Kuidas ma võitsin sulgpalli matši, kohtasin eestlannat ja leidsin omale haldjast ristiema

IMG_20160202_200657.jpg

Mõnnamispilt teisipäeva õhtust, kui istusime kolmekesi Maarja toas ja ootasime, et Andoni meid CAF-i paberite täitmisega abistama tuleks. Seni kuni ootasime, vaatasime youtubest Ylvise videosid. Nii naljakas, et lase püksi lihtsalt 😀

Lõpuks Andoni tuli ja siis läks sagimiseks. Kes ei mäleta siis CAF-i paberid olid need umbes 6 paberit otsast lõpuni prantsuse keeles, mis tulid ära täita, et Prantsusmaalt rahalist toetust küsida. Nendega läks oma tunnike ära, päris naljakas oli iseenesest, kuna me ei saanud muhvigi aru ja lihtsalt vorpisime oma andmed paberile ja laksasime muudkui allkirju alla. Jumal seda teab, millele me tegelikult alla kirjutasime 😀 Täna saime ühe nendest samadest paberitest, mis eelnevalt ära tuli saata juba tagasi. Minu Karma säästis mind õnneks seekord ja mul on sellega nüüd kõik korras. Maarjal õnnestus aga enda allkiri vale koha peale sokutada ja peab selle nüüd uuesti tegema. Minu järgmiseks sammuks on kõik paberid linna CAF-i kontorisse toimetada, kuid sellega pidi ka omajagu mauramist olema. Eks näe.

Kolmapäeval pärast kooli otsustasime, et lähme puhkame veits ja lähme siis linna, kuna olime enda postkasti pangalt kirja saanud. Lootsime, et saame enda pangakaardid kätte. Hakkasime siis minema ja järsku hakkas paduvihma sadama. Abortisime missioni koheselt. Läksime siis uuesti puhkeasenditesse. Mõistsin siis puhkamist kui puhkamist ja keerasin magama, jättes arvuti voodisse enda kõrvale lahti. Olin vaevu saanud 20 minti magada, kui minu kõrvu kostus järjest tihedamini kostma hakkav Facebook Messengeri blinn-blinn-blinn… Jutt käis sellest, et vihm läks üle ja 5.korruse ilmajaam (Maarja tuba) lubab ülejäänud päevaks päikesepaistet. Mu naiste kompanii oli juba jalul ja äksi täis, niisiis peksti ka mind üles ja kästi 10 minuti pärast väljas olla, et bussile jõuda.

Metroos kusagil poole tee peal ärkasin ka lõpuks mina üles ja suundusime üheskoos panga poole. Pangas ootas meid esmalt üks tädi, kes pärast mitut katset ikka tulutult prantsuse keeles meile midagi vastu plädises. Selle aja kulutamise asemel oleks võinud juba ammu meie lemmik pangatädi kutsuda. Ta tonkas inglise keelt suht hästi ja tegi meile umbes 30 sekundi jooksul selgeks, et me oleme vale paberiga panka tulnud. Naeratasime, et mitte nutma hakata ja lahkusime mõttega, et peame siia vähemalt ühe korra veel tulema.

Jean-Jaures on maagiline koht. Toulouse südalinn. Sinna ei saa korraks minna, et tulen teen ühe asja ära ja lähen tagasi koju. Läksime siis oma tavapärasele jalutusringile mööda tänavaid, kus asuvad meie lemmikpoed. Kuna päike paistis ja ma olin oma unetsüklist välja saanud, siis kalpsasin kohe makroonikohviku poole, tirides teised endaga. Proovisime esimesed kohalikud ära ja need olid IMEHEAD! Eestis olin kord proovinud neid ja seal maitsesid need kui tavalised suhkrujunnid. Pean nüüd raha säästma hakkama, et neid iga päev süüa, sest ühe makrooni hind on 1,80.

IMG_20160203_172934.jpg

Liikusime vaevalt 200 meetrit edasi kui juba nägime uut ahvatlust, millest niisama mööduda ei saanud. Street creperie. Teisisõnu tänavakohvik/putka, kus müüakse õhukesi ja suuri pannakaid 🙂 Nothing makes me happier.

Jõlkusime edasi vahtides igasse ettejuhtuvasse poodi, et äkki leiaks midagi veel, mille peale raha kulutada 😀 Kesklinn on olenemata kellaajast pidevalt rahvast täis. Teeäärsetest poodidest väljudes on kogu aeg vaja vaadata, et mõnele koerale peale ei astu või lapsele sisse ei jookse.

IMG_20160203_182721.jpg

Tagasi Capitole poole jalutades tegime seal ees õhtuhämaruses ka mõned pildid.

dav

mde

Taas jäi meie tee peale ka Jean-Jaures.

davmde

Õhtul koju jõudes tegin paar kiiremat seriaali ringi ja vajusin tuttu.

Täna algas päev 8.50 sõnumi peale üles ehmatamisega. See oli sõnum Maarikalt sisuga ‘oled üleval?’ Ei olnud. 9.00 algas tund. Tegin oma elu kiiremad liigutused ja olin 8.55 väljas. Kooli minek pole siin kunagi nii masendav olnud, kui see täna oli. Magad sisse ja siis unise peaga mõtled, et täna on ühte ja sama ainet 7 tundi. Ja need ei ole akadeemilised tunnid või päris õiged kellatunnid 😀 Tund oli nii ebareaalselt pikk, et see oli hirmnaljakas kui Maarika uniste silmadega pärast 3tunni möödumist minu poole pöördus ja küsis et millest me üldse räägime? Järgmine nädal on sama ainet 2×7 tundi… :’)

Vähemalt oli ilus ilm 🙂

hdr

dav

Koolist koju jõudes istusin laua taga ja püüdsin õppida. Kuna campusest lendavad iga päev erinevad lennukid ja kopterid üle, siis nii ka täna kuulsin järsku mingit lendava asjanduse häält. Algul ei saanudki aru mis asi see olla võiks, kuid kui ruloo üles tõmbasin, siis pidi mu süda peaaegu mõned löögid vahele jätma. Ilmselt jättiski. Päike oli just loojumas ning taevas oli mõlemad nii kopter kui ka reisilennuk. Lennuk oli just maandumas, seega oli teda eriti hästi näha. Pildil see nii imelisus ei ole aga see hetk oli jälle nii vahva, et jääb pikaks ajaks meelde 🙂

IMG_20160204_175617.jpg

vasakul kopter, paremal Päikese kohal lennuk

Päeval olid kursusekaaslased Maarikat tükk aega piinanud, et ta läheks ühe mängija asemel sulgpalli võistlustele võistkonnale appi. Maarika loomulikult pakkus neile otsekohe mind enda asemel. Kuna ma oma eelmise õhtu seriaali maratonil olin Gossip Girl’st inspiratsiooni saanud ja võtsin vastu otsuse, et ütlen kõigele ‘jah’, siis müüdud ma olingi 😀 Kohale minnes tuli välja, et vastasmeeskond ei ole kohale tulnud ja me saime loobumisvõidu. Minu esimene sulgpalli matši võit. Hurraa!

Kõksisime ja vehkisime reketiga siis niisama natuke lõbupärast mööda õhku. Olime kusagil 10 minutit mänginud, kui kuskilt seljatagant ütleb keegi vaiksel häälel ‘Tere’. Algul ei regristreerinud ära, et kus-kes aga kui kõrvale vaatasin siis seisis seal üks heledapäine naine ja naeratas mulle. Jõudsin juba mõelda, et ma näen und. See polnud siiski uni ja see oli üks Lennuakadeemia vilistlane, kes teeb siin samas koolis magistrikraadi. Kõnetas mind, kuna ma kandsin kooli pusa ja mu seljale oli suurelt kirjutatud Eesti Lennuakadeemia. Haha, täiesti uskumatu! Juhuseid pole olemas! Vahetasime numbreid ja peagi lubati mulle näidata ka Toulouse oma parimatest külgedest 🙂

Postituse pealkirja viimane osa tuleneb taas sellest kuidas ma tunnen rõõmu pisikestest asjadest. Vahel ma ei oska neid lihtsalt ise tähele panna. Õnneks olen avastanud, et mul on nüüd selle jaoks üks kursusekaaslane, kes mulle pidevalt meelde tuletab mida head minuga päeva jooksul juhtunud on, et mul tuju laes oleks ja head asjad meelest ei läheks 🙂

Stay on hold!

Leena

2 comments

  1. Triin · February 5, 2016

    Sa oled ikka vahva tegelane. Tegid mul kohe hommikul tuju heaks 😍. Ole pai!!

    Liked by 2 people

    • Leena Tammann · February 5, 2016

      Tore on lugeda toredate inimeste toredat tagasisidet 🙂 igatsen! ❤

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s