Võte kaks

Ma eile lennujaamast välja astumise õnnepildi unustasin panna. Panen kohe algusesse teile siia:)

bty

Tänane päev sai alguse, kui hommikul kell 9.30 issule Eestisse minu Pariisi lennujaamast saadetud sõnum sisuga ‘mul nüüd aega skypeda’ kohale jõudis. Ärkasin telefonikõne peale. Kuna suhteliselt vara sai voodisse mindud, siis oli kerge ärgata ja tegelikult peagi ka õige aeg ärkamiseks. Päevaplaaniks oli minna uurima, kas Maarja ja Maarika saavad toad ära vahetatud ning seejärel uurida, kas me peame koolis ka käima või võime 5 kuud niisama lösutada.

Tuli välja, et ikka peab koolis käima. Käisime meie nö suunajuhataja jutul, kellest jäi minule veidi ebamäärane tunne. Tundus nagu väga tore inimene, aga kohati jäi mulje nagu ta ei saaks midagi aru, mis ümberringi toimub. Igatahes, tema käest saime esimese nädala tunniplaani ja info, et 15.30 toimub infotund koos kõigi meie kursuse, IATOM15, õpilastega ehk siis kõigi nendega, kes alates sügissemestrist siin on olnud. Nii Erasmuslased kui ka kohalikud. Tunniplaan näeb välja nii, et seal on kirjas terve kursuse kõik tunnid ehk siis kuna meil on vaid valitud ained, siis tuleb jälgida kunas mis loeng on.

Vahepeal, enne infotundi läksime linna, kust üritasime leida E.Leclerc’i poodi, kuhu meil soovitati minna. Taas tulutult. Sõitsime seekord täiesti kesklinna välja. Metroos olid taaskord tööpostil 3 relvastatud sõdurit, kellest üks tegi oma teoga mu südame soojaks. Nimelt oli metroojaamas üks pime härrasmees, kes oli veidike eksinud ja ei leidnud õiget suunda, kuhu minna. Ta võttis ta enda käevangu ja juhatas läbi turvaväravate õige kohani, kus andis ta üle järgmisele abivalmile prouale. See oli nii armas, et ma mõtlesin et lähen teen talle pai. Siis sain aru, et see oleks veidi imelik olnud, seega ahhetasin niisama:)

davhdrhdr

Metroost väljudes potsatasime oma tagumikud taas maha ühe tänava söögiputka jääkülmadele metalltoolidele. Kuna söönud veel polnud tellisime kõik endale hot dogid. Hot dogid sellepärast, et see oli ainuke rahvusvaheliselt arusaadav sõna terves menüüs.

dav

davdav

Süües nägin järjekordset armsat tegu ühe noormehe poolt. Tänavanurgas istus üks vanem härra ja kerjas raha. Ta ostis tollele härrale suure võileiva ja viis talle. Mitte ei visanud niisama näppu, vaid istus mõneks ajaks ka tema kõrvale maha ja ajas juttu. Väiksed asjad, mis muudavad mu vaadet ja suhtumist 🙂

Sõime ära ja siis liikusime tagasi kooli poole, kuna oli aeg infotundi minna.

Infotundi minemine nägi välja täpselt nagu kusagil Ameerika filmis. Kõnnid tükk aega mööda suurt maja, muffigi aru ei saa. Üritad mõista, mida see järjekordne tähtede kombinatsioon sümboliseerida võiks jne.. Lõpuks jõudsime õige klassini, kust kostus ilge lärm. Algul mõtlesime, et see küll vale klass, et mingi 6.klassi tööõpetus üle toodud või midagi, aga tuli välja, et klass oli täpselt see kuhu jõudma pidime. Astusime sisse. Klass on paksult rahvast täis ja kõik lobisevad laudadel istudes omavahel. Järsku, kui rahvas tajus, et mingid uued mutid klassiruumi olid voolanud, tekkis täielik haudvaikus ja kõigi pilgud olid meile suunatud. Me ei osanud ka kuidagi käituda, vahtisime siis vastu. Eeldasime, et see mööduv nähtus, aga eeldused olid valed. Pidime siis elegantselt naeratades ‘hello’ ütlema ja siis võisime jätkata teekonda vabade kohtadeni, kuhu maha potsatada. Rahvas on üli sõbralik iseenesest, enamus tulid kohe tutvuma ja uurima kust me pärit oleme. Erinevalt sellest, et algul nägid kuidas su poole näpuga näidati ja terve kamp vastu naeratas, siis nüüdseks on juba osad nimed teada ja kõik suhtlevad vabalt.

Suunajuhataja sisenedes tuli täpipealt silme ette ala 5.klassi klassijuhataja tund, kus kõik rahmeldasid mööda klassi ringi ja pildusid erinevaid ettejuhtuvaid esemeid üle klassi. Kui viimane osa välja arvestada, siis täpselt nii oligi. Neil tuli kõva 5min oodata, enne kui kõik vait jäid ja pidid isegi paluma, et sooviks alustada. Tund oli põhimõtteliselt neile mõeldud, et üle rääkida eelmisel semestril tekkinud probleemid ja neile lahendus leida. Meie sealt eriti palju peale selle, et homsest algab kool teada ei saanud.

Nüüd oli kell juba 16.30 ja hädasti oli vaja kuskile poodi saada. Küsisime kursusekaaslastelt abi ja pärast mõneminutilist bussisõitu jõudsimegi õige kohani. Arvasime, et pood on mingi pisike urgas, kuna meile oli öeldud, et see on nagu Eesti Säästumarketi ja Grossi toidukaupade hübriid, aga mõtlesime et savi peaasi, et midagi õhtuks süüa saab. Pidime ‘pettuma’. Tegemist oli hiiglasliku kaubanduskeskusega, mille toidupood oli sama suur kui 4-5 Prismat. Ainuüksi toidupoes veetsime 2 tundi ja siis ka ei suutnud kõike vajalikku leida. Enamus vajalikud tarbed saime siiski kätte. Leidmata jäi sai ja puder 😀 Arve oli 90 eurot ühe kuid VÄGA raske koti eest.

dav

Riisi shoks, parim leid siiani 🙂

dav

Seiklustel. Hindasid võrdlemas.

dav

Õunamahlaga segased lood

dav

90 euri nänni

dav

vähemalt saime roosat vetsupaberit:)

dav

Muidu on hinnad suht samad nagu Eestis, võib-olla tsipa kallimad, aga liha… reaalselt ma leidsin paki, milles oli 2 viilu sinki. Õhukesed viilud, nii nagu meil müüakse viilutatud sinki vaakumpakis ala 10 tk sees vms. Nende 2 viilu singi hind oli 4 eurot. 4 eurot. See on pea 63 krooni. Prantslased.

Kui kuidagi oma kottidega poest tagasi olime jõudnud, siis selleks ajaks oli meil juba kutse kursakatega õhtul välja minna. Mina ja Maarja otsustasime seekordse käigu vahele jätta, aga Maarika läks nendega linnapeale. Homme kell 10 on kool, vaatame mis näoga hommikul otsa vaatab 😀

Veel märkmeid ja tähelepanekuid elust enesest:

  1. Meil on siin tulevikukardinad, sellised mida nupust üles ja alla lased 🙂 tunne nagu Viljandi Gümnaasiumis. Ainult et seal pidi keegi Tallinnast seda tegema. Eesmärk on neil see, et otse sinu akna tagant kõnnivad läbi kõik, kes sellel korrusel elavad. Koridore majas pole, maja eest sõidad liftiga enda korrusele, ja koridorideks on rõdud. Niiet enda toast välja astudes, astun otse õue.
  2. Eile Martiniga skypedes avastasime, et mul isegi nõudepesumasin toas. Täna tuli välja, et petukaup puha, see oli hoopis külmkapp..
  3. Väljas liikudes ja isegi toas istudes on kogu aeg kuulda lennukihääli. Kui rahustav… 😀 Linnas tihti kõnnid pea kuklas ja naudid, kuni avastad, et oled sõiduteel.
  4. Sõiduteed on siin oma eraldi teema. Osad teed on ehitatud samasugustest kividest nagu jalakäijate omadki, eralduseks on vahel puusani ulatuvad ümarad metallpostid. Täpselt ei saagi igakord aru, kus kõnnid 😀 Teine asi, mis sõiduteede juures erinev on, on see, et kui juhtub olema ringristmik, siis autod sõidavad ümber ringi, aga bussid läbi ringi. See tähendab ka seda, et ringil on foorid. Üritan sellest ka ühel ilusal päeval pildi saada.
  5. Kõik autod on väikesed. Ma olen näinud ühte suuremat autot, kui Peugeot 206. Seega nad pargivad väga kahtlaselt. Ma ei tea, mis manöövreid ma enda autoga siin sooritama pean hakkama.

Issile Peugeoti poest ka pilti 🙂

mde

dav

parking like a boss

Bussikaarte käisime ka täna tegemas. 10 euri kuus ja sõida palju tahad, millega tahad. Selline näeb välja.

dav

see moosivarga pilt sinna jäigi

Väike sidenote. Ma ulatun oma voodist külmkapini. Best. Thing. Ever.

Aitab kah. Au revoir! Merci de votre attention.

Leena

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s