Laupäeva õhtul tekkis vist tasapisi reisiärevus, kuna uinusin alles kella 2 paiku öösel ning ärgata oli vaja juba kella 4 ajal. Reis Barcelona suunas sai alguse pühapäeva varahommikul kell 5.15. Kohe kui olime poisid hotellist peale korjanud ja lennujaama ära viinud suundusime mind juba kuu aega köitnud maanteele. Maanteedel on kiiruspiirang 130 km/h. Algul oli üsna koomiline vaadata kuidas inimesed 150-ga sinust mööda sõidavad samal ajal, kui ise üritad 110-ga elu händlida 😀 Oli veel pime ja sadas natuke. Hispaania piirile lähemale jõudes oli juba veidi valgem ja otsustasime teha esimesed tankimispeatused.
Toulouse’st Barcelonasse on umbkaudu 400km. Tee peal igavust ei pea tundma, kuna vaade on kogu aeg lihtsalt nii ilus. Kui väljas juba valgem oli ja ilm ka etem oli tundus 120-130 km/h juba päris asjalik kiirus. Teede osas on tavaline taks siin 3-realised. 2-realine on selline so-so, et kui vasakul mõni rekka koperdama jääb, siis on kõigil närv must.
Barcelonasse jõudes hakkasid koheselt tänavapilti ilmuma palmid. Maarikal jälle silmad särasid. Barcelonas on üks lahe asi see, et maantee jookseb läbi linna. Maanteelt maha sõites olime kohe kesklinnas. Samuti saab igalt poolt vajadusel kiiresti linnast välja.
Linnas oli algul tükk tegemist, et parkimiskoht leida. Hotelli check-in oli alles kell 14.00, aga me olime tulekuga natuke liiga entukad olnud ja olime valmis juba kell 10.00. Parkisime lõpuks auto ära ja otsisime hotelli üles, et uurida ehk võime juba varem oma kodinad sisse kolida. Parkimisega ka siin selline süsteem, et raha küsitakse minuti eest, mitte et maksad iga uue pooltunni alguse eest. Minuti hind tavaliselt kuskil 4-5 senti.
Linnas on väga paljudel inimestel rõdule riputatud lipud. Esimese asjana parklast välja jõudes ja hotelli poole orienteerudes nägime ühe maja rõdul paljude Kataloonia lippude vahel Eesti lippu. Ilus vastuvõtt 🙂
Kuna meid veel hotelli ei lastud otsustasime, et istume kuskile kohvikusse mõneks ajaks maha. Meie õnneks oli seal ka WiFi 🙂 Pärast paari tunnikest läksime taas auto juurde ja sõitsime hotelli ette.
Hotell oli superluks ja vaate üle ei saanud ka viriseda. Ainuke ebameeldiv asi hotelli juures oli parkla. Hotellil oli ‘privaatparkla’, mis tähendas 4-5 korruselist maa-alust väga-VÄGA kitsast parklat. Õnneks seal tol hetkel peale minu rohkem liiklejaid ei olnud, kuna mul paluti parkida kolm korrust allapoole (see nõudis igal korrusel postide vahel keerutamist) suure betoonposti ja sellele ebameeldivalt lähedal asuva auto vahele, kus jutu järgi pidi veel üks vaba parkimiskoht olema. Post oli mingi pehmendava materjaliga üle tõmmatud justkui nad teaks, et see Tammanni plika oma küljeukse värvi vastasel juhul neile tahab jätta. Keerasin peeglid ka veel kokku, paigutasin Maarja auto ette ja Maarika auto taha ja sain läbi häda pargitud. Väljuma pidin küll kõrvalistuja ukse kaudu ning betoonpostist ka intiimselt lähedalt mööda sammuma, aga ära tegin!
Kuna olime kõik eelneval ööl vaid mõned tunnid maganud, siis tegime pisikese lõunauinaku, mis venis oodatust palju pikemaks. Ärkasime umbes 18.30 ajal ja otsustasime siis Maarikaga linnaga tutvuma minna. Jalutasime Barceloneta ranna lähistel ja sadamas, tegime mõned kickass pildid, käisime poest läbi ja tulime metrooga koju tagasi. Tee peal kõndisime Arc De Triomf’i alt ka läbi, aga kuna ma arvutiga nii sinapeal pole siis suutsin täna kõik sellel õhtul tehtud pildid ära kustutada.. Instagramist sain ühe võtta teile vaatamiseks 😀
kohalik cheerleader
Esmaspäeva hommikul oli meil plaanis minna Tibidabo mäkke. Seal pidi olema Tibidabo tempel ja lõbustuspark, kus lootsime et saame vaaterattale minna ja sellise lennukiga ‘lennata’.
Lõbustuspark ja vaateratas olid kahjuks suletud, kuna on ‘talv’. Tempel oli aga avatud ja sealt avanes imeilus vaade tervele Barcelona linnale.
täiesti tipus oleva kuju alla ronisime lõpuks- 564m
Maarja paistab seal alumisel korrusel 🙂
best part kuidas Maarja tuult ja kõrgust kartis
tipus!
Kui olime Tibidabolt tagasi alla jõudnud võtsime hoo pealt pitsad kaasa ja istusime teepeale jäävasse parki maha, et neid süüa. Hiljem liikusime edasi Parc Güell’i poole, mis on turistidele meeldejääv enda omapärase ja värvilise arhitektuuri poolest. See on Antoni Gaudi poolt algselt elamurajooniks loodud kompleks, mis on lisatud ka UNESCO maailmapärandi nimekirja. Gaudi esialgne plaan läks aga vett vedama ning park sai antud Barcelona linna valdusesse tavalise pargina kasutamiseks. Põhialale pääsemiseks tuleb aga maksta siiski 8 eurot pileti eest.
Pärast Parc Güell’is peesitamist lonkisime tagasi koju puhkama. Vaatasime veel filmi ja jäime siis tuttu.
Teisipäevane plaan nägi ette Sagrada Familia ja Barceloneta ranna külastamist. Jalutasime metroopeatusesse ja sõitsime otse Sagrada Familia juurde. Olime piletid eelnevalt internetist ära ostnud, et vältida kahetunnist järjekorras seismist. Piletid on erinevad ning üpris kallid. Vaid sisse pääsemise eest tuleb maksta 15 eurot. Lisaks oli võimalus valida ka giidi, audiogiidi ja torni ronimist. Hind on krõbe, sest kunagi on vaja ju see kirik valmis ka saada! Aga see on 100% seda väärt! Hirmus hiljaks jääda jõudsime ca 30min varem kohale, aga õnneks ei tulnud meil kaua oodata enne kui meid juba väravatest läbi lasti. Kirik oli ikka hiigelsuur ja võimas. Ilusaim kindlasti kus ma siiani käinud olen.
Edasi jalutasime Barcelona ühe tuntuima tänava Les Rambles’i poole. See on selline pikk turistilõks, mis lõpeb Barceloneta rannas ja mille keskele jääb Mercado de La Boqueria ehk teisisõnu toiduturg. Ostsin turult roosat draakonivilja. Polnud seda kunagi maitsenud, mingit erilist maitset tal ei olnud ka 😀
casual tuviplats 😀
Les Rambles
Turron’i (mee ja mandlitega kohalik mant)- Stracciatella jäätis
turg
Edasi liikudes jõudsime randa ja nagu edasi kerides näha võib- nautisime täiega!
Hiljem kui päike juba mõistuse sassi oli tõmmanud ja asi liiga naljakaks kätte läks jalutasime sisse ühte sadamakohvikusse, kus ma proovisin nuudlipaellat (hispaania rahvusroog mereandidega, kuid tavaliselt tehakse riisiga) ja teised läksid vana hea carbonara peale.
hispaania roog Paella paremal
Läksime taas hotelli puhkama, et järgmisel hommikul Valencia poole startida.
Kolmapäeva hommikul pärast seda, kui olime kõhud täis söönud oli meil plaanis sõita veel 400km lõuna poole. Pakkisime oma kompsud kokku ja läksime autot parklast välja nihverdama. Õnneks läks see peatükk suht valutult ja kiiresti ning peagi olimegi juba tuttavaks saanud maanteel.
Juhuslikult silmasin eemal vingeid mägesid ja kohe pärast seda lõi tuluke põlema, et need on Montserrat’i mäed. Tegime tanklas peatuse ja panime uueks sihtkohaks mägede vaateplatvormi. Vaade läks järk järgult väljakannatamatult ilusaks niiet otsustasime ka poolel teel peatuse teha.
Kuna mägedes sõitmisesse keegi peale minu eriti entusiastlikult ei suhtu, siis olin mina baranka taga ja Maarika klõpsis kõrvalistmelt pilte.
Lõpuks olimegi kohal 🙂
Teel alla tegime veel ühe peatuse, et ise ka koos mägedega pildile jääda 😀
Kimasime edasi Valencia suunas senikaua, kuni ei suutnud enam teepeale jäävatele rannakestele ei öelda ja keerasime Alcossebre rannale osutavast teeotsast sisse.
lennuuuukkk
paha pilt aga 27 kraadi!!
tegime kohalikele pensionäridele pulli veits
Maarika elu handlimas
Õhtuks olime Valencias kohal. Käisime tiiru veel hotelli lähedal tänavatel ja poes ja läksime siis tuttu ära. Valencias on tore see, et pea igal pool leiab tasuta parkimiskoha. Esimene õhtu parkisime küll kiirabi kohale, kuna see tundus ainuke vaba koht olevat terves linnas. Lootsin, et ei pea issu kõne peale ärkama, et Leena palun mine oma autole järgi see on kuskile ära veetud 😀 Ei pidanud, alles oli.
Alustasime hommikut creppidega meie hotelli tänaval asuvas kohvikus ja pärast seda läksime Ciutat de les Arts i les Ciències muuseumi. Ostsime piletid netist ära, kuna nii oli hulga odavam. Kohale jõudes tuli välja, et meie pilet on 5 muuseumimaja seast 2 kõige igavama jaoks.. Õnneks on meil siin nii, et vahet ei ole kui igavas kohas või olukorras me kolmekesi oleme, ikka on lõbus ja naerame kõhud kõveras 😀 Nii ka seekord. Kõigepealt vaatasime tund aega mingi imeliku peasetiga 2D filmi liblikatest 😀 😀 😀
Edasi läksime järgmisesse majja, kus vahtisime järgmised tund aega erinevaid ekspositsioone, millest julgelt pooled olid ‘out of order’. Samas osad olid päris huvitavad. Näiteks istudes kolmekesi kõrvuti diivani sarnasele moodustisele võisime näha oma tagumiku kujutisi :”’) 😀 😀 Väga hariv 😀
Mängisime Maarikaga sellist mängu ka, kus pidi võimalikult rahulik olema 😀 Pall oli meie kahe keskel ja kes esimesena teise nina ette ajab palli on võitnud ja oli järelikult rohkem rahulikum. Ma zennisin mõnuga ikka 😀
Nägin veitsa kosmosemanti ka seal, aga põhi kosmosekompleks oli suletud 😦
Näljased nagu ikka, otsisime jälle kohta kus süüa. Otsustasime Taco Bell’i minna. Piltidel tundub parem. Keegi vist ei olnud eriti vaimustuses, aga punud saime täis.
Edasine plaan oli näha Valencia ”wild beach’e” ehk linnast väljas asuvaid liivaluidetega randu. Ühe mõnusa ka leidsime ja sinna oma tagumikud maha potsatasime. Ostsime eelnevalt poest maasikaid kaasa ja nautisime siis neid õhkutõusvate lennukite, sooja ilma ja päikeseloojangu saatel.
mu jussikesed
Õhtu möödus taas filmi vaadates. Leidsime lõpuks poest ka popcorni, mille üle kõik väga pöördes olime.
Hommik algas sellega, kui Maarika nussapurgiga voodisse jõudis ja kogu mu allesoleva une hea lõhnaga ära ajas. Oli aeg hakata end tagasi Toulouse’i poole liigutama. Lipsasime veel poest läbi ja sõitsime linnast välja. Asusime tanklat otsima, et Maarja rooli lükata, kuna üksi terve tee sõita oleks vähe liiga kurnav olnud. Saime tangitud ja kohad vahetatud. Sõitsime paarsada kilomeetrit läbi ‘PÄRIS Hispaania’ edasi järgmise tanklani, kus Maarika rooli sokutada. ‘Päris Hispaania’ all pean silmas selliseid teid, mille kõrvale jäid apelsini-, sidruni- ja oliivisalud, üksikud tanklad keset ei miskit, kõrbe meenutav maastik, mägised teed ja üksikud külakesed kõrgete mägede vahel. Kõike seda saime nautida vaid mõnesaja kilomeetri jooksul raadiost salsarütme kuulates. Seal tanklas andsime järele ka suurele kiusatusele apelsiniraksu minna, kuna 5 kilone kott apelsine maksis ainult 3,50 või nagu tanklaonu seda ütles- ‘three half’. Imelisus.
Mägede vahel sai linti lauldud ka mõned kõvemad muusikavideod, aga las need jääda praeguseks arhiivi 😀
mina mägedega
Jätkasime sõitu vallatute salsarütmide saatel, kuni olime mõnesaja kilomeetri pärast jõudnud mägede vahele. Kahetsen, et sellest tanklast ühtegi pilti ei teinud. See oli täpselt nagu filmis- mäed ümberringi, mõned üksikud majakesed mõlemal pool teed ja loojuv päike. Ilm oli küll juba tunduvalt jahedam.
Minu kord oli sõita. Viimased 250 kilomeetrit. Tee läks järjest rohkem mägisemaks ja kurvilisemaks. Vaade aga järjest lummavamaks. Tegime pärast üheteistkümnendat mäest läbisõitvat tunnelit El Pont De Suert’i ääres peatuse.
rõõmurullimas
esimene katse nunnuga koos pildile jääda 😀
teine veidi kickassim katse
Hakkas juba hämarduma ning mõnekümne minuti möödudes oli juba täiesti pime. Ma ei olnud eriti üllatunud, et minu sõidukorra ajaks sadas paduvihma, oli kottpime ning tõuse ja laskumisi oli nii palju vaheldumisi, et kõrvad ei jõudnud vahepeal isegi lukust lahti minna enne kui juba uuesti aeg lukku tagasi oli minna. Olime gps-i peal valinud variandi, et me võimalusel väldiksime teemakse… See tõi meile kaasa 100 kilomeetrise ülesõidu Pürenee mäestikest, mis võttis aega kõva 2 tundi. Lõpuks oli juba kopp nii ees, et mõtlesime et proovime kõik koos kõva häälega nutta ehk hakkab parem. Telefonist kostuvad eestikeelsed laulud olid kõik vähemalt 3 korda läbi kuulatud ja ainus soov oli juba ruttu koju jõuda. Viimaseks 80-ks kilomeetriks õnnestus meil lõpuks tagasi kiirteele jõuda ja saime lauluga koju sõita. Toulouse teeotsast panime esimesel korral loomulikult mööda nagu meile kombeks on, aga sellegipoolest olime jõudnud ‘koju’!
Mul oli võrrrrrrrratu reis! Tänan oma reisikaaslasi Jussikest ja Magdat ja ikka veel ja veel oma perekonda alati toetavate sõnade ja tegude eest 🙂
Merci beaucoup! 🙂
Leena
Lettres De France 