neufini ning vaatasime üle ka Le Capitole.

dav

Linnast tagasi campusesse jõudes käisime meie neiudega korraks koolist läbi, kuna pidime oma suunajuhatajale selgitama, et olime haiged olnud. Edasi otsustasime minna Aeroscopia muuseumisse. See on pirakas lennundusmuuseum otse Blagnac’i lennujaama külje all. Pilet õpilasele maksis 9.50 ja selle eest jätkus tegevust rohkem kui küllaga.

DSC_0764DSC_0768DSC_0772DSC_0776DSC_0780

DSC_0787

Concorde kokpit

DSC_0790DSC_0795

DSC_0800

lennuki sees olid klaaspõrandad ja -laed, et näha kuidas kõik erinevad süsteemid on paigutatud

DSC_0806

A300B kokpit

DSC_0821DSC_0827DSC_0830

DSC_0834

Messerschmitt Bf 109

DSC_0845

DSC_0848

sipelgas Leena Concorde’ga

DSC_0863DSC_0868

DSC_0876

Airbus Beluga :’)

Reede õhtupoolikul pärast pisikest puhkepausi ringi trampimisest saime taas campuses kokku, et hiljem koos linna peole minna. Istusime paar tundi minu toas, mängisime bussijuhti ja üritasime Türgi pliksidega skypeda, aga internet otsustas sussid püsti visata poole pealt ja seega ei tulnud sellest eriti palju välja. Kuulasime Nancyt ja Nexust ja nautisime niisama vana Eesti kvaliteetmussi 😀

12789773_1067498659960633_946863326_o

Edasi liikusime jällegi muusikatuppa, et koos teiste kursusekaaslastega enne linna suundumist üks karaoke maha pidada. Täitsa lõbus oli! Linna jõudes oli kell juba märkamatult 2 saanud ja esimesse peopaika jõudes hakati seda just sulgema. Otsisime järgmise koha, mis oli kahekorruseline aga imepisike. Kuna see tundus, et on ainuke avatud koht, siis sobis kah 😀 Seal veetsime aega kuni kella 5ni, mis oli ülimalt väsitav. Asi oli selles, et metroo suletakse kella kolmest ning avatakse taas kella viiest. Kunagi lõpuks 6 paiku jõudsime tagasi campusesse ja läksime kõik unemaale.

Täna käisime poes homseks vajalikke asju ostmas (meil on nüüd nädal aega vaheaega). Üritasime enda mobiilikaarte ka uuesti laadida, aga olime päeva hiljaks jäänud.. See tähendas seda, et pidime kõik omale uued SIM kaardid ostma. SIM kaart ise maksab 10 eurot, kuid telefoni toimima panemiseks tuleb maksta iga kuu kas 2eur (2h kõnesid ja piiramatud smsid ja tsutitsuti netti) või 20eur (piiramatud kõned ja sõnumid ja 50 gb netti).

Capitole juures läksin täiega äksi täis, sest keset platsi toimus tantsu battle :O 😀 Rahvas kogunes ümberringi ja elas ja plaksutas huviga kaasa.

IMG_20160227_182114_1.jpg

Lõpuks saime hakkama ja tulime tagasi koju puhkama, sest homme on varakult vaja ärgata. Poistel läheb kell 7 lennuk, mis tähendab, et neil tuleb hiljemalt kell 6 lennujaamas olla, mis omakorda tähendab, et meil tuleb siit 5.15 startida.

Kui kutid oleme lennujaamaära visanud ja hüvasti jätnud algab aga meie vaheajareis!! 🙂 Esmalt võtame suuna Barcelona poole ning pärast paari päeva jätkame teed Valencia poole! Loodame, et tuleb mälestusi täis tripp!

Musid- kallid!

Leena

The time of my life!

Seekord oli meil pikk nädalavahetus. Nii reedel kui ka esmaspäeval tunde polnud.

Reede päeval käisime ennetavalt poes, et õhtuks snäkke ja muud nänni varuda. Ei olnud kindlaid plaane, aga teadsime, et kodus ka ei jaksa istuda. Kuna nägime poes sushirestorani otsustasime Maarjaga pilgu peale heita. Eestiga võrrelda ei anna, aga isu saab rahuldatud 🙂 Nende jama on siin see, et nad pakuvad näiteks avokaado makit või lõhe makit või krabi makit aga rohkem kui kahe komponendiga makit leida on suhteliselt keeruline.

dav

Reede õhtul saime kursaõelt kutse siin samas campuse hoovis toimuvale koolipeole. Põhimõtteliselt oli see mõeldud stiilipeona, kuid enamus rahvast ei vaevunud oma pead liigselt kostüümi hankimisega vaevama ja kohale tuldi tavariietes. Nii ka meie. Meil oli vähemalt põhjendus, nimelt saime paar tundi enne peo algust peo toimumisest üldse teada. Peo korraldajad püüdsid sellegi poolest ‘printsesside-printside-multikategelaste’ teemat aktuaalsena hoida ning puistasid aeg ajalt rahva glitter puruga üle 🙂 12736247_1064520603591772_1465671173_n

12782507_1064520573591775_492997519_n

üleval Raveesh ja all Samuel

dav

Samuel Maarika jakki promomas

Laupäeval oli jälle mega-mega suvine ilm ja selle puhul seadsime oma sammud Pech-David’i poole. Pech-David on Toulouse’i linnas asuv mägi, mille otsast avaneb imeilus vaade tervele linnale ja kust näeb väga lähedalt Blagnac‘i lennujaama maanduvaid lennukeid. Esimeste juhendite järgi panime päris suure ringiga puusse, kuid lõpuks pärast rattasõitu ja pisikest lühimatka suutsime enda tagumendid õigele bussile istutada ja peagi olimegi kohal.

dav

 

hdr

niggad oma hoodi tutvustamas

dav

dav

Kohale jõudes nägime esimese asjana kuidas sinna samma bussipeatuse kõrvale helikopter maandus. Peale meie tõusis veel 3-4 spotteri vererõhk tingituna asjaolust kas jõuame õigel ajal selfie‘d ära teha. Kuna kopteripiloot ilmselt märkas ekstaasis kaameratega noorukeid, siis otsustas ta õhus veidike aega rippuda, et kõik soovitud kaadrid kätte saaksid 😀

IMG_20160220_171031.jpg

dav

Liikusime edasi mäe poole.

dav

hdr

hdrdavdav

davdav

davdav

IMG_20160220_171821

Väga paljud lennutasid seal ka oma mudellennukeid. Väga äge oli jälgida 🙂

Tagasi koju jalutades jäi meile muidugi taaskord McDonalds tee peale 😀

dav

Õhtul saime veel kõik kolmekesi kokku, et Eesti Laulu teist poolfinaali vaadata ja siis läksime kõik tudumaale.

Pühapäeval oli kõige ilusam ilm siin oldud päevade ajaloos… aga minul ja Maarjal õnnestus haigeks jääda. Täna olime ka täiesti pikali kodus. Olin juba ära unustanud, kui halb tunne on haige olla… Õnneks saime kursakaaslaselt veidi ravimeid, mis imetööd tegid meiega. Tunnen end juba tunduvalt paremini 🙂

Kallid-paid!

Leena