Turistiliseima turisti valimised

Nädala algus. Air Transport Law. Leena Tammann, Maarika Oidekivi, Maarja Rüütmann.

IMG_20160128_102758.jpg

dav

ja lihtsalt mingi tore koolijüts 🙂

Viimased paar päeva on möödunud koolis, poes, linnas käies. Prantsusmaal on kõik odav peale söögi. Riidepoodides on aastaringselt soodukad ja isegi uue kauba hinnad jäävad Eesti hindadele kõvasti alla. Esimesel päeval Jean Jaures’es ringi kolades (see on nagu meie Tallinna Raekoda, kuhu ümber jäävad kõikvõimalikud erinevad riidebrändide poed, butiigid ja kõik muu- umbes nagu Stockholmis aga 8 korda suuremal alal) jooksin juhtumisi sisse ühte meigipoodi, mis alates sellest hetkest sai mu lemmikuks. Kõik asjad on kvaliteetsed ja niiiiiniii ilusad ja hinnad on uskumatult madalad. Käin seal nüüd iga natukese aja tagant ilusaid asju vaatamas, et mitte palju raha raisata 😀

IMG_20160129_134243.jpg

õppisin sirge seljaga istumist

Ühesõnaga, vabal ajal kui kooli pole olnud oleme käinud turistitamas. Siin sellest mõned pildid.

hdr

Saint-Sernini katedraal

hdr

eest vaates

dav

ja seest vaates 😀

hdr

muttidega linnapeal

hdrdav

dav

Liisale Rapuntsli tornist pilt

hdr

St Sernin

dav

dav

sissekäik St Serninisse

hdr

panime küünlad ka põlema

Eile õhtul istusime kolmekesi toas ja vaatasime naljakaid videosid. No nii naljakad olid, et vahepeal tuli sirutada, et kõhulihased krampi ei läheks. Maarja leidis poest ühe hea veini kaa, mis isegi minule natuke meeltmööda oli. Muidu ma veini ei joo.

Peagi tuli meile kursakaaslastelt kutse karaoke õhtule. Algul tegime hullu diili, et nii jube nii jube keegi laulma ei lähe, aga lähme vaatame, mis toimub. Kohale jõudes olid kõik väga chillid ja lõpuks kujunes õhtu välja selliselt, et ala 20 inimese peale oli 3-4 mikrit ja kõik huilgasid nii kuidas oskasid.. või ei osanud. Igatahes üle ootuste tore oli!

dav

headusvein

dav

karaokenight

Eelmistel piltidel Maarja moonwalkimas 😀 😀

Täna käisime ka turistitamas.

hdr

taustal Hopital La Grave

hdr

ei näinud kui pilti tehti

hdr

kirikuselfie

hdr

dav

tegime Maarika passipilti järgi

hdr

Notre Dame de la Daurade 

dav

rõemus turist

dav

toooohutu suur oli see

mdemde

dav

La Garonne jõgi 

hdrdav

dav

Notre Dame de la Daurade

hdr

Notre Dame de la Daurade

hdr

mde

Notre Dame de la Daurade

dav

Le Capitole de Toulouse

dav

Garone’i jõe ääres käiakse istumas ja ilma nautimas

hdr

Homme ehk pühapäeval, kui Prantsusmaal terve maailm seisab, üritame ka trippida kuskile Toulouse südalinnast veidi kaugemale. Loodan, et nautisite pilte samapalju kui meie nende tegemist ja ümbritsevas keskkonnas viibimist 🙂

Leena

Prantsusmaa kõigub

Eile oli meie esimene ametlik koolipäev Prantsusmaal. Esimene tund oli Air Transport Law. Õpetaja pidi olema pärit Ameerikast, seega oli tema inglise keelest lihtne aru saada. Väga tsill õpetaja oli, tegi nalja ja ütles, et tema aines kodutöid ei ole, mis oli meie kõrvadel jälle kui kuld. Koolis on see hea, et endal vihikuid pole vaja ja arvuti on ka tunnis täiesti ebavajalik. Tavaliselt antakse õpetaja poolt konspekt, milles on siis kõik vajaminev materjal. Selles aines näeb see välja selline:

dav

Pärast tundi oli meil tunnike vaba aega. Üks tund on prantslaste jaoks justkui eestlase 5 minutit. Selle aja jooksul on neil üks kõik millist liigutust keeruline sooritada, kuna lihtsalt ei jätku aega. Söömine selle aja sees ei tule kõne allagi.

Läksime enda tubadesse, et midagi hamba alla pista, kuna hommikul ei olnud eriti aega jäänud selle jaoks. Pärast pisikest puhkepausi, kell 13.30 algas uus loeng- Propulsion. Esmalt pidime lauale asetama nimesildid nagu 6.klassis. Selle jaoks olid ette nähtud eraldi paberitükid, markerid ja plastikkaaned kuhu vahele need sutsata. Aine ‘õpik’ on ca 400lk paks. Selles on kõik tunnis käsitletavad slaidid ja sinna võid enda märkmeid teha nii palju kui hing ihkab. Aine tundub ülimalt keeruline, kuna tegemist on erinevate mootoritüüpide ehituse ja tööpõhimõttega, kuid aine läbinud ütlesid, et selle aine sooritamine peaks olema pigem imelihtne. Eks me näe. Loeng kestis 3 tundi. Üle klassi oli näha poolunes ja ka täiesti uinunud inimesi. Kuna õppejõust oli tema tugeva prantsuse aktsendi tõttu keeruline aru saada, siis andsid enamus poole pealt alla ja tähelepanu kippus hajuma.

Pärast loengut läksime taas oma pesadesse. Puhkasime veidi ja hiljem oli plaanis lõpuks veidi oma kohalejõudmist tähistada. Kogunesime minu juures. Minu ja Maarjaga liitusid mõne aja peale ka Maarika, Thomas Saksamaalt ja Dhaval Indiast. Kuna me kõik olime väga unised ja väsinud, möödus õhtu vaikselt niisama jutustades.

dav

maaru karuga sõbrustamas

dav

vasakult- Dhaval, Thomas, mina, Maarika ja Maarja

dav

Tänane päev oli vaba, seega oli väga meeldiv mitte kella peale ärgata. Ärkasin kell 12 ja 13.30 pidin valmis olema, kuna selleks ajaks pidi Maarikal ja Maarjal eelmisest toast check-out tehtud olema. Nii see põhimõtteliselt oligi, aga siiski päris mitte (see lause iseloomustab prantslasi minu silmis enim). Mõlemal oli vaja ühest majast saada 2 paberit, Mõlemad said ühe. Läksime järgmisesse majja. Tuli välja, et ühel on üks ja teisel teine ja mõlemal on vaja seda paberit juurde, mis teisel juba olemas on. Oeh. Kohe kuidagi ei saanud nad seal üksteisest aru. Raamatupidaja tädil, kellega rääkimas käisime, oli silmis klaasistunud pilk ja oli kuulda tasast lalinat, mis tema suust väljus. Esimene mõte oli, et anname kohe alla, et kuhu me nii ikka jõuame, aga siis meenus, et nagunii oleme meie lõpuks need, kes ikka kõik töötajate pange enda kanda peavad võtma. Jätkasime.

(Postituse pealkiri tuleneb sellest samast ringi tõmblemise hetkest. Kooli põhiline osakond on hetkel ajutiselt keset parklat ehitatud ala ehitajate soojakutes. Kuna need asetsevad kiviplokkide peal, siis ruumis sees olles ja ringi liikudes, kõigub põrand sinuga kaasa. Nüüd siis mõelge, kui see tädi seal edasitagasi printeri ja oma laua tagant tatsas, siis mitu korda meil oli tunne nagu oleks kuuma ilmaga laevas ja tahaks end sekundiks üle parda kallutada.)

Leidsime teisest ruumist üles ühe noorema tüdruku, kes veidi rohkem inglise keelt tonkas ja saime temalt suht kiiresti abi. Enne olime palunud eelmisest majast dokumenti panga jaoks, et elame Enacis ja oleme õpilased samas koolis. Vastuseks saime, et tulge kahe päeva pärast neile siis järele. Mõtlesime, et okei normaalne, saadetakse ilmselt kuskilt kaugemalt need. Kui sama jutu tollele inkat tonkavale tüdrukule ära seletasime jäi tal ahhetusest suu lahti ja 2 hiireklõpsu hiljem olid meil kõigil need paberid juba taskus.

Edasi liikusime linna, et ära teha kohalik pangakonto ning soetada endale Prantsusmaa telefoninumber. Pooljuhuslikult koperdasime otsa kohale, kus masinasse andmeid sisestades võisidki vastutasuks saada uue SIM-kaardi. Pm valikuid on kaks- kas maksab 2 euri kuus ja saad piiramatult (prantsusmaa piires) helistada ja smsida ja 50mb netti või maksad 20 euri kuus ja saad sama aga 50gb netti. Võtsime esialgu 2eurised, kuna koolis wifi olemas ja ühikatoas saab juhtmega netis olla ja arvutist telefoni netti jagada. Plaan on võtta 50gb kaart siis, kui auto saame ja rohkem ringi hakkame reisima.

Edasi hakkasime otsima panka. Jooksime esimesse ettejuhtuvasse sisse ja küsisime tuima näoga kohe esmalt, mis neil meile pakkuda on. Midagi ei olnud. Põhjus selles, et viibime riigis alla aasta. Kuid saime asjalikke soovitusi, kuhu edasi minna. Leidsime järgmise koha mõne ajapärast üles ja astusime sisse. Pank nägi rohkem välja nagu Viljandi Haridusmess.

dav

Kuna me taaskord sellest rahmeldamisest sotti ei saanud, pöördusime ühe härrasmehe poole, kes ootas justkui kelner lõunamaa resto ees, et klientidel kraest kinni napsata ja siis ta rajalt maha võtta. Kohe kui me oma küsimuse olime ette vuristanud lükati meid ühte nendest väikestest boksidest, kus võttis meid vastu väga energiline tõmmu tädi. Istusime nagu kanad õrrel ta laua taha maha ja küsisime sama küsimuse, mis eelmiseski pangas. Ta ei osanud meile selle peale midagi kosta peale selle, et mingi paber on puudu ja ütles, et peab paar telefonikõnet tegema. Pärast kolmandat kõne ütlesime talle, et ehk me tuleme teine päev tagasi mõnede lisadokumentidega. See vastus teda ei rahuldanud ja ta jätkas vigases inglise keeles, et ‘I one call just’. Ok, istusime siis edasi. Juba hakkas nii igav, et hakkasime omavahel arutama, kas tal on parukas või lihtsalt suur kolp. Lõpuks viskas juba täitsa närvi mustaks ja ütlesime et pardon meil on nüüd juba ilgelt kiire. Merci ja tsutsufrei.

Värske õhu kätte astudes nägime, et olime juhuslikult Le Capitole ette sattunud. Tegime paar turistikat ja läksime edasi.

dav

dav

Kopp oli juba nii ees nendest pankadest ja asjatult ringi vantsimisest, et küsisime tee pealt ühelt noormehelt abi. Saime õige suuna kätte ja lõpuks jõudsimegi õige pangani. Seal, Jumal tänatud, oli inimene, kes rääkis normaalselt inglise keelt. Tavaliselt enne inimesega suhtlemist tuleb enne selgeks teha kas ta keelt oskab, muidu räägid pika jutu maha ja siis ta teatab sulle, et ta ei saanud midagi aru. Rääkisime ära mis me soovime, andsime dokumendid, et koopia teha ja täitsime ühe vormi. Mulle meeldis enda viimane vastus 🙂

dav

Kõik läks sujuvalt ja meil paluti homme tagasi tulla, et paberid allkirjastada, sest ilmselgelt on neil pangakonto avamiseks tervet ööpäeva vaja.

Hakkasime kodu poole suunduma, et E.Leclercis veidi ringi vaadata, poes käia ja koju minna, kui kõik metroojaama kõrval McDonaldsit nägid ja kõigil silmad särama lõid. Happymeal tegi meid täna ikka väga happyks.

dav

et teid ilastama ajada

Lõpuks olime metroos, kui panime tähele, et metroo seisab kuidagi jube kaua peatuses ja rahvast aina koguneb. Peagi tuli valjuhääldist teade, et veidi läheb aega, palun oodake. Varsti juba, et aega läheb 30min. Enamus rahvast lahkus metroost, nii ka meie. Väljudes hakkasime bussi otsima, mis meid õigesse kohta viiks. Bussile kõndides käis väljas juba hull möll, politsei, kiirabi, tuletõrje, need sõdurionud politsei eskordil.. Ei tea veel, mis juhtus aga küll peagi saab teada.

Seadsime oma sammud esimese bussi poole.

dav

politsei sõdureid juhatamas

hdr

davdavhdr

mde

buss rikkus kõik ära, ju ta siis pidi

dav

Sõitsime paar peatust ja hüppasime maha, et uuele bussile minna. Samal ajal, kui bussi ootasime:

hdrhdr

hdr

hdr

Geograafilised idioodid nagu me oleme läksime õigele bussile, aga sõitsime vales suunas… LÕPPPEATUSESSE… Saime väikese shoki, aga polnud hullu. Mõtlesime positiivselt, kuna olime jõudnud Garonne’i jõe äärde Pont Neufi. Jalutasime sealt siis üle silla tagasi bussipeatusesse, kust meid seesama bussijust, kes meil lõpppeatuses oli käskinud bussist väljuda, taas peale korjas.

dav

davhdr

davdav

dav

Saime nr 2 bussiga täpselt enda kodu lähedale peatusesse, kus istusime ümber nr 78 peale, millega sõitsime kooli lähedal asuvasse poodi E.Leclerc. Poes läks jälle 30 euri ja ei ütleks, et ostsin palju asju. Ma täpselt ei olegi aru saanud, kas ma söön kõik asjad mis ma ostan kohe ära või ma ei ostagi midagi. Prantsusmaale tulles pead eelkõige arvestama, et sa lihtsalt sööd oma raha maha.

Lõpuks koju jõudes tulime oma äsjaavastatud shortcuti pidi ühika poole, kui poolel teel Maarika kassi nägi ja hüüdis: ‘oi näe, väike valge jänes!’. Kui te praegu ei itsitanud, siis teadke, et tol hetkel oli see naljakas. Võib-olla, et väsimusest 😀

Panen siia veel paar pilti, mille tegin enda korruse ‘koridorist’, millest ühes varasemas postituses kirjutasin. Saate väheke aimu.

dav

dav

lift see suur kolakas vasakul

See jalka, mis taustal paistis on üliäge!! Istusin enne oma toas, kui kuulsin kuidas nad mingid meeskonna hüüet tegid vms. Räige teamspirit seal. Seal vist toimus täna mingi mäng ka, sest publik huilgas ka korralikult kaasa. Ma tean ühte, kellele see üritus oi kui suure motivatsiooni paugu annaks 🙂

dav

Lõpetuseks meeleolu pilt ka. Pühendus hapukatele.

dav

Teie Leena

 

 

Võte kaks

Ma eile lennujaamast välja astumise õnnepildi unustasin panna. Panen kohe algusesse teile siia:)

bty

Tänane päev sai alguse, kui hommikul kell 9.30 issule Eestisse minu Pariisi lennujaamast saadetud sõnum sisuga ‘mul nüüd aega skypeda’ kohale jõudis. Ärkasin telefonikõne peale. Kuna suhteliselt vara sai voodisse mindud, siis oli kerge ärgata ja tegelikult peagi ka õige aeg ärkamiseks. Päevaplaaniks oli minna uurima, kas Maarja ja Maarika saavad toad ära vahetatud ning seejärel uurida, kas me peame koolis ka käima või võime 5 kuud niisama lösutada.

Tuli välja, et ikka peab koolis käima. Käisime meie nö suunajuhataja jutul, kellest jäi minule veidi ebamäärane tunne. Tundus nagu väga tore inimene, aga kohati jäi mulje nagu ta ei saaks midagi aru, mis ümberringi toimub. Igatahes, tema käest saime esimese nädala tunniplaani ja info, et 15.30 toimub infotund koos kõigi meie kursuse, IATOM15, õpilastega ehk siis kõigi nendega, kes alates sügissemestrist siin on olnud. Nii Erasmuslased kui ka kohalikud. Tunniplaan näeb välja nii, et seal on kirjas terve kursuse kõik tunnid ehk siis kuna meil on vaid valitud ained, siis tuleb jälgida kunas mis loeng on.

Vahepeal, enne infotundi läksime linna, kust üritasime leida E.Leclerc’i poodi, kuhu meil soovitati minna. Taas tulutult. Sõitsime seekord täiesti kesklinna välja. Metroos olid taaskord tööpostil 3 relvastatud sõdurit, kellest üks tegi oma teoga mu südame soojaks. Nimelt oli metroojaamas üks pime härrasmees, kes oli veidike eksinud ja ei leidnud õiget suunda, kuhu minna. Ta võttis ta enda käevangu ja juhatas läbi turvaväravate õige kohani, kus andis ta üle järgmisele abivalmile prouale. See oli nii armas, et ma mõtlesin et lähen teen talle pai. Siis sain aru, et see oleks veidi imelik olnud, seega ahhetasin niisama:)

davhdrhdr

Metroost väljudes potsatasime oma tagumikud taas maha ühe tänava söögiputka jääkülmadele metalltoolidele. Kuna söönud veel polnud tellisime kõik endale hot dogid. Hot dogid sellepärast, et see oli ainuke rahvusvaheliselt arusaadav sõna terves menüüs.

dav

davdav

Süües nägin järjekordset armsat tegu ühe noormehe poolt. Tänavanurgas istus üks vanem härra ja kerjas raha. Ta ostis tollele härrale suure võileiva ja viis talle. Mitte ei visanud niisama näppu, vaid istus mõneks ajaks ka tema kõrvale maha ja ajas juttu. Väiksed asjad, mis muudavad mu vaadet ja suhtumist 🙂

Sõime ära ja siis liikusime tagasi kooli poole, kuna oli aeg infotundi minna.

Infotundi minemine nägi välja täpselt nagu kusagil Ameerika filmis. Kõnnid tükk aega mööda suurt maja, muffigi aru ei saa. Üritad mõista, mida see järjekordne tähtede kombinatsioon sümboliseerida võiks jne.. Lõpuks jõudsime õige klassini, kust kostus ilge lärm. Algul mõtlesime, et see küll vale klass, et mingi 6.klassi tööõpetus üle toodud või midagi, aga tuli välja, et klass oli täpselt see kuhu jõudma pidime. Astusime sisse. Klass on paksult rahvast täis ja kõik lobisevad laudadel istudes omavahel. Järsku, kui rahvas tajus, et mingid uued mutid klassiruumi olid voolanud, tekkis täielik haudvaikus ja kõigi pilgud olid meile suunatud. Me ei osanud ka kuidagi käituda, vahtisime siis vastu. Eeldasime, et see mööduv nähtus, aga eeldused olid valed. Pidime siis elegantselt naeratades ‘hello’ ütlema ja siis võisime jätkata teekonda vabade kohtadeni, kuhu maha potsatada. Rahvas on üli sõbralik iseenesest, enamus tulid kohe tutvuma ja uurima kust me pärit oleme. Erinevalt sellest, et algul nägid kuidas su poole näpuga näidati ja terve kamp vastu naeratas, siis nüüdseks on juba osad nimed teada ja kõik suhtlevad vabalt.

Suunajuhataja sisenedes tuli täpipealt silme ette ala 5.klassi klassijuhataja tund, kus kõik rahmeldasid mööda klassi ringi ja pildusid erinevaid ettejuhtuvaid esemeid üle klassi. Kui viimane osa välja arvestada, siis täpselt nii oligi. Neil tuli kõva 5min oodata, enne kui kõik vait jäid ja pidid isegi paluma, et sooviks alustada. Tund oli põhimõtteliselt neile mõeldud, et üle rääkida eelmisel semestril tekkinud probleemid ja neile lahendus leida. Meie sealt eriti palju peale selle, et homsest algab kool teada ei saanud.

Nüüd oli kell juba 16.30 ja hädasti oli vaja kuskile poodi saada. Küsisime kursusekaaslastelt abi ja pärast mõneminutilist bussisõitu jõudsimegi õige kohani. Arvasime, et pood on mingi pisike urgas, kuna meile oli öeldud, et see on nagu Eesti Säästumarketi ja Grossi toidukaupade hübriid, aga mõtlesime et savi peaasi, et midagi õhtuks süüa saab. Pidime ‘pettuma’. Tegemist oli hiiglasliku kaubanduskeskusega, mille toidupood oli sama suur kui 4-5 Prismat. Ainuüksi toidupoes veetsime 2 tundi ja siis ka ei suutnud kõike vajalikku leida. Enamus vajalikud tarbed saime siiski kätte. Leidmata jäi sai ja puder 😀 Arve oli 90 eurot ühe kuid VÄGA raske koti eest.

dav

Riisi shoks, parim leid siiani 🙂

dav

Seiklustel. Hindasid võrdlemas.

dav

Õunamahlaga segased lood

dav

90 euri nänni

dav

vähemalt saime roosat vetsupaberit:)

dav

Muidu on hinnad suht samad nagu Eestis, võib-olla tsipa kallimad, aga liha… reaalselt ma leidsin paki, milles oli 2 viilu sinki. Õhukesed viilud, nii nagu meil müüakse viilutatud sinki vaakumpakis ala 10 tk sees vms. Nende 2 viilu singi hind oli 4 eurot. 4 eurot. See on pea 63 krooni. Prantslased.

Kui kuidagi oma kottidega poest tagasi olime jõudnud, siis selleks ajaks oli meil juba kutse kursakatega õhtul välja minna. Mina ja Maarja otsustasime seekordse käigu vahele jätta, aga Maarika läks nendega linnapeale. Homme kell 10 on kool, vaatame mis näoga hommikul otsa vaatab 😀

Veel märkmeid ja tähelepanekuid elust enesest:

  1. Meil on siin tulevikukardinad, sellised mida nupust üles ja alla lased 🙂 tunne nagu Viljandi Gümnaasiumis. Ainult et seal pidi keegi Tallinnast seda tegema. Eesmärk on neil see, et otse sinu akna tagant kõnnivad läbi kõik, kes sellel korrusel elavad. Koridore majas pole, maja eest sõidad liftiga enda korrusele, ja koridorideks on rõdud. Niiet enda toast välja astudes, astun otse õue.
  2. Eile Martiniga skypedes avastasime, et mul isegi nõudepesumasin toas. Täna tuli välja, et petukaup puha, see oli hoopis külmkapp..
  3. Väljas liikudes ja isegi toas istudes on kogu aeg kuulda lennukihääli. Kui rahustav… 😀 Linnas tihti kõnnid pea kuklas ja naudid, kuni avastad, et oled sõiduteel.
  4. Sõiduteed on siin oma eraldi teema. Osad teed on ehitatud samasugustest kividest nagu jalakäijate omadki, eralduseks on vahel puusani ulatuvad ümarad metallpostid. Täpselt ei saagi igakord aru, kus kõnnid 😀 Teine asi, mis sõiduteede juures erinev on, on see, et kui juhtub olema ringristmik, siis autod sõidavad ümber ringi, aga bussid läbi ringi. See tähendab ka seda, et ringil on foorid. Üritan sellest ka ühel ilusal päeval pildi saada.
  5. Kõik autod on väikesed. Ma olen näinud ühte suuremat autot, kui Peugeot 206. Seega nad pargivad väga kahtlaselt. Ma ei tea, mis manöövreid ma enda autoga siin sooritama pean hakkama.

Issile Peugeoti poest ka pilti 🙂

mde

dav

parking like a boss

Bussikaarte käisime ka täna tegemas. 10 euri kuus ja sõida palju tahad, millega tahad. Selline näeb välja.

dav

see moosivarga pilt sinna jäigi

Väike sidenote. Ma ulatun oma voodist külmkapini. Best. Thing. Ever.

Aitab kah. Au revoir! Merci de votre attention.

Leena

Kuidas teekond Tallinn-Pariis-Toulouse tegelikult välja nägi

Hommik. 5.30. Tallinna lennujaam. Leena kõnnib alles unes. Kuna check-in sai netis varem ära tehtud, läksime esimese asjana kohvreid ära andma. Tuli välja, et nii minul kui ka Maarikal oli pagas ca 1,5kg üle lubatud kaalu. Võtsin siis pisarsilmil veel mõned asjad kohvrist välja ja saatsin Martiniga koju.. Edasi saime natuke nunnutamisaega.

dav

Leppisime kokku, et 6.40 läheme turvakontrolli, sest 6.50 oli juba boarding time. Sel momendil sattusin hetkeks segadusse, et kas 6.40-ks peab juba nutetud olema või siis alles hakkame nutma.

Pärast turvakontrolli läbimist saime suht koheselt lennuki peale. Istusime tiiva juures, täpselt varuväljapääsu kõrval, seega oli mõnusalt ruumi jalgadega laiutada.

dav

Pea 3 tundi lendu möödus enamjaolt magades, st kordamööda peasid kokku kõlksutades. Kell 9.20 kohaliku aja järgi (meil siin kell tund aega teist varasem) maandusime Pariisis. Kiidan piloote, kes ei ajanud mu kõrva valutama ja maandusid väga sujuvalt 🙂 Aitäh.

mde

seal taamal teine lennuk:)

dav

Pariisis läksime näljast nõrkenutena otsekohe esimese saialõhna järgi kohvikusse, kust mul õnnestus saada 13euro eest üks croissant, üks muffin, banaan, tops kohvi ja veepudel.

Kõhud täis söödud ja netivajadus rahuldatud hakkasime järgmise terminali poole sättima. Algul ei saanud kohe mitte midagi aru, täielik kaos tundus kõik. Lõpuks, kui olime juba oma 3-4km maha kõndinud, jõudsime õige terminalini. Siin tuli meil taas läbida turvakontroll, st et mul oli taas võimalus oma läpakat kotisügavustest välja tirida :’). Vähemalt olid töötajad viisakad. Väljendid ‘bonjour madame’ ja ‘merci’ lendasid igale neiule ette ja taha.

Veidi kõhedust tekitasid lennujaamas kolmeste puntidena liikuvad revolvritega sõdurid.. Julgesin neist ainult seljatagant pilti ka teha 😀

dav

Jätkulennule minnes hakkas minu pardakaarti kontrollides punane tuli vilkuma. Ehmatasin korraks, kuid siis küsis naissoost mister Beani näoga tädi minult rahulikul häälel, kas olen valmis meeskonda aitama, kui peaks tekkima hädaolukord. Küsimus tulenes nimelt sellest, et minu istekoht asus täpselt varuväljapääsu kõrval. Seega pidime oskama vajadusel meeskonda aidata.

Teise lennu maandumine möödus võrreldes eelmisega väga kohmakalt. Kõrv hakkas järsust langusest jälle valutama ja maha kukkusime ka mitte just väga elegantselt. Toulouse jõudsime 14.30 kohaliku aja järgi. Läksime siis oma pagasit ootama, ja peagi ta ka tuli.. sellisena:

Kuna teadsin, et mul pagasikindlustust pole ja lennujaam näis suhteliselt inimtühi, ei hakanud ma ka mingi nö tagatisraha eest seal rapsima ja tõmblema. Rohkem köitis meelt väljast sisse paistev päike. Tegime paar kiiremat sammu ja välja jõudes saime nautida ca 15 kraadist mõnusat kevadist õhku. Linn on imeilus. Näeb välja täielik lõunamaa- palmid, eksootilised põõsad (:D 😀 :D) jms, kuid samas on üllatavalt puhas, erinedes tavaliselt lõunamaades nähtust. Esimese suure vaimustusehooga pildistas Leena täna muru 🙂 Rõõm pisikestest asjadest.

Lennujaamast koju jõudsime sõites nii trammi, metroo kui ka bussiga.

Kooli kompleks on MEGA suur. Siia kuuluvad kõik selle kooli osakonnad, koolitusruumid, parklad, ühiselamud jne. Mina olen enda 12m2 toaga väga rahul. Maarikale anti eksikombel 16m2 mis maksab 50 euri kuus rohkem, aga sellega tegeletakse vast hommikul. Maarja õnnetukene sai vaevu üldse toa omale.. Prantslaste asjaajamised.

Meil pole mingit infot kunas kool algab või üldse mitte millestki ja kuna täna oli pühapäev, siis see tähendab prantslaste jaoks rohkem seda, et istu kodus ja ära räägi kellegagi päeva, kui tavalist puhkepäeva. See tähendas ka seda, et kõik poed ja enamus söögikohad on suletud. Meil õnnestus leida üks avatud kebabi koht, kus 3 mustanahalist noormeest üritasid inglise-prantsuse-mingi hõimu segakeeles meile sobivat kebabi pakkuda. Lõpuks saime valitud kebabi panini ja jumalale tänu see maitses päris hästi 🙂

Ühesõnaga homme üritame täpsemalt teada saada, kuhu me sattunud oleme 🙂

Kooli värava ees-

dav

Mina, Maarika ja Maarja

Selline näeb välja koolikaart, millega pääsed enda ühikatuppa-

dav

Tuba-

Selleks korraks kõik 🙂

Leena