Suvi on lõpuks kohale jõudnud!!!

Bonjour,

Oi kui palju on jälle rääkida. Alustan eelmise nädala reedest, kui käisime enda kursusekaaslaste bändile Lonely Boys kaasa elamas. Pidu toimus kusagil äärelinnas asuvas veterinaariakoolis, täpselt ei oska öelda. Võtsime kaks bändis mängivat kursakaaslast auto peale ja sõitsime kohale. Sinna jõudes tuli välja, et tegemist on ala ‘movembri’ stiilis peoga ehk põhiteemaks olid vuntsid. Kuna me sellest midagi ei teadnud, siis vurletasime niisama ringi. Pidu meenutas veidi nii interjööri kui ka inimeste poolest Lennuakadeemia Maandumisplatsi pidusid niiet suhteliselt kodune tunne oli. Selle peo raames õnnestus mul ka üheksa inimesega ühes autos reisida. Kuna mina olin roolis ja vastutus oli minul siis liigse vaakumitunde vältimiseks suunasin kaks neist otsejoones pagasnikusse. Sõit möödus ilma viperusteta ja peole tagasi pöördudes tegime hetkeks peatuse ka teepeale jäävas bensiinijaamas, et pill kätte ära ei sureks. Tegin peol mõned pildid ka.

DSC_0631

DSC_0638

Maarja ja Alejandro

Laupäeval sõitsime suvalises suunas Toulouse’st välja ja tegime toredaid pilte. Jagan mõnda ka teiega 🙂

Sama päeva õhtul oli veel EAG ehk European Aeronautical Games’i lõpetamine. Selle tarvis sõidutati kooli eest rahvast bussidega peole ja tagasi. Bussisõit ise oli päris hirmus. Rahvast oli nii palju, et esimesest bussist jäime üldse maha. Saime veel aega julgust koguda, et bussi astuda. Lõpuks sisenedes polnud vaja isegi kuskilt kinni hoida, kuna kõik seisid nii tihedalt kõrvuti, et me lihtsalt toetasime üksteist. Juht aga ennast eriti tagasi ei hoidnud ja seega hõljusid kõik inimesed suht ebamääraselt üksteisel seljas. Võib-olla järgnev pilt aitab teil veidi pilti silme ette saada.

12896361_1087075308002968_1084959851_o

Kuuel inimesel seitsmest pole õrna aimugi, kes on minust vasakul olev poiss.

Pidu oli lahe. Erinevalt siin tavapäraseks saanud 20 ruutmeetrise pubi asemel oli seekord tegemist päris piraka klubiga. Muusikaga võis rahule jääda ja seltskond oli nagu alati supervahva! Märkamatult oli kell tiksunud kusagile nelja-viie kanti, kui võtsime vastu otsuse kodu poole liikuma hakata. Suurte seikluste käigus oli meil üks kolmest garderoobi piletist aga kaotsi läinud ning seega sahkerdasime seal veel vähemalt tunnikese, et ka viimane jope kätte saada. Pika töö ja vaeva peale see ka õnnestus. Maarikal viskas poole pealt kopa ette ja ta mängis seni Candy Crushi. See meil tavaline juba siin, et kui keegi enam no kohe üldse midagi teha ei viitsi või kedagi kuulata ei jaksa siis Candy Crush aitab alati hädast välja.

Pühapäeva vegeteerisime niisama maha. Proovisime suurt väsimust kustutada.

Esmaspäeval pärast meteoroloogia loengut läksime taas Pech-David’ile, seekord minu emme (💕) ja Bård Ylvisåkeri sünnipäeva tähistama.

12919551_1087075341336298_1169982036_o

12887545_1087075344669631_595366382_o

DSC_0106DSC_0122DSC_0138DSC_0141DSC_0148

DSC_0152

sõbrakeste kodust ka pilt

Õhtul kogunesime taas ühes pesas ja seadsime kõhulihased valmis YLVIS’e maratoniks. Mu kindel uus lemmik. Järgmine asi bucketlistis on Oslosse nende show’d vaatama minna 😀

Teisipäev oli üle pika aja esimene korralik koolipäev- lausa 3 tundi. Prantsuse keel, meteoroloogia ja propulsion. Prantsuse keeles saime halva uudise. Algul tehti meie kolme jaoks eraldi grupp, aga nüüd tahetakse meid tagasi eelmisesse gruppi panna ehk kokku nendega, kes juba varem mõnevõrra keelt õppinud on. Saab raske olema aga saame hakkama 🙂

Kuna kool lõppes veidike varem kui pidi ja ilm oli ka kaubanduskeskust soosiv siis võtsime Maarikaga sammud Auchani keskuse poole. Täpselt ei teagi mille järele läksime, aga lahkusime jänesesusside ja sushiga.

Kolmapäeval seadsime sammud taas kooli poole järjekordsesse meteoroloogia loengusse. Istusime mis me jaksasime, aga õpetaja otsustas mitte kohale tulla ning seega pärast 30-40 minutit läksime ka meie minema. Õhtuks oli meil varasemalt plaanitud linna ühele ESN-i poolt korraldatud üritusele minna, aga kuna kõhutunne ütles et ärge parem minge, siis otsustasime koju jääda ja videokaamera ees jooke kokku segama hakata. Joogid segasime kokku küll, aga videokaamera viskas pärast 5 minutit filmimist sussid püsti, niiet palju muud peale saumiksri seina pistmise ja maasikanuusutamise videolindile ei jäänud ja teile mul seekord kahjuks midagi näidata ei ole. Areneme järgmiseks korraks.

Pärast masendusest üle olemist (et olime 30 minutit mitte midagi filminud) otsustasime Klassikokkutulekut vaadata. Isiklikult vaatasin juba lausa kolmandat korda. Jah olen uhke küll. Kui film läbi sai, siis nägin telefoni näppides, et kursakad on sõnumi saatnud hetkel toimuva koolipeo kohta. Teised olid laisad ja jäid koju. Mina surkisin juba magama heitva kursusekaaslase toast välja ja läksime vaatasime üle millega tegu on. Pidu nagu pidu ikka. Enamjaolt. Kui välja arvata fakt, et mingi suvaline tüüp mu kursakaid tundes ja tervitades ka minu juurde kõndis ja lausus ‘Hey Leena! It is pleasure to meet you!’ Pärast mõnigast hämmingut, et kuidas ta mu nime teab sain vastuseks, et ”Everyone knows your name. You’re my favourite.’ Mõtlesin et okei, fänne lendab vapsee igast nurgast peale 😀 Pärast mõningast tantsusammu ja huvitavat jutuajamist jalutasime kõik koos tubade poole tagasi ja läksime kerra ära.

Neljapäeval saime varahommikuks (13.15) jalad alla ja tormasime kooli propulsioni loengusse. Kuna ega üks õige Erasmuslane kaua paigal ei püsi, siis õhtupoolikuks ajasime rahva kokku ja mängisime kaarte, pictionaryt (sõnade seletamine joonistades) ja mängu, kus sulle on otsa ette kellegi kuulsa nimi kirjutatud ja pead jah/ei küsimusi küsides ära arvama kes sa oled. Väga naljakas õhtu kujunes sellest, kuna slovakk ja India tüüp ei osanud Eestis mängitavaid kaardimänge. Iga uue mänguga said nad väidetavalt mõttest aru, kuid siis maagiliselt poole mängu pealt oli kõik jälle ununenud ja nii taas otsast peale 😀

12790968_1085069244870241_8554826720857932230_n.jpg

Laual olevas kausikeses on mingi India pudi, mille ühest terakesest täiesti piisab, et 5 minutit selle teravuse tõttu hingetu olla.

Kuna kaardimänguõhtu venis veidi pikale, siis reedel avasin luugid alles kell kaks päeval. Peagi suundusime poe poole õhtuseks karaokeks ja pictionary’ks manti ostma. Tegime oma poes käimise rekordi. Minek-ostmine-tulek kõik tunni ajaga. See on siin maal tõeline saavutus et te teaks. Oleme väga uhked 🙂

Õhtul nagu juba mainisin, kogunesime music room’i, et mängida veidi suurema rahvahulgaga pictionary’t. Alguses oli lõbus, hiljem kui hakkasime karistuse peale mängima läks asi juba veidi lappesse. Karistuseks oli ühe kursavenna, kes parajasti seal ei olnud, pildi enda Facebooki profiilipildina hoidmine 24 tundi. Rahvas kartis nii hirmsasti kaotada, et vastas tiimidele mõeldi järjest utoopilisemaid sõnu välja, et neid võimalikult raske joonistada oleks. Hiljem proovisime üle minna miimikale. Kasutasime filmide pealkirju, millest kõige vaimukama esituse tiitli pälvis American Pie järgi tegemine 😀

 

TÄNA sõitsime kolmekesi koos Filippo ja Albertoga umbes 40 kilomeetrit eemal asuvasse seiklusparki. Kokku oli 15 rada ja mingisugune pikk laskumine. Algul sain aru, et 60 meetri kõrgusel, aga tegelikult oli 60 meetrit pikk. Otepää on lahedam, kuid sellegi poolest päev oli nalja täis! Ilm oli ka mega super! Siia on nüüd märkamatult kohale jõudnud Eesti suveilm. Täna oli super palav (24 kraadi) ja päike kõrvetas täiega! Hea, et ma ikka pikkade käistega pluusi selga mõtlesin panna ja pusa ka veel peale… Saime korraliku kõhutäie naerda, kui hispaanlase ja itaallasega jutustades rääkisime, et selline on meie suve enamvähem kõige kuumem päev. Nad tundsid veidi muret, et ega me kuumarabandust ei hakka saama. Filippo katsus Maarika kätt ja ehmus veidi ära tundes, kui kuum ta käsi oli. Jälle järgmine mure, ega Maarika põlema ei lähe.

12894303_1087074384669727_798227560_o

mankiga selfitamas

12899533_1087074374669728_1454603871_o

our first tattoos

12899377_1087074361336396_741194138_o

lõunapaus

12899523_1087074358003063_2022518102_o

päikesevanni võtmas 🙂

12903884_1087074281336404_934739474_o

esimesed lennutunnid kirjas

12896293_1087074274669738_1926136843_o

kahe imepeenikese puu vahel, mis väiksemagi tuuleiili saabudes kõikusid, julged olemas

Pärast seiklusparki ‘lippasime’ veel ruttu poest läbi ja käisime linnas, et oma telefonimauramised korda ajada. Esimeselt klienditeenindajalt saime küsimusele ‘Do you speak English?’ vastuse, et ei, aga ta kolleeg räägib. Kolleegil oli paras ports inimesi järjekorras. Ootasime, ootasime, ootasime, kuni lõpuks jõudsime vajamineva onuni. Edasine vestlus nägi välja täpselt selline:

Mina: ”Hello! Do you speak English?”

Onu: ”No.” (naeratab)

Mina: ”Is here anyone who can speak English?”

Onu: ”No.” (naeratab)

Juba vaikselt kostuma hakkavat prantsusekeelset mula ennetades keerasin näoga enda sabas seisva järjekorra poole ja küsisin: ”Is here anyone who can speak English and could translate French to me, please?’‘ Õnneks üks vanem härrasmees tõstis käe ja tuli meile appi. Kahjuks tundus, et teenindajaonu ei võtnud hästi prantsusekeelset juttu ka omaks niiet vastust me temalt eriti ei saanud. Tõlgile oleme aga südamepõhjani tänulikud 🙂

Täielik tänulikkuse hetk jälle. Aitäh sõbrad, et mul olemas olete!!! Armastan teid nii väga. Olete mul alati toeks olnud ja olete siiani! Aitäh Maarja ja Maarika, et mulle toredateks kaaslasteks olete ja mind puudulikkudel hetkedel täiendate 😀 AITÄH perekond ja sugulased!!! 💖 Ma ei saaks enam rohkem tänulikkust tunda, kui ma hetkel tunnen! Aitäh kõik inimesed, kes te mulle siin blogis kaasa elate! Aitäh kõik inimesed, kes te mu elus olete ja mind õpetate!! Merci beaucoup!!! Je t’aime!! 💖

Tahaksin lõpetuseks veel öelda ja ma võin julgelt väita, et räägin meie kolme eest kui ütlen, et Eesti mehed peaksid oma vanemaid tänama, et neid nii hästi kasvatatud on. Siin olles oleme osanud hindama hakata seda, mida muidu ehk iseenesestmõistetavana oleme võtnud. Eesti mehed on ühed tublid, hakkajad ja iseseisvad olendid! Igatsen oma kahte Eesti meest! ❤

Bonsoir,

Leena

La vie est belle!

Käisin nädalavahetusel lähedastele südamerabandust kinkimas ehk teisisõnu külastasin oma armast-kallist kodulinna Viljandit!

Jussike ja Magda (aka Maarja ja Maarika) viskasid mu hommikul kella viie paiku lennujaama. Toulouse Blagnac’i lennujaama töötajad tegid mu tuju juba varavalges rõõmsaks. Turvakontrolli onudele sain näiteks pistelise narko testi tegemise ajal pisut eesti keelt õpetada.

Esimese lennu ajal Toulouse’st Frankfurti leidsin päikesetõusust motivatsiooni prantsuse keele kodutöö tegemiseks. Kohe kui ülesanne valmis sai jõudsin ainult hetkeks mõelda, et kõht on tühi, kui juba lennuki eest otsast stjuuardid ja stjuardessid oma väikese kärukesega järk järgult tahapoole siblisid. Lufthansa juures on tore see, et vahet ei ole mis klassi pilet sul on, ikka antakse tasuta võileib ja meelepärane jook. Valida oli juustu- ja salaamivõileiva vahel. Võtsin juustu oma ja imestasin mille jaoks on pisikese võileiva vahele vaja panna 3 viilu juustu.

Frankfurti jõudes leidsin imeilusast vaatest lennuväljale jällegi motivatsiooni, seekord aga Aeronautical Marketingi kodutöö kirjutamiseks.

12722403_1078792962164536_96711521_o

lennujuhtimistorni tagant tõusid pidevalt lennukid õhku

Järgmisel lennul Frankfurdist Tallinnasse valisin salaamivõileiva. Panen teile pildi ka sellest siia, et te mõistaks millised võisid olla minu mõtted võrreldes seda võileiba eelneva juustu omaga.

12675294_1078792942164538_952710494_o

12873575_1078792948831204_1434984301_o

Ei saanud kuidagi üle ega ümber ja pidin sealt kokpitist ka ikka läbi hüppama 🙂

12873675_1078792965497869_74528005_o

Eestisse jõudes nägin kõigepealt Matut, kes mu petuskeemi läbi näris ja juba saabuvate lendude ukse juures ootas. Olin super happy! 🙂 Lund oli ka kuidagi ebamaiselt ja üllatavalt meeldiv näha.

12874606_1078792935497872_1645386554_o.jpg

Koju jõudes oli mu pere justkui ennetavalt sääred teinud. Helistasin isale ja sain teada, et nad on Tõrvas onul külas. Kuna keegi ikka veel ei teadnud, et ma kodus olen ja ma üllatust ära ka ei tahtnud rikkuda, siis üritasin esmalt ise aru saada et ma olengi nüüd kodus ja ootasin edasi. Peagi sõitiski auto maja taha ja ma valmistusin 112 valima juhul, kui keegi ära minestama peaks. Liisa kukkus kohe ukse ees pikali, ema püsis seina toal elutoani püsti. Issu arvas vist üldse, et ta tütar on hologramm ja kallistas mind vähemalt 30 korda jutti.

12874621_1078792928831206_430354736_o.jpg

Järgneval kolmel päeval tegime kõike, mida pole ammu teinud ja mida Prantsusmaal igatsema olin hakanud. Näiteks sõime kohukesi 😀

12874552_1078792765497889_1305800420_o

12674703_1078834815493684_616237896_o

12421978_1078790402164792_134557864_o.jpg

Tore oli kõiki olulisi inimesi näha. Ka neid keda piltidel ei ole 🙂

12873538_1078790352164797_532330799_o

Lend kodu poole algas imeliselt ning kapteni pilk ja naeratus pärast seda, kui teda kokpiti aknast piilusin, kinnitasid seda. Kurb tõsiasi oli see, et mu kohupiim ja kodujuust pandi turvakontrollis pätsu 😦

Toulouse’i jõudes oli lennujaamas jälle passikontroll. Minu pass ei tahtnud kuidagi masinatele meeldida, aga kuna ma vist väga kriminaali nägu polnud siis sain sealt üpris käbe minema. Väljas olid tüdrukud parkla tiire teinud juba umbes kolm, et mitte pargitud aja eest maksta. Tore oli jälle tagasi olla 🙂 Maarja ja Maarika olid muidugi rohkem äksi täis oma Eesti maiustuste pärast.

Teisipäeval pärast prantsuse keele tundi oli mõnusalt 16-17 kraadi sooja ja päike paistis, seega haarasime toast tekid ning päikeseprillid kaasa ja sõitsime taas Pech-David’i mäele lennukeid vahtima. Ühtlasi saime ka armsaid koeri jõllitada ja arutleda, milline näeks välja näiteks husky ja corgi tõu segu…

DSC_0175DSC_0191DSC_0250DSC_0373 - CopyDSC_0323

DSC_0178

DSC_0268

12499549_1078790245498141_341268349_o

DSC_0381

Kolmapäeva õhtul läksime Maarikaga ESN-i poolt korraldatud Cafe des Langues üritusele. Õhtu oli järjekordselt üli fun ja saime nii mõnedki uued tuttavad omale. Baarmaniga läks ka hästi meil, saime tasuta süüa ja juua 😀  Kojutulek oli muidugi kõige koomilisem.. 00.10 hakkasime pubist kiirustama, et viimasele metroole jõuda. Kahjuks pidime nutuse näoga tagasi üles tulema, sest jäime nii umbes 30 sekundit hiljaks. Võtsime siis rattad ja vänderdasime kodu poole. Jube naljane sõit oli aga hakkama saime 😀

See nädal on meil campuses EAG ehk European Aeronautical Games. Palju teiste ülikoolide õpilasi võistleb ja elab nädal aega meie koolis. Päris vahva on, päev läbi mingi möll käib ja muusika mängib ja üldse selline vahva meeleolu on 😛

Mis veel? Täna läksime linna, et käia taaskord CAF-is, ESN-i kaartide järel ja siis minna lennunduspoodi. CAF-is käisime just ka mõned päevad tagasi ja teist korda neile oma dokumente viies küsisime üle, et kas nüüd on kõik olemas ja korras. Vastus oli jaatav. Hommikul ülla-ülla oli Maarikal postkastis kiri, et palume ka teie sünnitunnistust saada. Mina sain nüüdseks esimese kuu rahad juba kätte, teised peavad veel veidi pusima. CAF-is saime seekord kiirelt käidud, aga nüüd saate pool tundi lugeda, kui pikk oli teekond CAF-ist ESN-i. Prantsusmaa liiklus. Täielik ebaõnnestumine. Polnud isegi tipptund, kell oli kolm päeval.

Alustame ringteedest. Täiesti ebamäärased asjad. Sõidad ringile juba ära ja siis on foor. Terve ring seisab, et üks teeots saaks ringile, kuhu enam rohkem autosid ei mahu, peale sõita. Ringilt maha sõidab üldjuhul 2-3 sõidurada, millest kohe ringilt väljudes saab maagiliselt üks sõidurada. Ime pole, et siin osadel autodel kummist küljed ja esiosa on pandud.

Suunatuled. Need on autodel lisavarustuses. Ma siiralt arvan juba tasapisi, et neil on lihtsalt too suunatule kang autos puruks murtud või miskit taolist. Ainuke hetk, kui võid märgata, et kellelgi suunatuled töötavad on siis, kui nad maanteel täiesti normkiirusega sõites ohutuled põlema panevad. Keegi ei tea miks.

Jõudsimegi maanteede juurde. Ummikuid, mis tekivad sellest, et maanteelt maha viivad ringid on fooridega reguleeritud ehk autod seal seisavad, on rohkem kui ma numbreid tean. Täna sõitsin maanteel 130 alas ligikaudu 5 kilomeetrit teise käiguga. Tagapingirahval hakkas pärast teist kilomeetrit närv vaikselt mustaks minema ja tehti ettepanek, et läheme siit jala edasi.

Kui juba jutt nii masendavaks ja prantslaslikuks läks, siis panen siia veel ühe pildi sellest, kui palju nad mulle 1 kuu jooksul kirju on jõudnud saata.

12874510_1078790222164810_1596695167_o

ESN-i juurde jõudes ning pärast ideaalselt sooritatud külgboksi tuiasime loomulikult jälle vähemalt 20 minutit võhivõõras hoones üritades leida õiget ruumi. Pärast pikka otsimist leidsime õige koha üles ja koputasime uksele. Elu õpetas meid taaskord- ära oota prantslastelt, et nad oma määratud tööaegadel ka päriselt tööl on. Uks oli kinni ja tulime sama teed pidi tagasi. Edasi läksime Boutique Aerosse, mis oli igasugust lennunduse pudi-padi täis. Ametlikult minu lemmik pood. Ostsin sealt omale ühe toreda särgi, mida näete alloleval pildil.

12873466_1078834788827020_2142136167_o

Loodan, et olete sama õnnelikud ja rahul kui mina!

Au revoir!

Leena

The shortest way to yourself is around the World

Laupäeva õhtul tekkis vist tasapisi reisiärevus, kuna uinusin alles kella 2 paiku öösel ning ärgata oli vaja juba kella 4 ajal. Reis Barcelona suunas sai alguse pühapäeva varahommikul kell 5.15. Kohe kui olime poisid hotellist peale korjanud ja lennujaama ära viinud suundusime mind juba kuu aega köitnud maanteele. Maanteedel on kiiruspiirang 130 km/h. Algul oli üsna koomiline vaadata kuidas inimesed 150-ga sinust mööda sõidavad samal ajal, kui ise üritad 110-ga elu händlida 😀 Oli veel pime ja sadas natuke. Hispaania piirile lähemale jõudes oli juba veidi valgem ja otsustasime teha esimesed tankimispeatused.

DSC_0891.JPG

Toulouse’st Barcelonasse on umbkaudu 400km. Tee peal igavust ei pea tundma, kuna vaade on kogu aeg lihtsalt nii ilus. Kui väljas juba valgem oli ja ilm ka etem oli tundus 120-130 km/h juba päris asjalik kiirus. Teede osas on tavaline taks siin 3-realised. 2-realine on selline so-so, et kui vasakul mõni rekka koperdama jääb, siis on kõigil närv must.

Barcelonasse jõudes hakkasid koheselt tänavapilti ilmuma palmid. Maarikal jälle silmad särasid. Barcelonas on üks lahe asi see, et maantee jookseb läbi linna. Maanteelt maha sõites olime kohe kesklinnas. Samuti saab igalt poolt vajadusel kiiresti linnast välja.

DSC_0913

Linnas oli algul tükk tegemist, et parkimiskoht leida. Hotelli check-in oli alles kell 14.00, aga me olime tulekuga natuke liiga entukad olnud ja olime valmis juba kell 10.00. Parkisime lõpuks auto ära ja otsisime hotelli üles, et uurida ehk võime juba varem oma kodinad sisse kolida. Parkimisega ka siin selline süsteem, et raha küsitakse minuti eest, mitte et maksad iga uue pooltunni alguse eest. Minuti hind tavaliselt kuskil 4-5 senti.

DSC_0919.JPG

Linnas on väga paljudel inimestel rõdule riputatud lipud. Esimese asjana parklast välja jõudes ja hotelli poole orienteerudes nägime ühe maja rõdul paljude Kataloonia lippude vahel Eesti lippu. Ilus vastuvõtt 🙂

DSC_0917.JPG

Kuna meid veel hotelli ei lastud otsustasime, et istume kuskile kohvikusse mõneks ajaks maha. Meie õnneks oli seal ka WiFi 🙂 Pärast paari tunnikest läksime taas auto juurde ja sõitsime hotelli ette.

12789929_1071590032884829_533404627_o.jpg

Hotell oli superluks ja vaate üle ei saanud ka viriseda. Ainuke ebameeldiv asi hotelli juures oli parkla. Hotellil oli ‘privaatparkla’, mis tähendas 4-5 korruselist maa-alust väga-VÄGA kitsast parklat. Õnneks seal tol hetkel peale minu rohkem liiklejaid ei olnud, kuna mul paluti parkida kolm korrust allapoole (see nõudis igal korrusel postide vahel keerutamist) suure betoonposti ja sellele ebameeldivalt lähedal asuva auto vahele, kus jutu järgi pidi veel üks vaba parkimiskoht olema. Post oli mingi pehmendava materjaliga üle tõmmatud justkui nad teaks, et see Tammanni plika oma küljeukse värvi vastasel juhul neile tahab jätta. Keerasin peeglid ka veel kokku, paigutasin Maarja auto ette ja Maarika auto taha ja sain läbi häda pargitud. Väljuma pidin küll kõrvalistuja ukse kaudu ning betoonpostist ka intiimselt lähedalt mööda sammuma, aga ära tegin!

12810156_1071590036218162_1913363214_o12789630_1071590042884828_1290828159_o

Kuna olime kõik eelneval ööl vaid mõned tunnid maganud, siis tegime pisikese lõunauinaku, mis venis oodatust palju pikemaks. Ärkasime umbes 18.30 ajal ja otsustasime siis Maarikaga linnaga tutvuma minna. Jalutasime Barceloneta ranna lähistel ja sadamas, tegime mõned kickass pildid, käisime poest läbi ja tulime metrooga koju tagasi. Tee peal kõndisime Arc De Triomf’i alt ka läbi, aga kuna ma arvutiga nii sinapeal pole siis suutsin täna kõik sellel õhtul tehtud pildid ära kustutada.. Instagramist sain ühe võtta teile vaatamiseks 😀

12837492_1071590046218161_1791674001_o.jpg

kohalik cheerleader

Esmaspäeva hommikul oli meil plaanis minna Tibidabo mäkke. Seal pidi olema Tibidabo tempel ja lõbustuspark, kus lootsime et saame vaaterattale minna ja sellise lennukiga ‘lennata’.

dd

Lõbustuspark ja vaateratas olid kahjuks suletud, kuna on ‘talv’. Tempel oli aga avatud ja sealt avanes imeilus vaade tervele Barcelona linnale.

DSC_0941

DSC_0951DSC_0957

DSC_0962

täiesti tipus oleva kuju alla ronisime lõpuks- 564m

DSC_0974

DSC_0993

Maarja paistab seal alumisel korrusel 🙂

12823102_1071590059551493_1674609931_o

12837712_1071804009530098_1870781532_o12789775_1071803929530106_1868563945_o

12822696_1071803936196772_1755212797_o

best part kuidas Maarja tuult ja kõrgust kartis

12787309_1071803989530100_304979458_o

tipus!

Kui olime Tibidabolt tagasi alla jõudnud võtsime hoo pealt pitsad kaasa ja istusime teepeale jäävasse parki maha, et neid süüa. Hiljem liikusime edasi Parc Güell’i poole, mis on turistidele meeldejääv enda omapärase ja värvilise arhitektuuri poolest. See on Antoni Gaudi poolt algselt elamurajooniks loodud kompleks, mis on lisatud ka UNESCO maailmapärandi nimekirja. Gaudi esialgne plaan läks aga vett vedama ning park sai antud Barcelona linna valdusesse tavalise pargina kasutamiseks. Põhialale pääsemiseks tuleb aga maksta siiski 8 eurot pileti eest.

DSC_1001DSC_1008DSC_0008DSC_1012DSC_0002DSC_0012 - CopyDSC_0017

12823133_1071814006195765_251397070_o.jpg

Pärast Parc Güell’is peesitamist lonkisime tagasi koju puhkama. Vaatasime veel filmi ja jäime siis tuttu.

Teisipäevane plaan nägi ette Sagrada Familia ja Barceloneta ranna külastamist. Jalutasime metroopeatusesse ja sõitsime otse Sagrada Familia juurde. Olime piletid eelnevalt internetist ära ostnud, et vältida kahetunnist järjekorras seismist. Piletid on erinevad ning üpris kallid. Vaid sisse pääsemise eest tuleb maksta 15 eurot. Lisaks oli võimalus valida ka giidi, audiogiidi ja torni ronimist. Hind on krõbe, sest kunagi on vaja ju see kirik valmis ka saada! Aga see on 100% seda väärt! Hirmus hiljaks jääda jõudsime ca 30min varem kohale, aga õnneks ei tulnud meil kaua oodata enne kui meid juba väravatest läbi lasti. Kirik oli ikka hiigelsuur ja võimas. Ilusaim kindlasti kus ma siiani käinud olen.

 

dav

dav

dav

pro-cam

pro-campro-campro-camdavhdrpro-camhdr

pro-cam

Edasi jalutasime Barcelona ühe tuntuima tänava Les Rambles’i poole. See on selline pikk turistilõks, mis lõpeb Barceloneta rannas ja mille keskele jääb Mercado de La Boqueria ehk teisisõnu toiduturg. Ostsin turult roosat draakonivilja. Polnud seda kunagi maitsenud, mingit erilist maitset tal ei olnud ka 😀

dav

casual tuviplats 😀

dav

Les Rambles

dav

Turron’i (mee ja mandlitega kohalik mant)- Stracciatella jäätis

hdr

turg

hdr

Edasi liikudes jõudsime randa ja nagu edasi kerides näha võib- nautisime täiega!

dav

hdrdavdav

davdav

dav

Hiljem kui päike juba mõistuse sassi oli tõmmanud ja asi liiga naljakaks kätte läks jalutasime sisse ühte sadamakohvikusse, kus ma proovisin nuudlipaellat (hispaania rahvusroog mereandidega, kuid tavaliselt tehakse riisiga) ja teised läksid vana hea carbonara peale.

 

dav

hispaania roog Paella paremal

Läksime taas hotelli puhkama, et järgmisel hommikul Valencia poole startida.

Kolmapäeva hommikul pärast seda, kui olime kõhud täis söönud oli meil plaanis sõita veel 400km lõuna poole. Pakkisime oma kompsud kokku ja läksime autot parklast välja nihverdama. Õnneks läks see peatükk suht valutult ja kiiresti ning peagi olimegi juba tuttavaks saanud maanteel.

Juhuslikult silmasin eemal vingeid mägesid ja kohe pärast seda lõi tuluke põlema, et need on Montserrat’i mäed. Tegime tanklas peatuse ja panime uueks sihtkohaks mägede vaateplatvormi. Vaade läks järk järgult väljakannatamatult ilusaks niiet otsustasime ka poolel teel peatuse teha.

DSC_0026.JPG

Kuna mägedes sõitmisesse keegi peale minu eriti entusiastlikult ei suhtu, siis olin mina baranka taga ja Maarika klõpsis kõrvalistmelt pilte.

DSC_0032DSC_0035DSC_0030

Lõpuks olimegi kohal 🙂

DSC_0039DSC_0043DSC_0044

dav

Teel alla tegime veel ühe peatuse, et ise ka koos mägedega pildile jääda 😀

dav

Kimasime edasi Valencia suunas senikaua, kuni ei suutnud enam teepeale jäävatele rannakestele ei öelda ja keerasime Alcossebre rannale osutavast teeotsast sisse.

hdr

lennuuuukkk

DSC_0112

hdr

paha pilt aga 27 kraadi!!

hdr

DSC_0084

tegime kohalikele pensionäridele pulli veits

DSC_0078

 

dav

Maarika elu handlimas

dav

Õhtuks olime Valencias kohal. Käisime tiiru veel hotelli lähedal tänavatel ja poes ja läksime siis tuttu ära. Valencias on tore see, et pea igal pool leiab tasuta parkimiskoha. Esimene õhtu parkisime küll kiirabi kohale, kuna see tundus ainuke vaba koht olevat terves linnas. Lootsin, et ei pea issu kõne peale ärkama, et Leena palun mine oma autole järgi see on kuskile ära veetud 😀 Ei pidanud, alles oli.

Alustasime hommikut creppidega meie hotelli tänaval asuvas kohvikus ja pärast seda läksime Ciutat de les Arts i les Ciències muuseumi. Ostsime piletid netist ära, kuna nii oli hulga odavam. Kohale jõudes tuli välja, et meie pilet on 5 muuseumimaja seast 2 kõige igavama jaoks.. Õnneks on meil siin nii, et vahet ei ole kui igavas kohas või olukorras me kolmekesi oleme, ikka on lõbus ja naerame kõhud kõveras 😀 Nii ka seekord. Kõigepealt vaatasime tund aega mingi imeliku peasetiga 2D filmi liblikatest 😀 😀 😀

dav

davdav

Edasi läksime järgmisesse majja, kus vahtisime järgmised tund aega erinevaid ekspositsioone, millest julgelt pooled olid ‘out of order’. Samas osad olid päris huvitavad. Näiteks istudes kolmekesi kõrvuti diivani sarnasele moodustisele võisime näha oma tagumiku kujutisi :”’) 😀 😀 Väga hariv 😀

Mängisime Maarikaga sellist mängu ka, kus pidi võimalikult rahulik olema 😀 Pall oli meie kahe keskel ja kes esimesena teise nina ette ajab palli on võitnud ja oli järelikult rohkem rahulikum. Ma zennisin mõnuga ikka 😀

Nägin veitsa kosmosemanti ka seal, aga põhi kosmosekompleks oli suletud 😦

dav

Näljased nagu ikka, otsisime jälle kohta kus süüa. Otsustasime Taco Bell’i minna. Piltidel tundub parem. Keegi vist ei olnud eriti vaimustuses, aga punud saime täis.

IMG_20160303_165600.jpg

Edasine plaan oli näha Valencia ”wild beach’e” ehk linnast väljas asuvaid liivaluidetega randu. Ühe mõnusa ka leidsime ja sinna oma tagumikud maha potsatasime. Ostsime eelnevalt poest maasikaid kaasa ja nautisime siis neid õhkutõusvate lennukite, sooja ilma ja päikeseloojangu saatel.

davdavdav

dav

mu jussikesed

Õhtu möödus taas filmi vaadates. Leidsime lõpuks poest ka popcorni, mille üle kõik väga pöördes olime.

Hommik algas sellega, kui Maarika nussapurgiga voodisse jõudis ja kogu mu allesoleva une hea lõhnaga ära ajas. Oli aeg hakata end tagasi Toulouse’i poole liigutama. Lipsasime veel poest läbi ja sõitsime linnast välja. Asusime tanklat otsima, et Maarja rooli lükata, kuna üksi terve tee sõita oleks vähe liiga kurnav olnud. Saime tangitud ja kohad vahetatud. Sõitsime paarsada kilomeetrit läbi ‘PÄRIS Hispaania’ edasi järgmise tanklani, kus Maarika rooli sokutada. ‘Päris Hispaania’ all pean silmas selliseid teid, mille kõrvale jäid apelsini-, sidruni- ja oliivisalud,  üksikud tanklad keset ei miskit, kõrbe meenutav maastik, mägised teed ja üksikud külakesed kõrgete mägede vahel. Kõike seda saime nautida vaid mõnesaja kilomeetri jooksul raadiost salsarütme kuulates. Seal tanklas andsime järele ka suurele kiusatusele apelsiniraksu minna, kuna 5 kilone kott apelsine maksis ainult 3,50 või nagu tanklaonu seda ütles- ‘three half’. Imelisus.

Mägede vahel sai linti lauldud ka mõned kõvemad muusikavideod, aga las need jääda praeguseks arhiivi 😀

dav

dav

mina mägedega

Jätkasime sõitu vallatute salsarütmide saatel, kuni olime mõnesaja kilomeetri pärast jõudnud mägede vahele. Kahetsen, et sellest tanklast ühtegi pilti ei teinud. See oli täpselt nagu filmis- mäed ümberringi, mõned üksikud majakesed mõlemal pool teed ja loojuv päike. Ilm oli küll juba tunduvalt jahedam.

Minu kord oli sõita. Viimased 250 kilomeetrit. Tee läks järjest rohkem mägisemaks ja kurvilisemaks. Vaade aga järjest lummavamaks. Tegime pärast üheteistkümnendat mäest läbisõitvat tunnelit El Pont De Suert’i ääres peatuse.

DSC_0153

davdav

dav

rõõmurullimas

DSC_0127

esimene katse nunnuga koos pildile jääda 😀

DSC_0133

teine veidi kickassim katse

Hakkas juba hämarduma ning mõnekümne minuti möödudes oli juba täiesti pime. Ma ei olnud eriti üllatunud, et minu sõidukorra ajaks sadas paduvihma, oli kottpime ning tõuse ja laskumisi oli nii palju vaheldumisi, et kõrvad ei jõudnud vahepeal isegi lukust lahti minna enne kui juba uuesti aeg lukku tagasi oli minna. Olime gps-i peal valinud variandi, et me võimalusel väldiksime teemakse… See tõi meile kaasa 100 kilomeetrise ülesõidu Pürenee mäestikest, mis võttis aega kõva 2 tundi. Lõpuks oli juba kopp nii ees, et mõtlesime et proovime kõik koos kõva häälega nutta ehk hakkab parem. Telefonist kostuvad eestikeelsed laulud olid kõik vähemalt 3 korda läbi kuulatud ja ainus soov oli juba ruttu koju jõuda. Viimaseks 80-ks kilomeetriks õnnestus meil lõpuks tagasi kiirteele jõuda ja saime lauluga koju sõita. Toulouse teeotsast panime esimesel korral loomulikult mööda nagu meile kombeks on, aga sellegipoolest olime jõudnud ‘koju’!

Mul oli võrrrrrrrratu reis! Tänan oma reisikaaslasi Jussikest ja Magdat ja ikka veel ja veel oma perekonda alati toetavate sõnade ja tegude eest 🙂

Merci beaucoup! 🙂

Leena