Prantsusmaa kõigub

Eile oli meie esimene ametlik koolipäev Prantsusmaal. Esimene tund oli Air Transport Law. Õpetaja pidi olema pärit Ameerikast, seega oli tema inglise keelest lihtne aru saada. Väga tsill õpetaja oli, tegi nalja ja ütles, et tema aines kodutöid ei ole, mis oli meie kõrvadel jälle kui kuld. Koolis on see hea, et endal vihikuid pole vaja ja arvuti on ka tunnis täiesti ebavajalik. Tavaliselt antakse õpetaja poolt konspekt, milles on siis kõik vajaminev materjal. Selles aines näeb see välja selline:

dav

Pärast tundi oli meil tunnike vaba aega. Üks tund on prantslaste jaoks justkui eestlase 5 minutit. Selle aja jooksul on neil üks kõik millist liigutust keeruline sooritada, kuna lihtsalt ei jätku aega. Söömine selle aja sees ei tule kõne allagi.

Läksime enda tubadesse, et midagi hamba alla pista, kuna hommikul ei olnud eriti aega jäänud selle jaoks. Pärast pisikest puhkepausi, kell 13.30 algas uus loeng- Propulsion. Esmalt pidime lauale asetama nimesildid nagu 6.klassis. Selle jaoks olid ette nähtud eraldi paberitükid, markerid ja plastikkaaned kuhu vahele need sutsata. Aine ‘õpik’ on ca 400lk paks. Selles on kõik tunnis käsitletavad slaidid ja sinna võid enda märkmeid teha nii palju kui hing ihkab. Aine tundub ülimalt keeruline, kuna tegemist on erinevate mootoritüüpide ehituse ja tööpõhimõttega, kuid aine läbinud ütlesid, et selle aine sooritamine peaks olema pigem imelihtne. Eks me näe. Loeng kestis 3 tundi. Üle klassi oli näha poolunes ja ka täiesti uinunud inimesi. Kuna õppejõust oli tema tugeva prantsuse aktsendi tõttu keeruline aru saada, siis andsid enamus poole pealt alla ja tähelepanu kippus hajuma.

Pärast loengut läksime taas oma pesadesse. Puhkasime veidi ja hiljem oli plaanis lõpuks veidi oma kohalejõudmist tähistada. Kogunesime minu juures. Minu ja Maarjaga liitusid mõne aja peale ka Maarika, Thomas Saksamaalt ja Dhaval Indiast. Kuna me kõik olime väga unised ja väsinud, möödus õhtu vaikselt niisama jutustades.

dav

maaru karuga sõbrustamas

dav

vasakult- Dhaval, Thomas, mina, Maarika ja Maarja

dav

Tänane päev oli vaba, seega oli väga meeldiv mitte kella peale ärgata. Ärkasin kell 12 ja 13.30 pidin valmis olema, kuna selleks ajaks pidi Maarikal ja Maarjal eelmisest toast check-out tehtud olema. Nii see põhimõtteliselt oligi, aga siiski päris mitte (see lause iseloomustab prantslasi minu silmis enim). Mõlemal oli vaja ühest majast saada 2 paberit, Mõlemad said ühe. Läksime järgmisesse majja. Tuli välja, et ühel on üks ja teisel teine ja mõlemal on vaja seda paberit juurde, mis teisel juba olemas on. Oeh. Kohe kuidagi ei saanud nad seal üksteisest aru. Raamatupidaja tädil, kellega rääkimas käisime, oli silmis klaasistunud pilk ja oli kuulda tasast lalinat, mis tema suust väljus. Esimene mõte oli, et anname kohe alla, et kuhu me nii ikka jõuame, aga siis meenus, et nagunii oleme meie lõpuks need, kes ikka kõik töötajate pange enda kanda peavad võtma. Jätkasime.

(Postituse pealkiri tuleneb sellest samast ringi tõmblemise hetkest. Kooli põhiline osakond on hetkel ajutiselt keset parklat ehitatud ala ehitajate soojakutes. Kuna need asetsevad kiviplokkide peal, siis ruumis sees olles ja ringi liikudes, kõigub põrand sinuga kaasa. Nüüd siis mõelge, kui see tädi seal edasitagasi printeri ja oma laua tagant tatsas, siis mitu korda meil oli tunne nagu oleks kuuma ilmaga laevas ja tahaks end sekundiks üle parda kallutada.)

Leidsime teisest ruumist üles ühe noorema tüdruku, kes veidi rohkem inglise keelt tonkas ja saime temalt suht kiiresti abi. Enne olime palunud eelmisest majast dokumenti panga jaoks, et elame Enacis ja oleme õpilased samas koolis. Vastuseks saime, et tulge kahe päeva pärast neile siis järele. Mõtlesime, et okei normaalne, saadetakse ilmselt kuskilt kaugemalt need. Kui sama jutu tollele inkat tonkavale tüdrukule ära seletasime jäi tal ahhetusest suu lahti ja 2 hiireklõpsu hiljem olid meil kõigil need paberid juba taskus.

Edasi liikusime linna, et ära teha kohalik pangakonto ning soetada endale Prantsusmaa telefoninumber. Pooljuhuslikult koperdasime otsa kohale, kus masinasse andmeid sisestades võisidki vastutasuks saada uue SIM-kaardi. Pm valikuid on kaks- kas maksab 2 euri kuus ja saad piiramatult (prantsusmaa piires) helistada ja smsida ja 50mb netti või maksad 20 euri kuus ja saad sama aga 50gb netti. Võtsime esialgu 2eurised, kuna koolis wifi olemas ja ühikatoas saab juhtmega netis olla ja arvutist telefoni netti jagada. Plaan on võtta 50gb kaart siis, kui auto saame ja rohkem ringi hakkame reisima.

Edasi hakkasime otsima panka. Jooksime esimesse ettejuhtuvasse sisse ja küsisime tuima näoga kohe esmalt, mis neil meile pakkuda on. Midagi ei olnud. Põhjus selles, et viibime riigis alla aasta. Kuid saime asjalikke soovitusi, kuhu edasi minna. Leidsime järgmise koha mõne ajapärast üles ja astusime sisse. Pank nägi rohkem välja nagu Viljandi Haridusmess.

dav

Kuna me taaskord sellest rahmeldamisest sotti ei saanud, pöördusime ühe härrasmehe poole, kes ootas justkui kelner lõunamaa resto ees, et klientidel kraest kinni napsata ja siis ta rajalt maha võtta. Kohe kui me oma küsimuse olime ette vuristanud lükati meid ühte nendest väikestest boksidest, kus võttis meid vastu väga energiline tõmmu tädi. Istusime nagu kanad õrrel ta laua taha maha ja küsisime sama küsimuse, mis eelmiseski pangas. Ta ei osanud meile selle peale midagi kosta peale selle, et mingi paber on puudu ja ütles, et peab paar telefonikõnet tegema. Pärast kolmandat kõne ütlesime talle, et ehk me tuleme teine päev tagasi mõnede lisadokumentidega. See vastus teda ei rahuldanud ja ta jätkas vigases inglise keeles, et ‘I one call just’. Ok, istusime siis edasi. Juba hakkas nii igav, et hakkasime omavahel arutama, kas tal on parukas või lihtsalt suur kolp. Lõpuks viskas juba täitsa närvi mustaks ja ütlesime et pardon meil on nüüd juba ilgelt kiire. Merci ja tsutsufrei.

Värske õhu kätte astudes nägime, et olime juhuslikult Le Capitole ette sattunud. Tegime paar turistikat ja läksime edasi.

dav

dav

Kopp oli juba nii ees nendest pankadest ja asjatult ringi vantsimisest, et küsisime tee pealt ühelt noormehelt abi. Saime õige suuna kätte ja lõpuks jõudsimegi õige pangani. Seal, Jumal tänatud, oli inimene, kes rääkis normaalselt inglise keelt. Tavaliselt enne inimesega suhtlemist tuleb enne selgeks teha kas ta keelt oskab, muidu räägid pika jutu maha ja siis ta teatab sulle, et ta ei saanud midagi aru. Rääkisime ära mis me soovime, andsime dokumendid, et koopia teha ja täitsime ühe vormi. Mulle meeldis enda viimane vastus 🙂

dav

Kõik läks sujuvalt ja meil paluti homme tagasi tulla, et paberid allkirjastada, sest ilmselgelt on neil pangakonto avamiseks tervet ööpäeva vaja.

Hakkasime kodu poole suunduma, et E.Leclercis veidi ringi vaadata, poes käia ja koju minna, kui kõik metroojaama kõrval McDonaldsit nägid ja kõigil silmad särama lõid. Happymeal tegi meid täna ikka väga happyks.

dav

et teid ilastama ajada

Lõpuks olime metroos, kui panime tähele, et metroo seisab kuidagi jube kaua peatuses ja rahvast aina koguneb. Peagi tuli valjuhääldist teade, et veidi läheb aega, palun oodake. Varsti juba, et aega läheb 30min. Enamus rahvast lahkus metroost, nii ka meie. Väljudes hakkasime bussi otsima, mis meid õigesse kohta viiks. Bussile kõndides käis väljas juba hull möll, politsei, kiirabi, tuletõrje, need sõdurionud politsei eskordil.. Ei tea veel, mis juhtus aga küll peagi saab teada.

Seadsime oma sammud esimese bussi poole.

dav

politsei sõdureid juhatamas

hdr

davdavhdr

mde

buss rikkus kõik ära, ju ta siis pidi

dav

Sõitsime paar peatust ja hüppasime maha, et uuele bussile minna. Samal ajal, kui bussi ootasime:

hdrhdr

hdr

hdr

Geograafilised idioodid nagu me oleme läksime õigele bussile, aga sõitsime vales suunas… LÕPPPEATUSESSE… Saime väikese shoki, aga polnud hullu. Mõtlesime positiivselt, kuna olime jõudnud Garonne’i jõe äärde Pont Neufi. Jalutasime sealt siis üle silla tagasi bussipeatusesse, kust meid seesama bussijust, kes meil lõpppeatuses oli käskinud bussist väljuda, taas peale korjas.

dav

davhdr

davdav

dav

Saime nr 2 bussiga täpselt enda kodu lähedale peatusesse, kus istusime ümber nr 78 peale, millega sõitsime kooli lähedal asuvasse poodi E.Leclerc. Poes läks jälle 30 euri ja ei ütleks, et ostsin palju asju. Ma täpselt ei olegi aru saanud, kas ma söön kõik asjad mis ma ostan kohe ära või ma ei ostagi midagi. Prantsusmaale tulles pead eelkõige arvestama, et sa lihtsalt sööd oma raha maha.

Lõpuks koju jõudes tulime oma äsjaavastatud shortcuti pidi ühika poole, kui poolel teel Maarika kassi nägi ja hüüdis: ‘oi näe, väike valge jänes!’. Kui te praegu ei itsitanud, siis teadke, et tol hetkel oli see naljakas. Võib-olla, et väsimusest 😀

Panen siia veel paar pilti, mille tegin enda korruse ‘koridorist’, millest ühes varasemas postituses kirjutasin. Saate väheke aimu.

dav

dav

lift see suur kolakas vasakul

See jalka, mis taustal paistis on üliäge!! Istusin enne oma toas, kui kuulsin kuidas nad mingid meeskonna hüüet tegid vms. Räige teamspirit seal. Seal vist toimus täna mingi mäng ka, sest publik huilgas ka korralikult kaasa. Ma tean ühte, kellele see üritus oi kui suure motivatsiooni paugu annaks 🙂

dav

Lõpetuseks meeleolu pilt ka. Pühendus hapukatele.

dav

Teie Leena

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s