Next stop- Barcelona!

Oleme tasapisi terveks hakanud saama. Jäänud on veel köhapoiss, kellest kuidagi lahti ei saa. Kuna me meie kursuse kõiki aineid ei võta, siis oli sel nädalal kooli väga vähe ning kuna haigus ka veel tasapisi mõtteis tuikas oli nädala alguses suhteliselt vabakava. Ilm on nadi olnud, tihti sajab ja on üpris jahe.

Häid uudiseid ka! Teisipäeval Eestimaa pinnalt startinud poisid jõudsid neljapäeva õhtupoolikuks lõpuks õnnelikult ENAC’i kohale 🙂 Algus tundus nii uskumatu, et kuidas see võimalik on, et nad nüüd ongi siin ja mu väike pruun Kiamusu samuti! Olen neile ja oma perele (issi :*) niiii niii tänulik 🙂

Capture.PNG

Mis eriti tore, ma sain lõpuks kätte oma kauaoodatud talvejope, kodumoosid, pudru ja muu nänni, mida olin palunud saata! Imeline!

Neljapäeva õhtul käisime taaskord Pech-Davidis, kuid seekord läksime sinna pimedas nii nagu meie kursaõde meile soovitanud oli. Tõesti- tuledes linn nägi imeilus välja!

f.PNG

Reedel tutvustasime poistele Toulouse linna, käisime Jean Jaureses, jalutasime Garonne’i jõe ääres Pont Neufini ning vaatasime üle ka Le Capitole.

dav

Linnast tagasi campusesse jõudes käisime meie neiudega korraks koolist läbi, kuna pidime oma suunajuhatajale selgitama, et olime haiged olnud. Edasi otsustasime minna Aeroscopia muuseumisse. See on pirakas lennundusmuuseum otse Blagnac’i lennujaama külje all. Pilet õpilasele maksis 9.50 ja selle eest jätkus tegevust rohkem kui küllaga.

DSC_0764DSC_0768DSC_0772DSC_0776DSC_0780

DSC_0787

Concorde kokpit

DSC_0790DSC_0795

DSC_0800

lennuki sees olid klaaspõrandad ja -laed, et näha kuidas kõik erinevad süsteemid on paigutatud

DSC_0806

A300B kokpit

DSC_0821DSC_0827DSC_0830

DSC_0834

Messerschmitt Bf 109

DSC_0845

DSC_0848

sipelgas Leena Concorde’ga

DSC_0863DSC_0868

DSC_0876

Airbus Beluga :’)

Reede õhtupoolikul pärast pisikest puhkepausi ringi trampimisest saime taas campuses kokku, et hiljem koos linna peole minna. Istusime paar tundi minu toas, mängisime bussijuhti ja üritasime Türgi pliksidega skypeda, aga internet otsustas sussid püsti visata poole pealt ja seega ei tulnud sellest eriti palju välja. Kuulasime Nancyt ja Nexust ja nautisime niisama vana Eesti kvaliteetmussi 😀

12789773_1067498659960633_946863326_o

Edasi liikusime jällegi muusikatuppa, et koos teiste kursusekaaslastega enne linna suundumist üks karaoke maha pidada. Täitsa lõbus oli! Linna jõudes oli kell juba märkamatult 2 saanud ja esimesse peopaika jõudes hakati seda just sulgema. Otsisime järgmise koha, mis oli kahekorruseline aga imepisike. Kuna see tundus, et on ainuke avatud koht, siis sobis kah 😀 Seal veetsime aega kuni kella 5ni, mis oli ülimalt väsitav. Asi oli selles, et metroo suletakse kella kolmest ning avatakse taas kella viiest. Kunagi lõpuks 6 paiku jõudsime tagasi campusesse ja läksime kõik unemaale.

Täna käisime poes homseks vajalikke asju ostmas (meil on nüüd nädal aega vaheaega). Üritasime enda mobiilikaarte ka uuesti laadida, aga olime päeva hiljaks jäänud.. See tähendas seda, et pidime kõik omale uued SIM kaardid ostma. SIM kaart ise maksab 10 eurot, kuid telefoni toimima panemiseks tuleb maksta iga kuu kas 2eur (2h kõnesid ja piiramatud smsid ja tsutitsuti netti) või 20eur (piiramatud kõned ja sõnumid ja 50 gb netti).

Capitole juures läksin täiega äksi täis, sest keset platsi toimus tantsu battle :O 😀 Rahvas kogunes ümberringi ja elas ja plaksutas huviga kaasa.

IMG_20160227_182114_1.jpg

Lõpuks saime hakkama ja tulime tagasi koju puhkama, sest homme on varakult vaja ärgata. Poistel läheb kell 7 lennuk, mis tähendab, et neil tuleb hiljemalt kell 6 lennujaamas olla, mis omakorda tähendab, et meil tuleb siit 5.15 startida.

Kui kutid oleme lennujaamaära visanud ja hüvasti jätnud algab aga meie vaheajareis!! 🙂 Esmalt võtame suuna Barcelona poole ning pärast paari päeva jätkame teed Valencia poole! Loodame, et tuleb mälestusi täis tripp!

Musid- kallid!

Leena

The time of my life!

Seekord oli meil pikk nädalavahetus. Nii reedel kui ka esmaspäeval tunde polnud.

Reede päeval käisime ennetavalt poes, et õhtuks snäkke ja muud nänni varuda. Ei olnud kindlaid plaane, aga teadsime, et kodus ka ei jaksa istuda. Kuna nägime poes sushirestorani otsustasime Maarjaga pilgu peale heita. Eestiga võrrelda ei anna, aga isu saab rahuldatud 🙂 Nende jama on siin see, et nad pakuvad näiteks avokaado makit või lõhe makit või krabi makit aga rohkem kui kahe komponendiga makit leida on suhteliselt keeruline.

dav

Reede õhtul saime kursaõelt kutse siin samas campuse hoovis toimuvale koolipeole. Põhimõtteliselt oli see mõeldud stiilipeona, kuid enamus rahvast ei vaevunud oma pead liigselt kostüümi hankimisega vaevama ja kohale tuldi tavariietes. Nii ka meie. Meil oli vähemalt põhjendus, nimelt saime paar tundi enne peo algust peo toimumisest üldse teada. Peo korraldajad püüdsid sellegi poolest ‘printsesside-printside-multikategelaste’ teemat aktuaalsena hoida ning puistasid aeg ajalt rahva glitter puruga üle 🙂 12736247_1064520603591772_1465671173_n

12782507_1064520573591775_492997519_n

üleval Raveesh ja all Samuel

dav

Samuel Maarika jakki promomas

Laupäeval oli jälle mega-mega suvine ilm ja selle puhul seadsime oma sammud Pech-David’i poole. Pech-David on Toulouse’i linnas asuv mägi, mille otsast avaneb imeilus vaade tervele linnale ja kust näeb väga lähedalt Blagnac‘i lennujaama maanduvaid lennukeid. Esimeste juhendite järgi panime päris suure ringiga puusse, kuid lõpuks pärast rattasõitu ja pisikest lühimatka suutsime enda tagumendid õigele bussile istutada ja peagi olimegi kohal.

dav

 

hdr

niggad oma hoodi tutvustamas

dav

dav

Kohale jõudes nägime esimese asjana kuidas sinna samma bussipeatuse kõrvale helikopter maandus. Peale meie tõusis veel 3-4 spotteri vererõhk tingituna asjaolust kas jõuame õigel ajal selfie‘d ära teha. Kuna kopteripiloot ilmselt märkas ekstaasis kaameratega noorukeid, siis otsustas ta õhus veidike aega rippuda, et kõik soovitud kaadrid kätte saaksid 😀

IMG_20160220_171031.jpg

dav

Liikusime edasi mäe poole.

dav

hdr

hdrdavdav

davdav

davdav

IMG_20160220_171821

Väga paljud lennutasid seal ka oma mudellennukeid. Väga äge oli jälgida 🙂

Tagasi koju jalutades jäi meile muidugi taaskord McDonalds tee peale 😀

dav

Õhtul saime veel kõik kolmekesi kokku, et Eesti Laulu teist poolfinaali vaadata ja siis läksime kõik tudumaale.

Pühapäeval oli kõige ilusam ilm siin oldud päevade ajaloos… aga minul ja Maarjal õnnestus haigeks jääda. Täna olime ka täiesti pikali kodus. Olin juba ära unustanud, kui halb tunne on haige olla… Õnneks saime kursakaaslaselt veidi ravimeid, mis imetööd tegid meiega. Tunnen end juba tunduvalt paremini 🙂

Kallid-paid!

Leena

 

3 nädalased

Esmaspäeval oli kavas tavapäraseks saanud Caffe Populaire tiir. Läksime seekord tunnikese varem kohale, kuid aeg läks jälle jube kiiresti ning 00.00 paiku tulime taas viimase metrooga koju tagasi.

Teisipäeval ei tundnud ennast eriti hästi ja jätsin tunni vahele. Pärastlõunal kui enesetunne juba veidi parem oli ja söök otsa hakkas saama olin sunnitud poodi minema. Poes käimine käib meil juba üpris kiirelt, oleme aru saanud kus mingid asjad asetsevad ja seega kulub asjade leidmiseks vähem aega. Erinevalt sellest, et algul jooksime nagu peata kanad 4h poes ringi 😀 Poest koju tulemine oli omamoodi nali. Avastasime üks päev, et campuse alast viib peale peavärava veel üks värav välja ning see on bussipeatusele tunduvalt lähemal. Läksime sealtkaudu välja ja nägime, et see on avatud 7.00-19.00. Jõudsime ilusti umbes poole kuue paiku tagasi värava ette, kui avastasime, et värav siiski ei avane. Sättisin juba oma jalga aiale, kui nägin eemalt lähenevat noormeest, kes kaunis kangesti nägi mõne ENAC’i õppejõu moodi välja. Lasin siis aegluubis jala tagasi maha ja mängisin, et ma tulin kontrollima kas aed ikka korras on jne… Vaatas mõnda aega suhteliselt kahtlase pilguga meid, kuid kõndis siis minema. Andsime minna. Maarika ees, siis kotid järgi, siis mina ja seejärel Maarja- kõik koos 2 minuti jooksul oma väärikust kaotamas. Hakkama saime. Kodus tagasi lõpetasin lõpuks (!) Gossip Girli vaatamise. Spoiler alert aga no krt Dan…

Õhtul korraldasime pliksidega veel Interstellari vaatamise õhtu. Jätkuvalt üks lemmikfilmidest.

Kolmapäev ja neljapäev olid casual koolipäevad. Üks lahe asi, mida Air Transport Law aine raamis tegime oli ülesanne, kus igale õpilasele anti Aviation Security Manual’ist üks peatükk ja ta pidi selle endale nii selgeks tegema, et ta suudaks õpetaja etteantud kriisiolukorra ajal ekspert olla. Istusime kõik ümber ”ümarlaua” ja arutasime igaüks enda seisukohast asja tõsidust ning rääkisime, kes mida ja kuidas tegema peaks ning mille eest vastutav on. Kõigile anti 2-3 peale üks organisatsioon või isik ning pidid siis vastavalt sellele põhjendama, mis sinu ülesanded ja kohustused vastavas olukorras on.

12722429_1062500330460466_1031483906_o12443902_1062500327127133_1939046634_o

Täna pärast kooli käisime IATOM14-ga (meist aasta vanem kursus) laser tagi mängimas. Kes ei tea, siis see on see laserpüstolitega mäng, kus pimedas toas ringi sahmitakse ja tiimidega teistest tiimidest üle üritatakse olla. Alustasin kena skooriga -600. Jah miinus. Pärast paari mängu asi paranes, kuid lõpuks oli action huvitavam, kui salaja varitsemine ja teiste mahanoppimine, niiet seisud läksid tagasi päris hädiseks.. Nelja tunni jooksul jõudsime maha pidada 6-7 lahingut. Vahepeal oli päris keeruline mõista, keda jahtima pead kuna tiimi värvid vahetusid iga mäng. Enne mängu sisenemist mõtlesin endamisi ja ütlesin isegi valju häälega, et ”Don’t kill red ones Leena, you are one of them”  ja 2 minutit pärast mängu algust olin 2 korda sama punase tiimi inimest lasknud 😀

12755321_1062500320460467_2028145682_o.jpg

Tagasi koju tulles jäime maha nii viimasest õigest trammist kui ka metroost. Otsustasime tüdrukute ja Thomasega rattas võtta ja koju vändata. Ülejäänud jäid trammi ootama, et kunagi mingisugusele bussile hüpata ja siis koju jõuda. Kuigi päris jahe oli rattaga kimada, siis jõudsime ca 45minutit varem teistest koju. Linnast sõidab mööda kanalit pidi koju umdkaudu 25 minutit.

Varsti ongi juba kuu oldud siin, hetkel 3 nädalat. Ja nii see 5 kuud lähebki. Nunnutasin täna emme-issi ja linnupojakesega ka 🙂 Tegi südame sossuks.

Miss you all!

Au revoir!

Leena

Uisubaasis on sõbrapäevapidu

Lisan siia veel mõned pildid neljapäeva õhtust, mil meil toimus kursuse õhtusöök.

IMG_0514IMG_0523

IMG_0583

enamus IATOM15 kursuslasi

Reedel pärast kooli läksime taas oma tavapärasele CAF-i ja panga tiirule. Praeguseks tundub, et mõlemaga on asjad ühel pool, kuid eks me näe. Hiljem oli plaan kõigi teistega kokku saada ja koos uisutama minna. Nii mõnedki polnud elus varem uiske alla saanud ja seega jätkus meil uisuväljal tegevust tervelt kolmeks tunniks. Üllatavalt head muusikat lasti uisuväljal, seega meeleolu oli terve aja laes.

IMG_0696IMG_0663

dav

dav

Pärast uisutamist läksime kõik koos tagasi linna, et leida mõni söögikoht, mis oleks valmis vastu võtma 18 inimest. Töllerdasime päris mitmesse kohta sisse, aga tulime sealt jälle hanereas sama teed pidi elegantselt ka tagasi välja. Lõpuks leidsime ühe pitsarestorani, mis suutis meid kõiki mahutada, kuigi pidime istuma kahes eraldi lauas. Meil Maarikaga olid panused selle peal, et saab kõhu täis ja ruttu koju tuttu.. Pärast nelja restoranis veedetud tundi (#prantsusmaa) saime lõpuks kodupoole hakata astuma. Tagasi ühikasse jõudsime alles kella 00.00 paiku aga selleks ajaks oli väsimus ja uni juba kadunud ning me püsisime veel natuke aega üleval, et ära kuulata kursuse peamised saladused ala kes-kus-kellega 😀

IMG_20160212_220500.jpg

Maarika, Filippo ja Thomas

Laupäeva pärastlõunal pärast reedese päeva väsimuse väljamagamist seadsime oma sammud poe poole, et õhtuseks Eesti Laulu vaatamiseks nosimist varuda. Ühtlasi üritasime poest üles leida mängukaardid, et hiljem teistele bussijuhi mängu õpetada 😀 Leppisime kokku, et teeme poes kiiresti. Paari kolme tunni pärast olimegi taas tagasi kodus 😀

Eesti laulu tulemustes olime pisut pettunud, aga me ei lasknud tuju selle pärast alla. Liitusime kursusekaaslase toaga, kus too alles sõpra õhtusöögile ootas. Mõtlesime, et ootame siis juba kõik koos- seltsis segasem. Mõeldud tehtud hakkasime bussijuhti mängima. Selleks ajaks, kui õpetatavad mängust aru said oli kogu mängu eesmärk juba täidetud 😀 Kuna inimest, keda ootasime ikka veel kohal ei olnud ja kell hakkas juba 2 öösel saama, läksime peamajja, et vaadata ehk on ta kodus ja magab. Ei olnud. Edasi oli päris tükk tegemist ja muretsemist, enne kui lõpuks teada saime, et temaga on ikkagi kõik hästi ning ta jõudis koju.

dav

killud toovad õnne

dav

dav

Juba ööl vastu pühapäeva võtsime Maarikaga naeru ja pisarate saatel vastu ka sõbrapäeva. Mõned minutid hiljem läbi videokõne tegime sama ka Annikaga 🙂 Sõbrapäevaks oli meil Maarika ja Maarjaga plaanitud uhke triple-date. Eesmärk oli minna kohalikku sushit proovima ning seejärel kinno. Sushis pidime kahjuks pettuma. Toit oli juba eelnevalt valmistatud ja külmaletis karbikestes. Kõige kohutavam ei olnud, aga midagi head ka ei mitte.

IMG_20160214_154930.jpg

Kuna tegime ajaga väikese valearvestuse eeldades, et söömas läheb kauem aega (meenutades pitsarestorani nelja tundi), pidime ülejäänud 2 tundi ka kusagil jõlkuma. Kuna oli pühapäev, siis olid kõik poed õnneks suletud 😀 Tee peale jäi aga pisike kohvik kust leidsime endale maitsvad juustukoogid ja kõrvale soojad joogid. Jutustasime ja olime niisama toredad seal siis paar tunnikest 🙂

davdav

18.00 paiku jõudsime kinno. Olime valinud väiksema kino. Väiksem kino Prantsusmaa mõistes on 18 saaliga kino 🙂 Ostsime filmi kõrvale süüa/juua ja läksime siis enda saali otsima. Jõudsime järjekorda suhteliselt vara, mis tähendas, et saime endale sobivad kohad ise valida. Siin ei ole kinos käies piletile märgitud istekohti, vaid saali sisenedes tuleb üritada ihaldatud kohani võimalikult kiirelt jõuda või muidu jääd lihtsalt ilma ja vahid esimesest reast kaela kangeks. Saal oli üli suur ja terve saal täitus filmi alguseks ka inimestega. Film pidi algama 18.30 aga algas hoopis 18.55, sest reklaame oli lihtsalt masendavalt palju. Vaatasime ”Deadpooli” ja päris naljakas oli 😀

Metrooga koju sõites avastasime, et meil on veel 6 peatust sõita, kuid buss väljub 8 minuti pärast. Liialt ‘entukas’ Maarika haaras taskust telefoni, avas stopperi ja asus aega võtma, mitu minutit kulub ühest peatusest järgmisesse jõudmiseks. Hiljem kalkuleerides keskmise võisime väita, et keskmiselt kulub ühe lõigu läbimiseks ca 1,5 minutit, millest täpselt 20 sekundit kulub peatuses seismisele. Arvan, et saame hiljem andmed hea tasu eest Statistikaametile maha parseldada 😀

1923028_1261282743888920_761504123_n.jpg

Kohe kui metroo uksed avas panime täie rauaga punuma. Meiega koos jooksis veel üks tüdruk, kel samuti polnud tuju bussist maha jääda. Bussipeatusesse jõudes ja kaugelt bussi nähes viskas Maarja võõrale neiule highfive‘i ja lõbus bussisõit sai alguse 😀

Fun facts:

  1. Klassikaaslastel on pikad nimed. Ühel neist on 8 ees-ja perekonnanime. 7 neist suutis ta paberile kirjutada, aga kaheksas ei tulnud meelde :’)
  2. Bussi sisenedes tervitab bussijuht kõiki inimesi ühekaupa ning bussist väljudes öeldakse bussijuhile aitäh ja head aega. Üleüldse tervitavad kõik inimesed teisi, vahet ei ole kus. Näiteks ühikas koridoris kedagi kohates jne…

Koju jõudes mõtlesin kohe teie nunnude peale ja asusin seda postitust kokku kritseldama. Loodan, et jäite rahule 🙂

Bonsoir,

Leena

In Toulouse there is nothing to lose

Need 15 minutiga ärkamised ja kooli poole sammumised hakkavad järjest rohkem minu teemaks saama. Aga no mis sa teed? Erasmuse kogemusest on vaja ju 100% võtta ja öö ei ole aeg magamiseks. Selle jaoks on ette nähtud väikesed lõunased siesta pausid.

Eile oli meil kursusekaaslastega ühine õhtusöök. Igaüks küpsetas miskit ja tõi selle siis kohale, et kõigiga jagada. Kuna poodides eriti midagi sellist, millest midagi eestipärast teha, ei leidu pidime leppima mõttega, et küpsetame lihtsalt pirukaid. Saime läbi häda poest taigna ja viinerid üles leitud ja koju jõudes hakkasime neid peagi vorpima. Ma olin köögitoimkonnas ekseldaja, teised kaks rullisid neid viineri nutsakaid kokku 😀 Kui aus olla, siis need ei näinud esmapilgul just kõige isuäratavamad välja… Meie kahjuks ei näinud need ka pärast ahjust väljumist eriti palju paremad välja, kuna tainas oli ikka sama hele. Proovisime küll kauem hoida, aga pärast 20 minutit hakkas küpsetuspaber juba alt veidike söestuma 😀 Andsime alla ja suhtusime sellesse kokkuvõtvalt nii, et kui sulle maitseb siis on meie tehtud, kui ei maitse siis ei tea kes tegi.

hdr

hdr

Õhtujooksul sai ära proovitud nii Hispaania omlett kahel erineval viisil (väga mämmu), erinevate riikide snäkid, Itaalia lasanje ja isegi India vürtsikas toit. Viimast maitstes olin algul veidi kõhklev, kuna meie ”spicy” pole neile isegi mage toit. Päris tuline oli, aga võin uhkustades öelda, et sain ilma nutmata hakkama 😀 Tuleb tõdeda et leidus ka toite, mille puhul ei saanud päris täpselt isegi aru kas tegu on soolase või magusa toiduga. Läksime lihtsalt vooluga kaasa ja proovisime kõike ettejuhtuvat.

dav

dav

muusikanurk 🙂

dav

dav

Maarika praktiseeris oma fotograafia skilli. Vasakul Filippo, paremal Andoni.

 

Saime ka CAF-is ja pangas ära käidud, kuid ülla-ülla ikka tuleb meil veel ühe korra (vähemalt) sinna sammud seada. CAF-is läks üllatavalt ruttu, tundub kuidagi liiga hea et tõsi olla kui aus olen. Ainuke asi, mille sinna veel viima pean on Euroopa ravikindlustuskaart ja siis peaks kõik okei olema.. kuigi oleme piisavalt õudusjutte kuulnud, et seda ilusat vale mitte uskuda.

Panga tädid on küll ajuvabad.. Täiesti omaette eksisteeriv liik. Oleme seal kusagil 3-4 korda juba käinud. Viimane kord kui vale koodiga läksime öeldi meile, et: ”you will get a 4 digit code, then you will come back and get the card. Understand or not?” Lahkusime võltsnaeratuse saatel ja läksime siis mõned päevad hiljem uue koodiga. Siis see sama infolaua tädi seal pangas, kellest varem ka kirjutasin lalises meile jälle midagi prantsuse keeles ja siis korrutas kuus korda sõna Jeudi, Jeudi, Jeudi… See tähendas seda, et kuna me olime tulnud kolmapäeval siis ilma igasuguse põhjenduseta paluti meil tulla hoopis neljapäeval 🙂 Täna läheme uuele katsele.

Viimastel päevadel on suht s*tt suusailm olnud.. Ainult sajab ja külm on. Kõik mõtted on ainult päikesel. Kohe kui päike väljas on täielik Eesti suvi 🙂

bty

päikesevarjud tegelt

Fun facts:

  1. Koolis on samasugused tulevikurulood nagu meil tubades, aga need töötavad vändaga. Täpselt sellisega nagu Buratinol oli.
  2. Hindeid pannakse koolis vahemikus 1-20. Parim tulemus on 20, aine läbitakse 10 punktiga.
  3. Hispaanlastel on keeruline pikki lauseid rahulikult välja öelda. Pikem kui viiest sõnast koosnev lause väljub nende suust ühe hingetõmbe najal ja lauset lõpetades on tunne nagu nad lämbuks kohe ära 😀
  4. Ajavahe on väike aga segadusttekitav.
  5. Kui tund algab 10.15, siis 10.15 on klass inimtühi ja 10.16 on kõik inimesed korraga kohal.

Varsti jälle!

Leena

Mida pitsat?

Toulouses on iga kuu esimesel pühapäeval muuseumikülastused tasuta. Seega läksime tol päeval pundiga Muséum d’histoire naturelle’t külastama. Esimene ‘tore’ teadaanne muuseumi sisenedes oli, et ajutist Jules Verne’i näitust on võimalik külastada rühmana. Rühmaks loeti kümne inimeselist punti. Meid oli üheksa. Kuid tavalisele muuseumi tuurile saime ikka minna 🙂 Lisan mõned pildid muuseumist, kus sai näha nii erinevaid loomi, linde, kalasid, putukaid ja muid elusolendeid ja nende skelette kui ka erinevaid väljapanekuid mandrite liikumise, vulkaanipursete, ilma ja muu sellise kohta. Kõige rohkem rõõmustasid mind kristallid (kes teab, see saab aru miks 🙂 ), mis olid kõik looduslikud kujul suurte kamakatena kõigis nende erinevates värvivarjundites esindatud 🙂

davhdrhdr

hdrdav

dav

ridiculously photogenic monkey

dav

dav

lihtsalt nunnu

dav

mde

swag

dav

imelisus

dav

dav

botaanikaaed- harilik hall muru

dav

palmikallid

Pärast muuseumikülastust läksime tacosid sööma.

IMG_20160207_155210.jpg

Esmaspäeva õhtul olime kutsutud Marge (eestlane, keda ENAC-is kohtasin) juurde makroone maitsma ning niisama elust olust jutustama. Olime tema pool tunnikese, kuna meil olid varem juba enda kursusega hilisemad plaanid tehtud.

12662536_10208884397686773_4770686722547757992_n.jpg

pildil 5 eestlast, kõik ühes reas 🙂 ülejäänud Marge sõbrad

Esmaspäeva õhtuti on kohalikus baaris Café Populaire ala sellised pakkumised, et 13 topsi õlut maksab 13euri jne.. Nii on kõikide jookidega. Läksime ka eile õhtu sinna istuma. Justnimelt istuma saamine on selles baaris kõige keerulisem, aga kui see õnnestub siis on juba täitsa mõnna. Café Populaire ‘eripära’ seisneb selles, et jooke serveeritakse plastiktopsides ning pärast oma joogi lõpetamist on kombeks tühi tops kohe kuskile laua alla maha pista, kuna väidetavalt korjatakse vastasel juhul topsid baari tagasi ja jagatakse uue ringiga uutele klientidele välja.. 🙂

Mida aeg edasi, seda paremaks läks muusika ja seda elavamaks rahvas. Mõned inimesed kipuvad suhteliselt pealetükkivad olema, aga kuna meie nende keelt ei räägi ja nemad inglise keelest üldiselt aru ei saa (kui pole tegu tudengitega) siis targem on mitte välja teha. Õnneks on meil toredad kursusekaaslased, kes liiga agarad poisid enda hoole alla võtavad rääkides neile maad ja ilmad kokku, et me nendega suhtlemist vältida saaksime 😀 Algul oli plaan 0000 paiku viimase metrooga tagasi tulla, aga otsustasime hoopis, et võtame hiljem kamba peale takso. Õnnelikult kodus tagasi olime kuskil 0100 ajal.

mde

mde

selline kohake

mde

siis kui sees liiga saunaks läks ja koju otsustasime tulla

Täna oli päev nagu päev ikka. Prantsuse keel ja Propulsioni loeng. Alates järgmisest nädalast saame endale kolmekesi eraldi prantsuse keele rühma ka, et täiesti algusest alustada 🙂

Au revoir!

Leena

Killuke Eestit Toulouses

Tänase päeva tippsündmus on fakt, et meil õnnestus linnast üles leida vene pood. Aaaaah! Te ei kujuta ettegi, kui õnnelikud me olime nähes kohukesi, hapukoort, parankasid, sihvkasid, rosoljet, kilu jne! Tuju oli kohe laes! Ja ma sain lõpuks endale putru osta!!! Wipiiiiii!

dav

pudruuud!

dav

‘poe rõõmupilt’

dav

Kui Martinile ütlesin, et käisime vene poes:

‘Mis ostsite? Nahktagi ja kurika või?’ 😀 😀

Reedel proovisime esimest korda VeloToulouse rattad ära. Mööda jõe äärt sõites jõuab otse kesklinna. Sõitsime pool teed ratastega ja pool teed läksime jala, et teist linna poolt ka näha. Siin meie tripist mõned pildid 🙂

dav

dav

Üle tee paistab kooli värav 

davdav

dav

Leidsime Lidl’i üles

dav

dav

Lennuuuuk 

dav

linna poole kärutamas 

dav

hdr

hdr

vahepeatus palme nähes 🙂

hdr

loomaaias

dav

dav

St Sauveur

davhdr

mde

hää sossu, kohalikel talv praegu 🙂

hdr

hdr

lennuk 🙂

dav

tatipritserdistega

dav

jõulumeeleolu kohvikus

hdr

jõulumeeleolu vol2- lumehelbed puu otsas

hdr

12647995_1321128814571290_1617874578_n.jpg

davhdrdavhdrhdrdav

 

dav

Õhtul toimus jälle karaoke ja hiljem oli plaan minna ka linna peole.

mde

12696469_1256047194412475_1181364136_o.jpg

Molly’ga Slovakkia jooki degusteerimas

Linna minek oli ülifun. Võtsime kooli lähedalt rattad ja sõitsime nendega metroo peatuseni. Laisemad istusid sadulale ja virgemad olid lenksus ja väntasid 😀 Jõudsime metrooga linna ja seadsime sammud esimese ‘klubi’ poole. Kõige toredam ja naljakam oli see, kui klubi poole liikudes Filippo vahepeal meid juhatades ümber pööras, et inimesed üle lugeda 😀 Nagu algkooli klassiekskursioon oli 😀 Jõudsime kohale ja mõne aja möödudes pääsesime ka sisse. See koht oli täielik urgas.. Madalad laed ja põhimõtteliselt oli tunne nagu oleks keldris. Ülerahvastatud ja vastik. Otsustasime sealt pärast 5 minutit lahkuda. Kõndisime teise klubini. Seal oli aga nii pikk järjekord, et Maarika hakkas juba peas plaani looma, et kui me nüüd ja kohe jooksma hakkame, siis jõuame veel viimasele metroole. Metroo suletakse kell 3.00 ja kell oli siis 2.55. Jooksime. Jõudsime. Tegime veel metroos kino ja kuna bussid enam ei liikunud jalutasime metroopeatusest tagasi ENAC’isse. Campusesse jõudes läks iga roju oma koju, sest kõik olid pärast sellist matka juba korralikult väsinud.

dav

Dhaval, Maarja ja Fabio

dav

Filippo ja Maarika

Filippo proovib öelda ‘Anna õlu üle Ülo õe õla’:

Leena

Kuidas ma võitsin sulgpalli matši, kohtasin eestlannat ja leidsin omale haldjast ristiema

IMG_20160202_200657.jpg

Mõnnamispilt teisipäeva õhtust, kui istusime kolmekesi Maarja toas ja ootasime, et Andoni meid CAF-i paberite täitmisega abistama tuleks. Seni kuni ootasime, vaatasime youtubest Ylvise videosid. Nii naljakas, et lase püksi lihtsalt 😀

Lõpuks Andoni tuli ja siis läks sagimiseks. Kes ei mäleta siis CAF-i paberid olid need umbes 6 paberit otsast lõpuni prantsuse keeles, mis tulid ära täita, et Prantsusmaalt rahalist toetust küsida. Nendega läks oma tunnike ära, päris naljakas oli iseenesest, kuna me ei saanud muhvigi aru ja lihtsalt vorpisime oma andmed paberile ja laksasime muudkui allkirju alla. Jumal seda teab, millele me tegelikult alla kirjutasime 😀 Täna saime ühe nendest samadest paberitest, mis eelnevalt ära tuli saata juba tagasi. Minu Karma säästis mind õnneks seekord ja mul on sellega nüüd kõik korras. Maarjal õnnestus aga enda allkiri vale koha peale sokutada ja peab selle nüüd uuesti tegema. Minu järgmiseks sammuks on kõik paberid linna CAF-i kontorisse toimetada, kuid sellega pidi ka omajagu mauramist olema. Eks näe.

Kolmapäeval pärast kooli otsustasime, et lähme puhkame veits ja lähme siis linna, kuna olime enda postkasti pangalt kirja saanud. Lootsime, et saame enda pangakaardid kätte. Hakkasime siis minema ja järsku hakkas paduvihma sadama. Abortisime missioni koheselt. Läksime siis uuesti puhkeasenditesse. Mõistsin siis puhkamist kui puhkamist ja keerasin magama, jättes arvuti voodisse enda kõrvale lahti. Olin vaevu saanud 20 minti magada, kui minu kõrvu kostus järjest tihedamini kostma hakkav Facebook Messengeri blinn-blinn-blinn… Jutt käis sellest, et vihm läks üle ja 5.korruse ilmajaam (Maarja tuba) lubab ülejäänud päevaks päikesepaistet. Mu naiste kompanii oli juba jalul ja äksi täis, niisiis peksti ka mind üles ja kästi 10 minuti pärast väljas olla, et bussile jõuda.

Metroos kusagil poole tee peal ärkasin ka lõpuks mina üles ja suundusime üheskoos panga poole. Pangas ootas meid esmalt üks tädi, kes pärast mitut katset ikka tulutult prantsuse keeles meile midagi vastu plädises. Selle aja kulutamise asemel oleks võinud juba ammu meie lemmik pangatädi kutsuda. Ta tonkas inglise keelt suht hästi ja tegi meile umbes 30 sekundi jooksul selgeks, et me oleme vale paberiga panka tulnud. Naeratasime, et mitte nutma hakata ja lahkusime mõttega, et peame siia vähemalt ühe korra veel tulema.

Jean-Jaures on maagiline koht. Toulouse südalinn. Sinna ei saa korraks minna, et tulen teen ühe asja ära ja lähen tagasi koju. Läksime siis oma tavapärasele jalutusringile mööda tänavaid, kus asuvad meie lemmikpoed. Kuna päike paistis ja ma olin oma unetsüklist välja saanud, siis kalpsasin kohe makroonikohviku poole, tirides teised endaga. Proovisime esimesed kohalikud ära ja need olid IMEHEAD! Eestis olin kord proovinud neid ja seal maitsesid need kui tavalised suhkrujunnid. Pean nüüd raha säästma hakkama, et neid iga päev süüa, sest ühe makrooni hind on 1,80.

IMG_20160203_172934.jpg

Liikusime vaevalt 200 meetrit edasi kui juba nägime uut ahvatlust, millest niisama mööduda ei saanud. Street creperie. Teisisõnu tänavakohvik/putka, kus müüakse õhukesi ja suuri pannakaid 🙂 Nothing makes me happier.

Jõlkusime edasi vahtides igasse ettejuhtuvasse poodi, et äkki leiaks midagi veel, mille peale raha kulutada 😀 Kesklinn on olenemata kellaajast pidevalt rahvast täis. Teeäärsetest poodidest väljudes on kogu aeg vaja vaadata, et mõnele koerale peale ei astu või lapsele sisse ei jookse.

IMG_20160203_182721.jpg

Tagasi Capitole poole jalutades tegime seal ees õhtuhämaruses ka mõned pildid.

dav

mde

Taas jäi meie tee peale ka Jean-Jaures.

davmde

Õhtul koju jõudes tegin paar kiiremat seriaali ringi ja vajusin tuttu.

Täna algas päev 8.50 sõnumi peale üles ehmatamisega. See oli sõnum Maarikalt sisuga ‘oled üleval?’ Ei olnud. 9.00 algas tund. Tegin oma elu kiiremad liigutused ja olin 8.55 väljas. Kooli minek pole siin kunagi nii masendav olnud, kui see täna oli. Magad sisse ja siis unise peaga mõtled, et täna on ühte ja sama ainet 7 tundi. Ja need ei ole akadeemilised tunnid või päris õiged kellatunnid 😀 Tund oli nii ebareaalselt pikk, et see oli hirmnaljakas kui Maarika uniste silmadega pärast 3tunni möödumist minu poole pöördus ja küsis et millest me üldse räägime? Järgmine nädal on sama ainet 2×7 tundi… :’)

Vähemalt oli ilus ilm 🙂

hdr

dav

Koolist koju jõudes istusin laua taga ja püüdsin õppida. Kuna campusest lendavad iga päev erinevad lennukid ja kopterid üle, siis nii ka täna kuulsin järsku mingit lendava asjanduse häält. Algul ei saanudki aru mis asi see olla võiks, kuid kui ruloo üles tõmbasin, siis pidi mu süda peaaegu mõned löögid vahele jätma. Ilmselt jättiski. Päike oli just loojumas ning taevas oli mõlemad nii kopter kui ka reisilennuk. Lennuk oli just maandumas, seega oli teda eriti hästi näha. Pildil see nii imelisus ei ole aga see hetk oli jälle nii vahva, et jääb pikaks ajaks meelde 🙂

IMG_20160204_175617.jpg

vasakul kopter, paremal Päikese kohal lennuk

Päeval olid kursusekaaslased Maarikat tükk aega piinanud, et ta läheks ühe mängija asemel sulgpalli võistlustele võistkonnale appi. Maarika loomulikult pakkus neile otsekohe mind enda asemel. Kuna ma oma eelmise õhtu seriaali maratonil olin Gossip Girl’st inspiratsiooni saanud ja võtsin vastu otsuse, et ütlen kõigele ‘jah’, siis müüdud ma olingi 😀 Kohale minnes tuli välja, et vastasmeeskond ei ole kohale tulnud ja me saime loobumisvõidu. Minu esimene sulgpalli matši võit. Hurraa!

Kõksisime ja vehkisime reketiga siis niisama natuke lõbupärast mööda õhku. Olime kusagil 10 minutit mänginud, kui kuskilt seljatagant ütleb keegi vaiksel häälel ‘Tere’. Algul ei regristreerinud ära, et kus-kes aga kui kõrvale vaatasin siis seisis seal üks heledapäine naine ja naeratas mulle. Jõudsin juba mõelda, et ma näen und. See polnud siiski uni ja see oli üks Lennuakadeemia vilistlane, kes teeb siin samas koolis magistrikraadi. Kõnetas mind, kuna ma kandsin kooli pusa ja mu seljale oli suurelt kirjutatud Eesti Lennuakadeemia. Haha, täiesti uskumatu! Juhuseid pole olemas! Vahetasime numbreid ja peagi lubati mulle näidata ka Toulouse oma parimatest külgedest 🙂

Postituse pealkirja viimane osa tuleneb taas sellest kuidas ma tunnen rõõmu pisikestest asjadest. Vahel ma ei oska neid lihtsalt ise tähele panna. Õnneks olen avastanud, et mul on nüüd selle jaoks üks kursusekaaslane, kes mulle pidevalt meelde tuletab mida head minuga päeva jooksul juhtunud on, et mul tuju laes oleks ja head asjad meelest ei läheks 🙂

Stay on hold!

Leena

Campuse elu

Natuke rohkem kui nädalaga on juba koduigatsus tekkinud. Õnneks on oodata külalisi nii veebruari lõpus kui ka mais. See teeb meele veidikene rõõmsamaks, kuigi pere juurde koju igatsen ikka väga-väga. Riiulil meenutavad mulle lähedasi fotod ja õe tehtud joonistused 🙂

Mõtlesime üks päev, et peaksime kolmekesi kõik oma sekeldused prantslastega ja lollid naljad ja sündmused üles kirjutama. Meil on kolmekesi nagu karmavõlgade mäng praegu. Ringi ratast, iga kord samas järjekorras, juhtub kellegagi midagi pahasti. Detailidesse laskumata on see üheltpoolt nii hirmutav, kuid samas iga kord ka hirmnaljakas.

Sekeldustest prantslastega nii palju, et see on täiesti uskumatult ajuvaba, kui palju tehakse asju paberile. Pea mitte ükski dokument ei ole aktsepteeritav arvuti teel. Tänu sellele süsteemile toimuvad kõik liigutused aeglasemalt, kui aeglane. Paberi kopeerimiseks läheb tunde. Põhimõtteliselt on jama selles, et kuna keegi inglise keelt normaalsel tasandil ei räägi, siis ei saa keegi aru, mida me tahame ja mida me seal sõelume edasi tagasi. Ühest majast saadetakse järgmisesse ja sealt samast kuhu just olime jõudnud öeldakse, et minge tagasi eelmisesse. Nii need asjad käivad siin.

Enam vähem oleme saanud kõik paberitoimetused nüüdseks korda aetud. Jäänud on veel CAF taotlus. See on taotlus selle jaoks, et Prantsusmaa meile siin elamise ja õppimise eest toetust maksaks. Meil Maarjaga läks sellega kiirelt. Saime kohe küsimise peale paberi, mis oli vaja ära täita. (Meie retseptsioonis istub ala 30ndatele lähenev VÄGA elurõõmus tumedanahaline noormees, kes ei anna meile ühtegi asja enne, kui me pole talle naeratanud. See teeb isegi masendava pilvise päeva tegelikult toredaks 😀 Ta istub oma kuudikeses ja ei saa töötada ilma, et tal mõni Justin Bieberi laul ei mängiks. Oma paberit oodates laulsime me isegi koos temaga. Selline chill tüüp. Veits oma olekult meenutab sellist heasüdamlikku drag queeni tüüpi isikut. Sain temalt komplimendi oma kulmude kohta ka- I’m proud now).

Paber, mis vaja oli vaja täita, oli tervenisti prantsuse keeles. Seega polnud meil halli aimugi, kuidas seda täita. Küsimise peale saime temalt näitelehe, mis oli aga meie omast veidi erinev ehk arusaamatusi jagus veel mitmekümneks minutiks. Lõpuks lisas ta ise meie poolt puuduvad andmed ja saime paberid üle antud. Järgmisena tuleb meil sama taotluse jaoks täita sarnastest lehtedest koosnev pisike mapike.. ja siis kuskil kuu aja pärast on oodata toetusrahasid. See tundus esmapilgul täiesti lootusetu. Eriti pärast seda, kui ta oli maininud, et see on oluline paber ja sodida ei tohi 🙂 Õnneks saame täna õhtul ühelt oma kursusekaaslaselt Andonilt abi, ta on prantsuse keeles tunduvalt osavam kui meie.

Mis veel? Käisime eile Maarjaga jõusaali üle kaemas. Jõusaal on piisavalt suur, kui seal ei ole korraga üle 10 inimese. Muidu läheb kitsaks ja umbseks. Olemas on palju erinevaid kardiotreeningu võimalusi kui ka mitmeid erinevaid jõudu treenivaid masinaid. Lisaks on saali nurgas olemas ka matid, millel soovitud harjutusi teha. Masinatega on minu jaoks ainult üks probleem. Raskuseid saab edasi tõsta ainult 5kg kaupa, väiksemat vahe ei ole.. Koolil on peale jõusaali veel suur spordikompleks, kus trennid on kõigile tasuta. Olemas on võimalus mängida nii jalgpalli, sulgpalli, võrkpalli, tennist, korvpalli, teha joogat, õppida karate’d, teha aeroobikat, õppida Aafrika tantse, osaleda Zumba treeningutes jne… Igati vahva kool 🙂

Üritasime eile Maarikat ka trenni meelitada, aga ta ei võtnud kuidagi vedu 😀 Täna kui me koolist koju olime jõudnud ootas meid Facebookis selline sõnum:

Tähtis teadaanne:

ma tulin just trepist üles
niiet palun, palun ärge tulge mulle sportlikest eluviisidest rääkima
ma olen teist liikuvam
tänan kuulamast

Koolis on ka tegusamaks läinud. Osad tunnid juba käivad ja järjest lisandub uusi. Näiteks täna oli mu esimene prantsuse keele tund. Olime algajate rühmas, aga kuna siinne algajate rühm koosneb inimestest, kes on juba ühe semestri prantsuse keelt õppinud siis oli meil algul päris keeruline seal hakkama saada. Õnneks õpetajad on toredad ja ilmselt luuakse meile kas eraldi rühm või hakkame saama lisatunde, mis minu arvates on väga tore. Tahaks ikka prantsuse keele suhtlus tasandil enne tagasi Eestisse tulemist suhu saada.

Air Transport Law on selline aine, kus lihtsalt istud ja kuulad õpetajat. Vähemalt on see huvitav. Räägitakse mis järjekorras ja miks mingid konventsioonid maha peeti ja uued kokkulepped sõlmiti. Miks miski toimus, miks kõike kirja hakati panema jne… Hiljuti oli meil ka rühmatöö, kus iga rühm töötas läbi erineva konventsiooni ja tutvustas seda siis klassile. Meie saime endale Varssavi Konventsiooni (1929) ja sain sealt teada, et isegi kui mul pagasikindlustust ei olnud, siis kui ma oleks kiiresti reageerinud oleks olnud lennufirmal kohustus, mulle kompensatsiooni maksta (täpselt nagu issugi ütles :)). Õpetajal on tihti ka palju toredaid tähelepanekuid lennundusajaloost. Näiteks lepiti kokku, et lennukis peab olema langevari ja see on kohustuslik, kuid samalajal ei olnud seda võimalik mitte kuskilt osta. Seega tehti ise langevarjud ja sõna otseses mõttes kukuti end neid testides surnuks. Palju sarnaseid asju, mida on huvitav teada.

Propulsion on siiani kõige tuimem aine ma ütleks. Ilmselt seepärast, et õpetaja aktsendist on VÄGA raske aru saada. Materjali on ka tohutult. Loengud on kolme tunnised, seega on päris keeruline jutti ärkvel püsida. Täna käisime sama aine raamis ka laboris, kus nägime erinevate mootorite ehitust ja meile seletati erinevate komponentide tööpõhimõtteid. Lektor haaras laborisse sisenedes kusagilt nurgast mingisuguse pika metallvarda, millega ta siis terve seal veedetud aja mootori erinevate osade vahel kolistas. Heli meenutas veidi häält, mida võib kuulda kui samasuguse metallpulgaga edasi-tagasi mööda radiaatori torusid libistada.

dav

dav

Mootori ümber uudistamas. Keskel seisab õppejõud.

dav

mde

siin ta kolistabki 🙂

Kui jälle miskit põnevat toimub, siis annan Teile teada 🙂

Leena