Becoming who I am

Sissejuhatus kirjutatakse alati lõpus. Teengi nüüd seda. Postituse pealkiri võtab kõik ühe lihtsa lausega kokku- olen saamas selleks, kes ma päriselt olen. Avastan ennast. Minu elu. Minu tee. Minu kogemused. Ma pole veel kohal ja tean, et on pikk tee minna, aga ma juba liigun. Võib olla tähtis polegi kohale jõudmine, vaid teekond ise 🙂 Mulle meeldis lause ühe minu tuttava pildil- ”lend ongi pesa”. Olen endas avastanud palju uusi külgi, mille olemasolust mul varem halli aimugi polnud. Katsun neid nüüd järk järgult lahti mõtestada. Olen õnnelik 🙂

Minu munadepüha kogemus oli sel aastal seesugune, et kui hommikul rõõmsa näoga munad vette pistsin ja nad mõnda aega keenud olid, siis üks neist otsustas lihtsalt sussid püsti visata ja plahvatada. Seega pakkus päev mulle vesist munaputru. Keeldusin viisakalt ja võtsin seda kui märguannet, et elu tonksab mulle kergelt jalaga tagumikku, et ma oma toa ära koristaksin. Seda ma tegingi. Palju ilusam oli olla kohe.

Ma ostsin omale mõnda aega tagasi lille. Orhidee. Selline ilus tumelilla nunnunaator. Nüüd ma üritan tema eest hoolitseda ja teda elus hoida. Siiamaani on kastmine nagu kellavärk käinud. Olen uhke 🙂

Eelmise nädala esmaspäeval pakkisime taas, väikesed matkasellid nagu me oleme, vajaminevad kodinad kokku ja sõitsime Maarika, Thomase ja ta sõbra Robiniga Carcassonne’i linna. See on linnake Toulouse’st ligikaudu 100 kilomeetrit kagu pool. Linnale lähenedes pidime peaaegu muidugi jälle kraavi sõitma, sest Maarika sattus kindlusest juba alles parkimiskohta otsides vaimustusse ja surkas fotoka otse minu nina alla, et juhi aknast hea pildi saaks. (issi ära muretse tegelt on kõik ok 🙂 ) Esmalt külastasime linnas asuvat suurimat vaatamisväärsust, milleks oli keskaegne Carcassonne’i kindlus. Meie õnneks oli 18-25 aastastele Euroopa noortele sisenemine tasuta. Pileti jaoks aga pidime siiski mõned minutis järjekorras seisma. Rivis dokumente välja otsides märkasime, et Robin hoiab käes kahte dokumenti. Üks dokument oli juhiluba, mis nägi enamvähem välja ka Eesti juhiloa sarnane. Teine dokument oli tema ID-kaart, mis nägi välja nagu eestlaste rattaluba- suur kiletatud paberitükk. Küsimise peale, et miks mõlemaid vaja ütles ta, et proovib ilma A4 suuruse dokumendita läbi ajada. Ei läinud läbi ja meie saime loomulikult kõhutäie naerda 😀

ro.PNG

Robini ID-kaart kuhu on ka pikkus peale märgitud

DSC_0273DSC_0279

DSC_0309

strike a pose

DSC_0434

mäed seljataga :O

DSC_0515

Barbaraga

DSC_0523

tegin inimkatseid

DSC_0526DSC_0340DSC_0474

Kindlusest lahkudes läksime ja jalutasime veel veidi ka niisama Carcassonne’i linnas ringi.

Tagasi Toulouse’i poole sõites muutsime veidi oma algupärast trajektoori ja lootsime leida kaardi peal nähtud järvekese.

DSC_0703

Barbaraga

DSC_0708

DSC_0714

Barbara, Thomas, mina, Robin

DSC_0720

Tegime ‘mõtlemispildi’ ja Thomas arvas, et me peaks kõik ühte suunda mõtlema.

Pärast eelnähtud vahepeatusi jõudsime järeldusele, et oleme järvele juba päris lähedal. Loodetavasti. Parkisime auto tee äärde ja hakkasime lõhna järgi samme seadma. Esimene giid oli Robin, aga tema kandsime suht kiiresti maha ja uueks giidiks sai Maarika, kes meid ka pärast pikka võsas pusimist soovitud tulemusteni viis.

DSC_0775

Mõtlesime veel, et ei viitsi koju tuppa istuma minna ja otsustasime veel ühele lähedal asuvale külakesele pilgu peale heita.

Tahtsime seal mõnda kirikut külastada, aga kahjuks olid kõik kolm mille juurest mööda kõndisime, suletud. Üleüldse oli terve linnake nagu mahajäetud ja jube vaikne. Liikumas oli näha vaid paari üksikut autot ja käputäit inimesi. Ilmselt pühade pärast.

Edasi liikusime tagasi kodu poole, kuna päev oli olnud juba üpris pikk ja väsitav.

Eelmine teisipäev käisime viimast korda meile mõeldud prantsuse keele grupis. Ei saa veel uue grupi kohta muljeid jagada, sest sel nädalal jäeti tund hoopiski ära. Pärast tundi läksime Maarjaga esimest korda koolisööklasse. Eesti tudengid olid seda varasemalt usinasti kiitnud. Vaid ligikaudu 2 euro eest pidi saama nii prae, salati, joogi kui ka magustoidu. Teisalt olime kuulnud, et osad praegused tudengid ei ole pakutavate söökidega üldse rahul. Algul nägime järjekorras seistes veidike ‘otud’ välja, kui ei osanud kuhugi poole liikuda ja ei saanud söökla korraldusest aru. Hiljem kui olime söögi välja valinud, selle eest maksnud ja ära söönud olime väga rahul. Mina sõin kartuliputru guljaššiga, mille kõrvale jõin mingit imehead eksootilist jääteed ja magustoiduks sõin veel lumepallisuppi. Lumepallisupist olime Maarjaga mõlemad nii ekstaasis, et luristasime terve supi sisse umbes-täpselt 30 sekundiga. Kõik see kokku läks maksma ligikaudu 2,70€. Meie jäime rahule 🙂

Kolmapäevaks lubas ilmateade õiget Eesti suveilma. Päevitusõli ostetud, bikiinid seljas istusime autosse ja sõitsime enda arvates lähima järveni. Panime taaskord alustuseks umbes 5 kilomeetrise ringiga mööda, aga lõpuks jõudsime kohale ja laotasime oma kodinad laiali. Peesitasime seal nagu 3 õiget turisti, kes pole kunagi päikest näinud. Ise olime rohkem kui rahul. Kohalikud kõndisid talvejopedega mööda ja vaatasid nagu lollakaid. Mõni pidi isegi mitu korda mööda kõndima, et aru saada ega ta und ei näe.

Pärast kahte tundi lösutamist viskas neiudel kopa ette ja otsustasime kuskil süüa ja siis tagasi koju minna. Nagu meil tavaliselt kombeks on siis otsime meie ikka avatud kohti just nendel hetkedel, kui kõik kohad suletud on. Nii ka sel päeval. Õnneks oli nõus üks onu meile 2 paninit ja ühe burgeri siiski valmistama.

12966526_1096252483751917_1520056884_n.jpg

Tuppa jõudes ei viitsinud seal jälle kaua istuda, ilus ilm ju ka. Läksime siis tennist mängima. Võrreldes esimese korraga olime juba veidike arenenud. Enam ei pidanud nii tihti pallikorjamisringile minema. See aga ei tähendanud, et 1/3 pallidest once in a while (vahepeal keeruline eesti keeles sujuvalt kirjutada 😀 endal ka tiba naljakas 😀 nüüd tuli juba eestikeelne vaste ka selle heietamise peale siin meelde siis aga las ta jääb praegu nii) üle aia ei lennanud.

Päevast mitte veel piisavalt väsinutena otsustasime õhtul veel linna ESN-i poolt korraldatavale Cafe des Langues’i  üritusele minna. See ideaalis peaks olema selline üritus, kuhu kõik Erasmuse tudengid kokku tulevad ja laua taha istuvad, et üksteisega tuttavaks saada ning siis mõne aja möödudes laudade taga kohti vahetatakse, et uusi nägusid näha. Eelmine kord, kui Maarikaga seal käisime oli koht rahvast nii täis, et raske oli kellegagi mitte rääkida. Seekord oli seal aga poole vähem inimesi ja seega tuli tükk vaeva näha, et kellegagi jutule saada. Leppisime seekord oma seltskonnaga, kelleks olid Alberto ja Thomas.

Neljapäeval seadsime Maarikaga sammud kooli raamatukogu poole, et lõpuks enda Learning Agreement välja printida ja allkirjastada. Saime omalt poolt töö tehtud, aga ENAC’i koordinaatorit, kes ka paberile oma allkirja viskaks, meil tol päeval rajalt maha tõmmata ei õnnestunud. Seadsime sammud taaskord Auchan’i poole, et söögipoolist osta. Enne toidupoodi jõudmist hüppasime loomulikult Mim’i poest läbi, kus tegime näo nagu me poleks kogu kaupa otsast lõpuni läbi vaadanud. Eelneval korral veetis Maarika poole poes oldud ajast kotinurgas ja seekord poodi sisenedes haaras ühe koti näppu ja küsis nagu ta ei teaks midagi: ,,Kas see kott on kogu aeg siin olnud või?” 😀

Tegin esimest korda tomati-kurgi-värske sibula-hapukoore salatit siin, millest nii kaua unistanud olin. Täielik kodu tunne tuli kohe. Teen siin väikse vahemärkuse, et ühikahoovis niidetakse muru praegu! Nii jumalik! Värske muru lõhn 🙂 🙂 silmad kinni panen, siis on täpselt selline tunne nagu maal istuks terrassi peal. Okei, jätkame asjalike teemadega. Tegelt mitte. Läksime oma kodutanklasse tankima. Poole tankimise pealt hakkab Maarika õnnest keksima. Täpselt ei suutnudki kohe tuvastada, mis kamm on aga pärast mõningast arutelu sain aru, et tankla oli kaardi järgi meie kodukeele tuvastanud ja ‘rääkis’ meiega eesti keeles 🙂

Õhtul hiljem läksime veel trenni. Väga humoorikas oli kõhulihaseid teha, kui Maarika nurgas ratast vändates pidevalt kihistas, kuna vaatas Reisile Sinuga saadet 😀

Reedel oli ENAC’is taaskord pidu. Seekord suurem. Müüdud oli 1000 piletit pluss mõned lisapiletid ja Maarikal ja paljudel teistel õnnestus siiski piletist ilma jääda. Tegin seoses sellega paar kavalamat käiku ja voila pilet oligi olemas. Pidu oli vahva 😀 Üle pika aja sai ENAC’i peol kuulda head muusikat. Kui olime mõnda aega tantsinud mõtlesime, et läheme ostame midagi juua. Läksime kõrvalasuva baari juurde. Seal seletati meile, et jooke saab piletite eest ja pileteid kusagilt eest baarist. Läksime ette baari. Ka sealt näidati näpuga meie selja taha, et näe vot sellest baarist. Läksime kolmanda baari juurde ja küsisime uuesti. Seekord oli leti taga tuttav (vedas tal, see säästis teda kurjadest pilkudest) ja näitas näpuga veel veidi eemale. Lonkisime siis edasi. Lõpuks jõudsime õige kohani ja võtsime kohe kogu raha eest pileteid, et enam seda sama takistusterada läbima ei peaks. Õhtu lõpuks jäi meil neid siiski päris palju alles, kuna enamuste jookide eest meilt pileteid ei küsitud või teine variant me lihtsalt unustasime neid anda 😀 Kedagi väga ei huvitanud ühesõnaga. Piletite hoiustamisest ja muudest naljakatest seikadest ma seekord pikemalt jutustama ei jää 😀

Nädalavahetus möödus lebotamise noodi all. Puhkasin end algavaks koolinädalaks ilusti välja, käisin endale meenutamas kuidas mulle jooksmine ei meeldi ja vahtisin oma uut lemmikseriaali New Girl. Pesime pesu kah puhtaks ja seni kuni riided kuivatis soojust nautisid käisime RedBull huntingul ehk teisisõnu kammisime linna läbi, et lahtiolevat poodi leida, kust Leena RedBulli osta saaks. Soovitud koht asus meie metroopeatuses. Btw, avastasime et ka meie ühikamajas on need magusa nänni masinad 😛 Pole veel sõbraks saanud nendega, aga sisimas olen jumala õnnelik 🙂 Tagasiteel kuivati juurde pidime ikka McDonaldsist ka läbi käima, Maarja oli ühe lasteeine ja mina ühe juustuburksi sinna unustanud.

Uus nädal algas erksalt. Tõmbasin RedBulli sisse ja toimetasin varajastel hommikutundidel (kell hakkas 13.00 saama) nagu väike elektrijänes. Käisime meteoroloogia loengus ja õppisime kuidas METAR’it lugeda. Esimene reaalselt huvitav ja kasulik aine siin minu jaoks. Meteoroloogiat on see nädal lausa 4 korda ja järgmine nädal on eksam. Me likey.

Ongi vist praeguseks kõik 🙂

Tahan veel mainida. Kes veel ei tea, siis minu blogi ja tegemisi kajastab ka Delfi veebisait. Kuna sealne kommentaarium on lausa lookas erinevatest arvamustest siis paljud inimesed on minu poole pöördunud küsimusega kuidas mina sellesse suhtun ja kas ma ennast seepärast halvasti ei tunne?

Perele, sõpradele ja tuttavatele– Ma pole ennast kunagi elus veel nii hästi tundnud. Mul on võimalus teha seda mida ma tahan, seal kus ma tahan ja nendega kellega tahan. See on minu elus suur samm edasi! Ma ei ole, Jumal tänatud, nii kergesti mõjutatav inimene, et end teiste inimeste arvamusest kõigutada lasen. Aitäh Teile, et mulle toeks olete!

Kõigile kommentaatoritele– Mul on ainult hea meel, et Te enda arvamust avaldate! Aitäh heade ja aitäh ka negatiivsete kommentaaride eest! Ma loen neid ja õpin nendest, aga ei muuda ennast, kui ma ise ei tunne, et peaksin 🙂 Minu enesehinnang Teie halvast kommentaarist ei lange, see annab mulle vaid rohkem motivatsiooni Teiega oma seiklusi jagada! Ja veel– mu blogi statistika on tänu Teile laes! Aitäh 🙂

Leena

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s