La vie est belle!

Käisin nädalavahetusel lähedastele südamerabandust kinkimas ehk teisisõnu külastasin oma armast-kallist kodulinna Viljandit!

Jussike ja Magda (aka Maarja ja Maarika) viskasid mu hommikul kella viie paiku lennujaama. Toulouse Blagnac’i lennujaama töötajad tegid mu tuju juba varavalges rõõmsaks. Turvakontrolli onudele sain näiteks pistelise narko testi tegemise ajal pisut eesti keelt õpetada.

Esimese lennu ajal Toulouse’st Frankfurti leidsin päikesetõusust motivatsiooni prantsuse keele kodutöö tegemiseks. Kohe kui ülesanne valmis sai jõudsin ainult hetkeks mõelda, et kõht on tühi, kui juba lennuki eest otsast stjuuardid ja stjuardessid oma väikese kärukesega järk järgult tahapoole siblisid. Lufthansa juures on tore see, et vahet ei ole mis klassi pilet sul on, ikka antakse tasuta võileib ja meelepärane jook. Valida oli juustu- ja salaamivõileiva vahel. Võtsin juustu oma ja imestasin mille jaoks on pisikese võileiva vahele vaja panna 3 viilu juustu.

Frankfurti jõudes leidsin imeilusast vaatest lennuväljale jällegi motivatsiooni, seekord aga Aeronautical Marketingi kodutöö kirjutamiseks.

12722403_1078792962164536_96711521_o

lennujuhtimistorni tagant tõusid pidevalt lennukid õhku

Järgmisel lennul Frankfurdist Tallinnasse valisin salaamivõileiva. Panen teile pildi ka sellest siia, et te mõistaks millised võisid olla minu mõtted võrreldes seda võileiba eelneva juustu omaga.

12675294_1078792942164538_952710494_o

12873575_1078792948831204_1434984301_o

Ei saanud kuidagi üle ega ümber ja pidin sealt kokpitist ka ikka läbi hüppama 🙂

12873675_1078792965497869_74528005_o

Eestisse jõudes nägin kõigepealt Matut, kes mu petuskeemi läbi näris ja juba saabuvate lendude ukse juures ootas. Olin super happy! 🙂 Lund oli ka kuidagi ebamaiselt ja üllatavalt meeldiv näha.

12874606_1078792935497872_1645386554_o.jpg

Koju jõudes oli mu pere justkui ennetavalt sääred teinud. Helistasin isale ja sain teada, et nad on Tõrvas onul külas. Kuna keegi ikka veel ei teadnud, et ma kodus olen ja ma üllatust ära ka ei tahtnud rikkuda, siis üritasin esmalt ise aru saada et ma olengi nüüd kodus ja ootasin edasi. Peagi sõitiski auto maja taha ja ma valmistusin 112 valima juhul, kui keegi ära minestama peaks. Liisa kukkus kohe ukse ees pikali, ema püsis seina toal elutoani püsti. Issu arvas vist üldse, et ta tütar on hologramm ja kallistas mind vähemalt 30 korda jutti.

12874621_1078792928831206_430354736_o.jpg

Järgneval kolmel päeval tegime kõike, mida pole ammu teinud ja mida Prantsusmaal igatsema olin hakanud. Näiteks sõime kohukesi 😀

12874552_1078792765497889_1305800420_o

12674703_1078834815493684_616237896_o

12421978_1078790402164792_134557864_o.jpg

Tore oli kõiki olulisi inimesi näha. Ka neid keda piltidel ei ole 🙂

12873538_1078790352164797_532330799_o

Lend kodu poole algas imeliselt ning kapteni pilk ja naeratus pärast seda, kui teda kokpiti aknast piilusin, kinnitasid seda. Kurb tõsiasi oli see, et mu kohupiim ja kodujuust pandi turvakontrollis pätsu 😦

Toulouse’i jõudes oli lennujaamas jälle passikontroll. Minu pass ei tahtnud kuidagi masinatele meeldida, aga kuna ma vist väga kriminaali nägu polnud siis sain sealt üpris käbe minema. Väljas olid tüdrukud parkla tiire teinud juba umbes kolm, et mitte pargitud aja eest maksta. Tore oli jälle tagasi olla 🙂 Maarja ja Maarika olid muidugi rohkem äksi täis oma Eesti maiustuste pärast.

Teisipäeval pärast prantsuse keele tundi oli mõnusalt 16-17 kraadi sooja ja päike paistis, seega haarasime toast tekid ning päikeseprillid kaasa ja sõitsime taas Pech-David’i mäele lennukeid vahtima. Ühtlasi saime ka armsaid koeri jõllitada ja arutleda, milline näeks välja näiteks husky ja corgi tõu segu…

DSC_0175DSC_0191DSC_0250DSC_0373 - CopyDSC_0323

DSC_0178

DSC_0268

12499549_1078790245498141_341268349_o

DSC_0381

Kolmapäeva õhtul läksime Maarikaga ESN-i poolt korraldatud Cafe des Langues üritusele. Õhtu oli järjekordselt üli fun ja saime nii mõnedki uued tuttavad omale. Baarmaniga läks ka hästi meil, saime tasuta süüa ja juua 😀  Kojutulek oli muidugi kõige koomilisem.. 00.10 hakkasime pubist kiirustama, et viimasele metroole jõuda. Kahjuks pidime nutuse näoga tagasi üles tulema, sest jäime nii umbes 30 sekundit hiljaks. Võtsime siis rattad ja vänderdasime kodu poole. Jube naljane sõit oli aga hakkama saime 😀

See nädal on meil campuses EAG ehk European Aeronautical Games. Palju teiste ülikoolide õpilasi võistleb ja elab nädal aega meie koolis. Päris vahva on, päev läbi mingi möll käib ja muusika mängib ja üldse selline vahva meeleolu on 😛

Mis veel? Täna läksime linna, et käia taaskord CAF-is, ESN-i kaartide järel ja siis minna lennunduspoodi. CAF-is käisime just ka mõned päevad tagasi ja teist korda neile oma dokumente viies küsisime üle, et kas nüüd on kõik olemas ja korras. Vastus oli jaatav. Hommikul ülla-ülla oli Maarikal postkastis kiri, et palume ka teie sünnitunnistust saada. Mina sain nüüdseks esimese kuu rahad juba kätte, teised peavad veel veidi pusima. CAF-is saime seekord kiirelt käidud, aga nüüd saate pool tundi lugeda, kui pikk oli teekond CAF-ist ESN-i. Prantsusmaa liiklus. Täielik ebaõnnestumine. Polnud isegi tipptund, kell oli kolm päeval.

Alustame ringteedest. Täiesti ebamäärased asjad. Sõidad ringile juba ära ja siis on foor. Terve ring seisab, et üks teeots saaks ringile, kuhu enam rohkem autosid ei mahu, peale sõita. Ringilt maha sõidab üldjuhul 2-3 sõidurada, millest kohe ringilt väljudes saab maagiliselt üks sõidurada. Ime pole, et siin osadel autodel kummist küljed ja esiosa on pandud.

Suunatuled. Need on autodel lisavarustuses. Ma siiralt arvan juba tasapisi, et neil on lihtsalt too suunatule kang autos puruks murtud või miskit taolist. Ainuke hetk, kui võid märgata, et kellelgi suunatuled töötavad on siis, kui nad maanteel täiesti normkiirusega sõites ohutuled põlema panevad. Keegi ei tea miks.

Jõudsimegi maanteede juurde. Ummikuid, mis tekivad sellest, et maanteelt maha viivad ringid on fooridega reguleeritud ehk autod seal seisavad, on rohkem kui ma numbreid tean. Täna sõitsin maanteel 130 alas ligikaudu 5 kilomeetrit teise käiguga. Tagapingirahval hakkas pärast teist kilomeetrit närv vaikselt mustaks minema ja tehti ettepanek, et läheme siit jala edasi.

Kui juba jutt nii masendavaks ja prantslaslikuks läks, siis panen siia veel ühe pildi sellest, kui palju nad mulle 1 kuu jooksul kirju on jõudnud saata.

12874510_1078790222164810_1596695167_o

ESN-i juurde jõudes ning pärast ideaalselt sooritatud külgboksi tuiasime loomulikult jälle vähemalt 20 minutit võhivõõras hoones üritades leida õiget ruumi. Pärast pikka otsimist leidsime õige koha üles ja koputasime uksele. Elu õpetas meid taaskord- ära oota prantslastelt, et nad oma määratud tööaegadel ka päriselt tööl on. Uks oli kinni ja tulime sama teed pidi tagasi. Edasi läksime Boutique Aerosse, mis oli igasugust lennunduse pudi-padi täis. Ametlikult minu lemmik pood. Ostsin sealt omale ühe toreda särgi, mida näete alloleval pildil.

12873466_1078834788827020_2142136167_o

Loodan, et olete sama õnnelikud ja rahul kui mina!

Au revoir!

Leena

One comment

  1. marko377 · March 20, 2016

    Said A350 pildile?

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s