Unustamatud Püreneed ja Albi!

Taaskord on üks aine, meteoroloogia, positiivse eksamisooritusega läbi saanud. Nüüd ongi veel 2 ainet jäänud- prantsuse keel ja air & noise pollution.

Olles juba jaanuarist saadik kannatamatult tantsukooli Juste Debout avamist oodanud võtsin kolmapäeva õhtul Mollyl patsist kinni ja vedasin ta endaga trenni. Ootused olid suured! Enda jaoks esmakordselt proovisin Street Jazz/ Girly Style klassi. Polnud tükk aega ennast tantsutunni raames liigutanud. See andis tunda soojenduse esimese viie minuti jooksul, kui pärast liigset painutust nõudvat harjutust lihase ära tõmbasin ja pärast teist ja kolmandat harjutust kops koos oli. Koreograafia, inimesed ja õhkkond olid vapustavad!! Mul pole lihtsalt sõnu!!! See oli lihtsalt nii lahe! Kõik elasid kõigile kaasa ja suhtlesid üksteisega nagu nad teaksid teineteist juba mitu aastat. Täpselt midagi sellist, mida ma alati Eesti tantsutrennidest oodanud olen. Kuna tegemist oli tasuta tunniga siis oli terve saal paksult rahvast täis. Kuna temperatuur oli saalis jõudnud kusagile keskmise Eesti sauna piirimaile ja kõik tantsisid üksteisele suhteliselt lähedal, siis oli kohati tunne et võid iga hetk kelleltki paugu kirja saada ja seal samas sussid püsti visata. Saadud emotsioon oli aga vägev ning plaanin sel nädalal tehtut korrata!

Olen siin juba päris mitu korda juuksuri ametis kätt proovinud. Nii ka neljapäeva õhtul, kui värvisin Maarika ja Molly kiharaid. Päris änksa oli erkoranzi värviga kellegi peas plötserdada 😀 Tulemuse üle keegi ei kurtnud nii et tundub, et tuli taaskord välja. Õhtul oli plaanis minna mais korraldatava AirExpo ürituse nö soojenduspeole. Enne seda lipsasime Maarikaga kiirelt teise linna otsa, et nädalavahetuseks vajalikud asjad auto peale laadida. Tagasi tulles leidsime end Maarikaga peagi jällegi heade rütmide saatel tantsuplatsilt õõtsumast.

Nädalavahetuseks sõitsime koos 24 teise Toulouse’is õppiva tudengiga Püreneedesse. Täpsemalt ootas meid ees imeilus, tohutusuur ca 20 magamistoa, sauna ja mullivanniga maja Loudenvielle külakeses. Kohe kui olime suurelt maanteelt maha keeranud algas pihta terve mu elu kõige ilusam autosõidu teekond. Kõik ümbritsev oli lihtsalt nii lummav, et süda tahtis lööke vahele jätta. Teekond läbi mägede vahel asuvate pisikeste külakeste möödus ainult ahhetades ja ohhetades ja hoopealt pilte teha püüdes. Kogu see kupatus oli ülimalt idülliline. Rohelised looklevad mäed, millel lambad rahulikult muru näksisid. Taamal paistsid lumised mäetipud. Vanemad inimesed karjatasid koos karjakoertega lambaid. Läbi külakeste voolas meie sihtkohas asuvasse järvekesse lai, kivine ja kiire vooluga jõgi, mida mitu korda ületasime ja millel oleks tahtnud rahulikult elunaudeldes parvetada.

This slideshow requires JavaScript.

Kohalejõudes sättisime oma kodinad kenasti valitud tuppa ära ja läksime maja uudistama. Maja oli üüratu. Kaks korrust, kaks maja poolt st et välisuksest välja minnes ja teiselt poolt uuesti sisenedes ootas meid teine samasugune ala. Mullivann, saun, kõik mida oodata oleksime osanud oli olemas. Kui meile lõpuks päriselt kohale oli jõudnud, et me nüüd olemegi siin kohal ja nii ongi, et aeg lõõgastuda, siis hakkasime eesootavat nädalavahetust veel rohkem nautima. Parim osa oli see, et kõigilt inimestelt korjati terveks nädalavahetuseks telefonid ära, pandi karpi ja viidi autosse. See tähendab, et mul eriti palju pilte nendest kolmest päevast ei ole. Kuna siiski mingi fotokas seal ringi käis, siis mõned leidsin.

13090451_1109407205769778_518548676_n

vaadake neid mägesid! :O

DSC_0467

õnnelik kohalejõudnu

DSC_0464

vaade meie toa aknast

13078109_1109407219103110_582842649_o

Teisel päeval otsustasime mägedesse ronida. Läksime kogu seltskonnaga, kuid esimese kilomeetri järel andis esimene pool rahvast alla ja läks koju tagasi. Veel veidi edasi minnes hakkas ka juba vihma sadama. See tähendas järgmise pundi kaotust. Meiega liitus poole teepealt üks koer, kelle nimi oli küll Jeff, küll Steve kuniks Maarika otsustas teda lihtsalt koeraks kutsuma hakata ja kõik vooluga kaasa läksid. Peagi olime jõudnud ühe aiaga piiratud alani, mille pidime kuidagi moodi läbima, et edasi minna. Kümme täiskasvanud inimest versus aed. Ligikaudu 10 minutit ajude ragistamist, kuni tuli Muhu näkk Maarika ja avastas, et seisime terve aja värava koha peal ehk saime aia lihtsalt lahti tõsta ja läbi lipsata.

13062149_10209597240357768_461306928705065904_n13087309_10209597240477771_8545509641044447696_n

Veel edasi minnes, kui vihma järjest tugevamini sadama hakkas, tekkisid endal ka juba mõtted, et miks vihm, ma ei jõua, tahan horisontaalis olla, palav on, jalad lirtsuvad, mäed sakivad jne. Tegime pausi, kaotasime kolm inimest, kelle hulgas mina ka algul seisin kuniks mu mõtted jõudsid kohast ”miks ma seda teen” kohani ”mida pekki ma olen Prantsusmaal Püreneedes matkamas ja ma ei jõua või? Kammoon Leena võta kokku ennast” ja läksin edasi. Järgmise pausi tegime kohas, kus kivi peal oli suur punane värvilärakas. Mõtted käisid sellele, et see on saatus, et ärge edasi minge, keerake ots ümber ja minge koju magama. Me ei andnud alla, tegime väikese kõrvalepõike ja see oli selle matka üks parimaid otsuseid. Jalutasime mööda pisikest rada edasi, kus ühelpool oli kivine kaljusein ja teiselpool järsk kuristik ja all tükk tühja maad. Läksime ettevaatlikult kuni ühe sillani. Enne silda lugesime prantsuskeelset silti, kus silmad sõnast danger ülehelikiirusel üle liikusid, avasime värava, jalutasime kose kohal asuvale sillale ja nautisime vaadet. I-ME-LI-NE. Täiesti uskumatu, kuhu me omadega jõudnud olime.

13055583_10209597241077786_8164939285786542729_n.jpg

13082733_10209597238917732_5238029109032915133_n (1)

Naudingu kätte saanud liikusime tagasi punase märgiga kivi juurde ja sealt edasi kõrgemale ja kaugemale. Jalad olid juba läbimärjad ja nii ka kõik ülejäänud riided, aga rühkisime edasi. Vahepeal kohtasime kolme mägironijat, kes jooksid meist nii kergel sammul mööda nagu lippaks poodi piima järele. Meilt kostus neile tervituseks vaid hädine Bonjour. Jõudsime järgmisele väiksemale lagendikule. Pilved olid väga ”madalal” ja seega linnale mingit erilist vaadet ei olnud. Tajusime, et oleme juba väga kõrgel, kuid ma arvan, et me tegelikult ei hoomanud päristäpselt kui kõrgele me ikka juba päriselt jõudnud olime. Mina ja üks matkasellidest otsustasime tagasi pöörduda. Viit jätkajat ootas ees veel umbes 500 meetrit püstloodis mäkke ronimist. Jätsime neile GoPro, et nad lahedaid hetki jäädvustada saaksid ja hakkasime tagasi minema. Lahtiste ja märgade kivide peal alla tulek oli umbes kaks korda sama raske, kui üles minek. Õnneks õnnestus meil üksteise abiga lõpuks autoteele tagasi jõuda ja me saime rahulikult elust-olust rääkides majja tagasi jalutada.

Kuna eelmisel õhtul sai pikemalt kui igapäevaselt kombeks üleval oldud, siis otsustasime kõik pisikese powernap’i teha, et käesolevaks õhtuks rohkem jaksu oleks. Ees ootasid mängud, kus rahvas oli jagatud värvide järgi nelja erinevasse tiimi. Nagu tudengitelt oodata võib oli mängu eesmärk seotud muidugi rahva käima tõmbamisega. Mängu lõpuks oli siht täidetud, rahval tuju hea ja pidu võis jätkuda. Tantsitud ja trallitatud sai niii niii palju, et hommikul oli taas tunne nagu oleks maratoni jooksmas käinud. Olen rohkem kui rahul, et nädalavahetuseks mägedesse otsustasin minna, kuna sain sealt üli palju uusi toredaid sõpru ja veetsin kvaliteetaega!!!

13076710_10156769439480401_4321222807766389354_n13076859_10156769441165401_745711007689059708_n13077049_10156769485405401_3926280844936126720_n13077069_10156769510180401_7898128426713147423_n13077147_1109407149103117_453160689_n13091909_10156769485330401_6677926773414747633_n13102894_10156769444905401_8078207561516830513_n13103427_10156769486195401_6076384294125894914_n13125021_10156769455215401_5153784334415053772_n

Esmaspäeval tagasi Toulouse’is olles polnud õhtul suurt miskit tarka teha, seega tegin Maarikale ettepaneku minna Garonne’i äärde istuma ja päikeseloojangut vaatama. Nii me ka tegime. Lihtsalt istusime ja mõnnasime ja mõtlesime, kui vedanud meil ikka on.

13078160_1109406935769805_1124026125_o13091843_1109406905769808_1852934810_o13105965_1109407112436454_1571338587_o

13081989_1109406965769802_750095925_n

tagasi koju kooserdamas

13120658_1109406952436470_1585928856_o

Kolmapäeval toimus ESN’i Erasmuslaste kevadsemestri lõpupidu. Enne sõpradega jõe ääres treppidel kohtumist mängisime neljakesi Maarja, Maarika ja Peetriga ühikas kaarte.

13082068_1109406155769883_747458981_n

Aeg läks kiiresti ja peagi oligi aeg linna suunduda. Linna jõudes tuli välja, et keegi peole ilmselt ei suundugi, kuna selle aja peale oli pileti hind juba oluliselt tõusnud. Otsustasime Maarikaga mingi hetk seltskonnast eralduda ja kohalikesse baaridesse pilk sisse visata ning seejärel ESN’i pidu üle vaadata. Pika peale jõudsime ka õige klubi ukse ette, kuid kuna sealt viskus ukse avanedes näkku üks korralik suitsupilv, siis otsustasime sammud tagasi seada ja uuesti sõbrad üles leida. Teepeal tagasi toimus ikka korralikku huumorit… Lõppude lõpuks läbi mõnetunnise seikluse jõudsime soovitud koha ette, kuid sisse meid sinna enam ei lastud. Kell oli ligikaudu 1.30 seega pidu hakkas juba lõppema. Siin ei ole nii nagu Eestis, et alles 1-2 ajal öösel liigutakse peole. Siin tullakse välja istuma juba 19-20-21 ajal õhtul ja siis 1-2 ajal liigutakse koju tagasi. Läksime siis ka meie tagasi Jean Jauresi poole. Metroo enam ei sõitnud ja seega mõtlesime korraks pargipingil jalga puhata. Seekord sai purskkaev meie ahvatlusest võitu ja siis juhtus see:

Pärast korralikku kõhutäit naeru, teeseldud venelase oma lummava venekeeleoskusega vahelevõtmist ja pisikest jalakuivatuspausi mõtlesime edasi kuidas koju saada. Maarika hääletas rataste poolt, Leena oma naba-nahktagiga takso poolt. Proovisime siis ilma netita Uberit tõmmata. Nagu arvatagi võite, ei tulnud välja. Vestlesime ühe autojuhist neiuga, kes meid samuti aidata ei osanud. Lõpuks peatus meie mossis nägude taga üks väike valge auto, juht avatud aknast sihvkasid hammaste vahelt välja loopimas. Maagiliselt ühtis tema teekond täpselt meie omaga ja läbi kõhkluste ja risti ette lüües istusime väsinutena autosse. Ma pole elusees kellegi võõra auto peale julgenud istuda, seega hõivasin issi hoolitsusest kaasa antud gaasi pihus hoides tagaistme ja Maarikal oli au istuda ette. Terve teekonna vältel möödusime tuttavatest kohtadest, seega olukord oli kontrolli all ja mis peamine- tüübil oli terve karp sihvkasid autos!!! Me neid mingisugune 2 kuud otsinud. Viimane kord oleks Maarika Leclercist peaaegu 10kg linnutoitu pidanud ostma, et sihvkasid saada.

Saime kooli ette!! Wohooo! Maarika läks oma tänuavaldustega veidi liiga hoogu ja tegi juhile tänutäheks kalli ka. Tollel läks muidugi lootus lakke kohe ja peagi kostis küsimus: ”I come with you? oui?” Esimest korda olin tänulik,  et meil kooli väravas ööpäevaringselt valvurid on!

13115432_1109406169103215_196532116_n

öine pasta ja Lõvikuninga vaatamine

Neljapäeval käisime üle pika pika aja taas koolis. Selle nädala ainukeses loengus. 3h möödus nagu nipsti ja õhtul läksime koos kursusekaaslastega linna Iiri pubisse karaokele. Õhkkond oli ülimalt hubane ja mõnus. Eriti armas oli, kui meie kursavend Samuel laulma läks. Kõik elasid ja laulsid kogu hingest kaasa!

mdemde

Täna lõunast sõitsime neljakesi Albi linnakesse. See imeilus kohake asub siit umbes 80km kirdes ning seal elab ca 50 000 elanikku. Külastasime St. Cecilia Katedraali, le palais de la Berbie aeda ning Rochegude parki. Jalutasime veel ka niisama linnapeal ringi ja nautisime elu!

DSC_0542-2DSC_0543-2

DSC_0583

lollusteta ei tohi elada 🙂

DSC_0623DSC_0674DSC_0688DSC_0693

davdavdavdav

dav

DSC_0475DSC_0563DSC_0588DSC_0606DSC_0646DSC_0659DSC_0707

dav

thuglife

dav

vol2

Homme hommikul stardime Andorra poole, et läbida ligikaudu 12 kilomeetrine matkarada mägedes!!!

Kallid-paid!

Leena

Kuidas ma 5 minutiga karnevalil käisin, flamingodele otsa jooksin ja Toulouse’i kesklinnas tantsisin

HEI KULLAKESED!

Aeg läheb nii ruttu. Uskumatu, et juba on 3 kuud sellest suurest seiklusest läbi!

Alustan oma jutuga üleeelmise nädala teisipäevast. (Päris tükk tegemist oli, et pea kogu kahe nädala materjal meelde tuletada, aga õnneks on meid kolm ja koos moodustame oma mäluga ühtse terviku. Luban, et utsitan end edaspidi kõige selle maailma avastamise kõrvalt tihedamini kirjutama.) Kohati juhtub, et ka meil on mõni koolitund. Sel päeval oli lausa kolm- meteoroloogia, prantsuse keel ja taaskord meteoroloogia. Meteoroloogia loeng läheb iga korraga järjest põnevamaks ja lõpuks ometi mõistame nüüdseks ka meie METAR-it ja TAF-i. Saime tunnis ka sellise kodutöö, mis hõlmas nii SIGMET-i kaardi kui ka METAR-i ja TAF-i lugemist. Pidime ise koostama lennuplaani, välja kirjutama erinevad ilmaolud ja märkama võimalikke ilmaga seotud ohte teekonnal. See pani kogu seda kompotti lõpuks paremini mõistma ka.

Nädala keskel käisime jälle tennist mängimas. Ostsime endale nüüdseks enda pallid ka ning Minnu ja Mannu leidsid omale reketid. Nüüd on kõigil oma. Ma siin ikka proovin harjutada, et suvemängudel pärast esimest kohtumist pingile jääma ei peaks. Pöidlad pihus, et selleks ajaks koju jõuame!

dav

Neljapäeval oli oodata Propulsioni proovieksamit. Selle tarvis alustasin 400 leheküljelise õpiku läbilugemist, et veidikene asjast sotti saada. Eksamile vaid pastakaga kohale minnes selgus, et prantslaste arusaam proovieksamist on küsimuste üheskoos läbiarutamine ja õpikust vastuste otsimine. Saime noomida, et õpikud koju olime ‘unustanud’. Päris eksam toimus eelmise nädala neljapäeval ja praeguseks on juba teada, et saime kõik edukalt selle kaelast ära! 

Laupäevaks olime plikade ja Mollyga plaanid teinud, aga need jäid ebasobiva ilmaennustuse tõttu ära. Hiljem tuli välja, et ilmateade otsustas valetada ja polnud tal väga viga midagi. Õhtul toimus karneval. Mina olin vaimselt valmistunud kodus õppima ja ilmateadet kiruma, kui teised idee karnevalile minna lagedale tõid. Jätsin minemata, kuid ei kahetse, kuna suutsin nende äraoleku ajal ületada Propulsioni õpiku 200 lehekülje lävendi. Lõpuks viskasin siiski õpiku nurka ja kuna rahvas veel jätkuvalt linnas oli siis otsustasin ka ise nendega liituda. Idee teostus oli teoorias tugev aga praktikas jättis vähe soovida. Kiirustasime koos Filippoga viimasele linna viivale bussile ja sealt edasi metroole. Kohale jõudes seadsime sammud mainitud koha poole. Kui olime umbes 5 minutit kõndinud nägime enda kursusekaaslasi meile väsinud nägudega vastu kõndimas. Tuli välja, et nad olid otsustanud siiski tagasi ühikasse minna. Nooo ikka saab põhimõtteliselt… Läksime siis tuldud teed tagasi metroo peale ja kuna bussiga sõitmine tundus nagu masendav tegevus, siis otsustasime Pankaji ja Maarikaga rataste kasuks. Tegime bussiga võidu koju, aga kuna Leena ratas ei saanud päris täpselt aru kas oleks hea mõte kett maha visata või niisama jukerdada, siis jäime bussile siiski mõnisada meetrit alla.

IMG_20160410_005218.jpg

üks tool ja palju väsinud jalgu

Kuna kell 1 öösel me veel und ei tunnista, siis veetsime veel paar tundi ühe ühikatoa ukse peal lobisedes. Sain väga palju olulisi teadmisi rikaste ja vaesete kaamelite elukohtade asjus ning vastutasuks said teised naerda, kui väike see Eestimaa ikkagi on.

Vahemärkusena. Üks päev linnast tagasi sõites küsis Molly, et mitu inimest Eestis elab. Vastasime, et ligikaudu 1,3 miljonit, mille peale ta küsis uuesti nagu me poleks küsimusest aru saanud, et ”Ei, ma mõtlen Eesti riigis, mitte sinu kodulinnas.”

Pühapäeval otsustasime taaskord meie hea sõbra Molly kaasa haarata ja sõita Toulouse’i lennujaama aia taha lennukeid vahtima. Algul peatusime ühes lennuraja otsas, kuid otsustasime lõpuks siiski teise poole kasuks, kuna seal võis näha lennukeid maandumas. Tegime palju pilte ja mõnnasime niisama 🙂 Pärast paari tundi läksime läbi väikese kõrvalepõikega McDonaldsisse jälle koju. Kaua ei jõudnudki istuda, kui otsustasime, et tahaks pimedas ka lennukeid näha. Autole tuurid sisse ja minekut. Pimedas oli kõik veel ägedam kui valges. Lõpuks märkasid meid ka lennujaamas ümber lennuradade kontrollsõitu teinud töötajad ja küsisid kuidas nad meid aidata saavad. Ega me palju muud ei tahtnud kui et nad ära läheks ja me jälle külmavärinate saatel pead kuklasse saaksime ajada. Kahjuks neile meie idee ei meeldinud ja me pidime üle tee asuva maja taha minema ja tegevust jätkama.

dav

maanduva EasyJetiga

13014910_1103084766402022_448499264_n

 

DSC_0932DSC_0967DSC_0994DSC_1017DSC_1027DSC_1039DSC_1077

Esmaspäev oli taaskord koolivaba. Ilm oli super suvine ja seega me otsustasime niisama linna trullama minna. Kolistasime poodides ja maksime Maarikaga oma tulevase nädalavahetuse tripi raha ära. Nimelt sõidame tuleval reedel kolmeks päevaks koos 22 teise Toulouse’i tudengiga mägede vahel asuvasse külakesse nimega Loudenville, et jäänud ajast veel viimast võtta.

13023597_1103084793068686_1342726808_n.jpg

Loudenville

13059705_1103084739735358_366449028_n.jpg

poodides kollamas

Pärast taaskord CAF-is käimist ja kõhutäidet Palais de Justice linnaosas sõitsime jätkuvalt ilusa ilma puhul linnast välja Le Vaux-nimelisse külakesse, mille lähedal asus üks väga mõnus järveke. Linnake asub mäe otsas ja järv täpselt selle külje all. Sättisime sinna end mugavalt sisse, võtsime päikest ja õppisime kirikukellade saatel Propulsionit.

13020574_1103084753068690_1917867186_n

Emotsioonid CAF-i minnes

13000379_1103084686402030_581520876_o

Capture

Järgmine päev oli üks ilusamaid päevi Prantsusmaal olemise ajaloos. Pärast seda kui olime oma tavapärase rutiini tõttu päevitades päikeselt veidi pista saanud seadsime oma sammud loomapoodi. Esimese asjana nägime koerakutsikaid. Tunne oli nagu filmis. Maarja hoidis õnnepisaraid tagasi, mis omakorda pakkus mulle taaskord palju nalja. Samas poes oli üks suur kuri papagoi ka, kes mu peale iga kord kui ma temast möödusin häält tõstis.

Kolmapäev algas imeliselt. Mul on algaval õppeaastal au olla Eesti Lennuakadeemia Üliõpilasesinduse esimees!!! Õnnelik, õnnelik, õnnelik! Mu valimislubadus oli pannkoogipidu. Tundub, et toimis! 🙂

13023210_1103084666402032_1926000016_n

happypuppy!!!

Pärast mu toimunud sündmuste vaimustusest ülesaamist tegin veel viimased pingutused, et järgneval hommikul Propulsioni eksam üle elada. Nagu eelnevalt mainitud- toimis. Pärast eksamit ja enneolematult naerurohket prantsuse keele tundi sõitsime taaskord linna elu kaiffima. Võtsime hiinakast nuudlitopsikud kaasa ja potsatasime oma tagumendid Garonne’i kaldale Pont Neufi lähistele maha. Pidasime maha pikad filosoofilised vestlused teemal elu ning kusagil kella 19 ajal loksutasime end bussiga taas kodupoole. Bussiakendest väljavahtimine suurendab kusjuures olulisel määral linnapildist arusaamist. Oskame varsti tasapisi isegi teejuhiseid anda, kui nii jätkame.

13016303_1103084033068762_1074516657_o13062817_1103083999735432_1424705102_o13062691_1103083996402099_19332992_o

Õhtul läksime kooli kontserdile omasid toetama. Meie kursavendade bänd mängis.

Kui kontsert läbi sai läks edasi maikuus toimuva AirExpo (kohalikud lennunduspäevad) soojenduspidu. Maurasime seal Maarikaga veel paar tundi siis ringi ja selle lühikese aja jooksul jõudis päris palju juhtuda 😀 Saime omale uusi tuttavaid ja jutustasime vanade tuttavatega. Tol hetkel kui järjekord seljataha tekkis ja kuulsime, et kellegi tundmatu härra tundmatud sõbrad on meil 3 kuud silma peal hoidnud mõistsime, et on aeg kodu poole sättima hakata 😀 Anyways, tunne on nagu kohalikul superstaaril.

Reedel meil Maarjaga tunde polnud seega vedasime end taas järveäärde peesitama. Mängisime kaarte ja ‘nautisime’ kohalike ‘kas te olete napakad?’ stiilis tähelepanu. Selleks ajaks kui kolmandal musketäril koolipäev läbi sai oli teine musketär juba päevast väsinud ja otsustas koju ära minna. Meie Maarikaga võtsime aga Molly kaasa ja läksime linna, sest Maarika leidis, et tal oleks jakki vaja. Jakki me muidugi ei leidnud, aga palju muud selle eest leidsime. Jalutades kuulsime ühelt tänavalt kostuvat kaasahaaravat muusikat, mis meid nagu magnetiga kohale vedas. Tegemist oli sarnase tänavatantsushowga nagu ühes postituses eelnevalt kirjutasin. Muusika sai minuga üheks ja ise arvates, et ma elan vaid plaksutades kaasa õõtsusin ma vist juba kogu täiega. Mind märkas üks tantsijatest, kes mind kohe platsi keskele sikutas. Selline saigi lugu kuidas Leena Toulouse’i kesklinnas veidi jalga keerutas. Good old times tulid meelde kohe!

13045633_1103083959735436_698264202_n

lihtsalt ilus tänav 🙂

13054729_1103083916402107_1461818138_o

 

Tagasi koju jõudes tegin lõpuks ENAC’i ees pildi ka ära!

13023252_1103083929735439_95703933_n.jpg

Laupäeval sõitsime oma neljase juba eelnevalt tutvustatud tüdrukutepundiga 165 kilomeetrit ida poole Narbonne’i linna. Plaan oli minna mere äärde ilma nautima. Kohale jõudes selgus aga, et olime tuulega valearvestused teinud ja pärast 15 minutit bikiinides lõdisemist pakkisime asjad kokku ja asusime tuulevaiksemat järvekest otsima. Otsisime kaardilt kõige lähedamal asuvama veekogu ja sõitsime kohale. Tegemist oli merest maismaale suubuva üsna porise loiguga. Seisime ja mõtlesime, et no mis see olgu? Pika seismise peale jäime silmitsema eemalseisvat pikkade roosade pulkade kogu. Mõni minut hiljem oli vastus käes- flamingod! Poleks elu sees osanud arvata, et neile niimoodi otsa koperdame! Jälle naeratus näol 🙂 Pildistasime mis me pildistasime, aga telefoniga tehtud pildilt ei näe nad rohkemat välja kui tavalised tuvid. Lombi juures otsa ümber pöörates otsustasime taas oma armsaks saanud Le Vaux’i lähistel asuva järve kasuks. Seal oli ka tuuline, aga mõnus.

12959263_1103083849735447_226096460_o

13036366_1103083899735442_253415131_o13009722_1103083893068776_1521457280_o

Pühapäev oli pesupäev. Ühtlasi ka järjekordne lennukinillimispäev. Jagan Teiega ka toredaid klõpse.

DSC_0006DSC_0100DSC_0113DSC_0129DSC_0152

Täna läksime Maarikaga kalliks saanud Pech-David’i mäele kolmapäevaseks meteoroloogia eksamiks õppima. Läbisime umbestäpselt 6 lehekülge, kui jõudsime otsusele, et huvitavam on jooga käppa saada, koeri vahtida (või jooksvaid mehi, keda Maarika ekslikult hääle järgi koerteks peab) ja lennukeid tuvastada.

dkd

Lõpetuseks. Ma olen jätkuvalt tänulik, et mul on võimalus siin olla. Nende inimeste, selle keskkonna ja kõigi nende lennukite keskel! Võtan mulle antud ajast maksimumi ja naudin oma elu iga minutit, et täiendada oma kogemuste-, mõtteviiside ja seiklustepagasit. Tehke Teie sama! 

pro-cam

Leena

Becoming who I am

Sissejuhatus kirjutatakse alati lõpus. Teengi nüüd seda. Postituse pealkiri võtab kõik ühe lihtsa lausega kokku- olen saamas selleks, kes ma päriselt olen. Avastan ennast. Minu elu. Minu tee. Minu kogemused. Ma pole veel kohal ja tean, et on pikk tee minna, aga ma juba liigun. Võib olla tähtis polegi kohale jõudmine, vaid teekond ise 🙂 Mulle meeldis lause ühe minu tuttava pildil- ”lend ongi pesa”. Olen endas avastanud palju uusi külgi, mille olemasolust mul varem halli aimugi polnud. Katsun neid nüüd järk järgult lahti mõtestada. Olen õnnelik 🙂

Minu munadepüha kogemus oli sel aastal seesugune, et kui hommikul rõõmsa näoga munad vette pistsin ja nad mõnda aega keenud olid, siis üks neist otsustas lihtsalt sussid püsti visata ja plahvatada. Seega pakkus päev mulle vesist munaputru. Keeldusin viisakalt ja võtsin seda kui märguannet, et elu tonksab mulle kergelt jalaga tagumikku, et ma oma toa ära koristaksin. Seda ma tegingi. Palju ilusam oli olla kohe.

Ma ostsin omale mõnda aega tagasi lille. Orhidee. Selline ilus tumelilla nunnunaator. Nüüd ma üritan tema eest hoolitseda ja teda elus hoida. Siiamaani on kastmine nagu kellavärk käinud. Olen uhke 🙂

Eelmise nädala esmaspäeval pakkisime taas, väikesed matkasellid nagu me oleme, vajaminevad kodinad kokku ja sõitsime Maarika, Thomase ja ta sõbra Robiniga Carcassonne’i linna. See on linnake Toulouse’st ligikaudu 100 kilomeetrit kagu pool. Linnale lähenedes pidime peaaegu muidugi jälle kraavi sõitma, sest Maarika sattus kindlusest juba alles parkimiskohta otsides vaimustusse ja surkas fotoka otse minu nina alla, et juhi aknast hea pildi saaks. (issi ära muretse tegelt on kõik ok 🙂 ) Esmalt külastasime linnas asuvat suurimat vaatamisväärsust, milleks oli keskaegne Carcassonne’i kindlus. Meie õnneks oli 18-25 aastastele Euroopa noortele sisenemine tasuta. Pileti jaoks aga pidime siiski mõned minutis järjekorras seisma. Rivis dokumente välja otsides märkasime, et Robin hoiab käes kahte dokumenti. Üks dokument oli juhiluba, mis nägi enamvähem välja ka Eesti juhiloa sarnane. Teine dokument oli tema ID-kaart, mis nägi välja nagu eestlaste rattaluba- suur kiletatud paberitükk. Küsimise peale, et miks mõlemaid vaja ütles ta, et proovib ilma A4 suuruse dokumendita läbi ajada. Ei läinud läbi ja meie saime loomulikult kõhutäie naerda 😀

ro.PNG

Robini ID-kaart kuhu on ka pikkus peale märgitud

DSC_0273DSC_0279

DSC_0309

strike a pose

DSC_0434

mäed seljataga :O

DSC_0515

Barbaraga

DSC_0523

tegin inimkatseid

DSC_0526DSC_0340DSC_0474

Kindlusest lahkudes läksime ja jalutasime veel veidi ka niisama Carcassonne’i linnas ringi.

Tagasi Toulouse’i poole sõites muutsime veidi oma algupärast trajektoori ja lootsime leida kaardi peal nähtud järvekese.

DSC_0703

Barbaraga

DSC_0708

DSC_0714

Barbara, Thomas, mina, Robin

DSC_0720

Tegime ‘mõtlemispildi’ ja Thomas arvas, et me peaks kõik ühte suunda mõtlema.

Pärast eelnähtud vahepeatusi jõudsime järeldusele, et oleme järvele juba päris lähedal. Loodetavasti. Parkisime auto tee äärde ja hakkasime lõhna järgi samme seadma. Esimene giid oli Robin, aga tema kandsime suht kiiresti maha ja uueks giidiks sai Maarika, kes meid ka pärast pikka võsas pusimist soovitud tulemusteni viis.

DSC_0775

Mõtlesime veel, et ei viitsi koju tuppa istuma minna ja otsustasime veel ühele lähedal asuvale külakesele pilgu peale heita.

Tahtsime seal mõnda kirikut külastada, aga kahjuks olid kõik kolm mille juurest mööda kõndisime, suletud. Üleüldse oli terve linnake nagu mahajäetud ja jube vaikne. Liikumas oli näha vaid paari üksikut autot ja käputäit inimesi. Ilmselt pühade pärast.

Edasi liikusime tagasi kodu poole, kuna päev oli olnud juba üpris pikk ja väsitav.

Eelmine teisipäev käisime viimast korda meile mõeldud prantsuse keele grupis. Ei saa veel uue grupi kohta muljeid jagada, sest sel nädalal jäeti tund hoopiski ära. Pärast tundi läksime Maarjaga esimest korda koolisööklasse. Eesti tudengid olid seda varasemalt usinasti kiitnud. Vaid ligikaudu 2 euro eest pidi saama nii prae, salati, joogi kui ka magustoidu. Teisalt olime kuulnud, et osad praegused tudengid ei ole pakutavate söökidega üldse rahul. Algul nägime järjekorras seistes veidike ‘otud’ välja, kui ei osanud kuhugi poole liikuda ja ei saanud söökla korraldusest aru. Hiljem kui olime söögi välja valinud, selle eest maksnud ja ära söönud olime väga rahul. Mina sõin kartuliputru guljaššiga, mille kõrvale jõin mingit imehead eksootilist jääteed ja magustoiduks sõin veel lumepallisuppi. Lumepallisupist olime Maarjaga mõlemad nii ekstaasis, et luristasime terve supi sisse umbes-täpselt 30 sekundiga. Kõik see kokku läks maksma ligikaudu 2,70€. Meie jäime rahule 🙂

Kolmapäevaks lubas ilmateade õiget Eesti suveilma. Päevitusõli ostetud, bikiinid seljas istusime autosse ja sõitsime enda arvates lähima järveni. Panime taaskord alustuseks umbes 5 kilomeetrise ringiga mööda, aga lõpuks jõudsime kohale ja laotasime oma kodinad laiali. Peesitasime seal nagu 3 õiget turisti, kes pole kunagi päikest näinud. Ise olime rohkem kui rahul. Kohalikud kõndisid talvejopedega mööda ja vaatasid nagu lollakaid. Mõni pidi isegi mitu korda mööda kõndima, et aru saada ega ta und ei näe.

Pärast kahte tundi lösutamist viskas neiudel kopa ette ja otsustasime kuskil süüa ja siis tagasi koju minna. Nagu meil tavaliselt kombeks on siis otsime meie ikka avatud kohti just nendel hetkedel, kui kõik kohad suletud on. Nii ka sel päeval. Õnneks oli nõus üks onu meile 2 paninit ja ühe burgeri siiski valmistama.

12966526_1096252483751917_1520056884_n.jpg

Tuppa jõudes ei viitsinud seal jälle kaua istuda, ilus ilm ju ka. Läksime siis tennist mängima. Võrreldes esimese korraga olime juba veidike arenenud. Enam ei pidanud nii tihti pallikorjamisringile minema. See aga ei tähendanud, et 1/3 pallidest once in a while (vahepeal keeruline eesti keeles sujuvalt kirjutada 😀 endal ka tiba naljakas 😀 nüüd tuli juba eestikeelne vaste ka selle heietamise peale siin meelde siis aga las ta jääb praegu nii) üle aia ei lennanud.

Päevast mitte veel piisavalt väsinutena otsustasime õhtul veel linna ESN-i poolt korraldatavale Cafe des Langues’i  üritusele minna. See ideaalis peaks olema selline üritus, kuhu kõik Erasmuse tudengid kokku tulevad ja laua taha istuvad, et üksteisega tuttavaks saada ning siis mõne aja möödudes laudade taga kohti vahetatakse, et uusi nägusid näha. Eelmine kord, kui Maarikaga seal käisime oli koht rahvast nii täis, et raske oli kellegagi mitte rääkida. Seekord oli seal aga poole vähem inimesi ja seega tuli tükk vaeva näha, et kellegagi jutule saada. Leppisime seekord oma seltskonnaga, kelleks olid Alberto ja Thomas.

Neljapäeval seadsime Maarikaga sammud kooli raamatukogu poole, et lõpuks enda Learning Agreement välja printida ja allkirjastada. Saime omalt poolt töö tehtud, aga ENAC’i koordinaatorit, kes ka paberile oma allkirja viskaks, meil tol päeval rajalt maha tõmmata ei õnnestunud. Seadsime sammud taaskord Auchan’i poole, et söögipoolist osta. Enne toidupoodi jõudmist hüppasime loomulikult Mim’i poest läbi, kus tegime näo nagu me poleks kogu kaupa otsast lõpuni läbi vaadanud. Eelneval korral veetis Maarika poole poes oldud ajast kotinurgas ja seekord poodi sisenedes haaras ühe koti näppu ja küsis nagu ta ei teaks midagi: ,,Kas see kott on kogu aeg siin olnud või?” 😀

Tegin esimest korda tomati-kurgi-värske sibula-hapukoore salatit siin, millest nii kaua unistanud olin. Täielik kodu tunne tuli kohe. Teen siin väikse vahemärkuse, et ühikahoovis niidetakse muru praegu! Nii jumalik! Värske muru lõhn 🙂 🙂 silmad kinni panen, siis on täpselt selline tunne nagu maal istuks terrassi peal. Okei, jätkame asjalike teemadega. Tegelt mitte. Läksime oma kodutanklasse tankima. Poole tankimise pealt hakkab Maarika õnnest keksima. Täpselt ei suutnudki kohe tuvastada, mis kamm on aga pärast mõningast arutelu sain aru, et tankla oli kaardi järgi meie kodukeele tuvastanud ja ‘rääkis’ meiega eesti keeles 🙂

Õhtul hiljem läksime veel trenni. Väga humoorikas oli kõhulihaseid teha, kui Maarika nurgas ratast vändates pidevalt kihistas, kuna vaatas Reisile Sinuga saadet 😀

Reedel oli ENAC’is taaskord pidu. Seekord suurem. Müüdud oli 1000 piletit pluss mõned lisapiletid ja Maarikal ja paljudel teistel õnnestus siiski piletist ilma jääda. Tegin seoses sellega paar kavalamat käiku ja voila pilet oligi olemas. Pidu oli vahva 😀 Üle pika aja sai ENAC’i peol kuulda head muusikat. Kui olime mõnda aega tantsinud mõtlesime, et läheme ostame midagi juua. Läksime kõrvalasuva baari juurde. Seal seletati meile, et jooke saab piletite eest ja pileteid kusagilt eest baarist. Läksime ette baari. Ka sealt näidati näpuga meie selja taha, et näe vot sellest baarist. Läksime kolmanda baari juurde ja küsisime uuesti. Seekord oli leti taga tuttav (vedas tal, see säästis teda kurjadest pilkudest) ja näitas näpuga veel veidi eemale. Lonkisime siis edasi. Lõpuks jõudsime õige kohani ja võtsime kohe kogu raha eest pileteid, et enam seda sama takistusterada läbima ei peaks. Õhtu lõpuks jäi meil neid siiski päris palju alles, kuna enamuste jookide eest meilt pileteid ei küsitud või teine variant me lihtsalt unustasime neid anda 😀 Kedagi väga ei huvitanud ühesõnaga. Piletite hoiustamisest ja muudest naljakatest seikadest ma seekord pikemalt jutustama ei jää 😀

Nädalavahetus möödus lebotamise noodi all. Puhkasin end algavaks koolinädalaks ilusti välja, käisin endale meenutamas kuidas mulle jooksmine ei meeldi ja vahtisin oma uut lemmikseriaali New Girl. Pesime pesu kah puhtaks ja seni kuni riided kuivatis soojust nautisid käisime RedBull huntingul ehk teisisõnu kammisime linna läbi, et lahtiolevat poodi leida, kust Leena RedBulli osta saaks. Soovitud koht asus meie metroopeatuses. Btw, avastasime et ka meie ühikamajas on need magusa nänni masinad 😛 Pole veel sõbraks saanud nendega, aga sisimas olen jumala õnnelik 🙂 Tagasiteel kuivati juurde pidime ikka McDonaldsist ka läbi käima, Maarja oli ühe lasteeine ja mina ühe juustuburksi sinna unustanud.

Uus nädal algas erksalt. Tõmbasin RedBulli sisse ja toimetasin varajastel hommikutundidel (kell hakkas 13.00 saama) nagu väike elektrijänes. Käisime meteoroloogia loengus ja õppisime kuidas METAR’it lugeda. Esimene reaalselt huvitav ja kasulik aine siin minu jaoks. Meteoroloogiat on see nädal lausa 4 korda ja järgmine nädal on eksam. Me likey.

Ongi vist praeguseks kõik 🙂

Tahan veel mainida. Kes veel ei tea, siis minu blogi ja tegemisi kajastab ka Delfi veebisait. Kuna sealne kommentaarium on lausa lookas erinevatest arvamustest siis paljud inimesed on minu poole pöördunud küsimusega kuidas mina sellesse suhtun ja kas ma ennast seepärast halvasti ei tunne?

Perele, sõpradele ja tuttavatele– Ma pole ennast kunagi elus veel nii hästi tundnud. Mul on võimalus teha seda mida ma tahan, seal kus ma tahan ja nendega kellega tahan. See on minu elus suur samm edasi! Ma ei ole, Jumal tänatud, nii kergesti mõjutatav inimene, et end teiste inimeste arvamusest kõigutada lasen. Aitäh Teile, et mulle toeks olete!

Kõigile kommentaatoritele– Mul on ainult hea meel, et Te enda arvamust avaldate! Aitäh heade ja aitäh ka negatiivsete kommentaaride eest! Ma loen neid ja õpin nendest, aga ei muuda ennast, kui ma ise ei tunne, et peaksin 🙂 Minu enesehinnang Teie halvast kommentaarist ei lange, see annab mulle vaid rohkem motivatsiooni Teiega oma seiklusi jagada! Ja veel– mu blogi statistika on tänu Teile laes! Aitäh 🙂

Leena