Prantsusmaa läänerannik, Kataloonia ja AirExpo!

Vabandan pika pausi pärast. Olen lihtsalt ringi tuisanud pidevalt igal pool. Alustan oma jutuga nüüd 3.maist. Andorra matk algupärasel kujul jäi meil küll olemata, aga üks vahva ”matk” Andorras sai siiski tehtud. Sellest aga hiljem.

Maikuu kolmandal päeval mõtlesime Maarikaga minna low-budget tripile, et mitte väga palju raha raisates see ookean ikkagi ära näha. Alustasime lõuna ajal väljasõitu Toulouse’st. See aga kujunes oodatust keerulisemaks. Olime nii äksi täis vist, et sõitsime GPS-i pakutud kohtadest kogu aeg mööda. Korraks oli mõte juba, et no pagan jääme siis siia kui saatus nii soovib. Läks õnneks ja saime pärast pikka pusimist teele asuda.

Ainuke plaan, mis meil oli, oli see et kui tee peal miskit huvitavat silma hakkab, siis läheme uurime lähemalt. Nii me siis keerasime esimesena sisse Auch’i linnakesse. Külastasime seal Auch’i katedraali ja jalutasime mööda Auch Monumental Staircase’i. Ehk põhimõtteliselt tatsasime 374 trepiastmega trepil, mis ühendab linna ülemist osa alumisega ja on 35 meetrit kõrge. Treppidel asus ka D’Artagnani kuju, kes on kuulus Gascogne’st (Auch on selle ala pealinn) pärit musketär.

hdr

Katedraal

dav

Katedraal seest

dav

puhkame treppidel jalga

DSC_0743DSC_0754

DSC_0751

tegin väikse tantsu

Edasi liikusime edasi otsima Condom’i linna. Linna nimi oli liiga kutsuv, et sellest lihtsalt mööda sõita. Jalutasime tunnikese linna peal niisama ringi ja nautisime ilma. Nägime taaskord musketäride kujusid. Seekord kõiki nelja.

DSC_0769

hdr

Tagasiteel auto poole haarasime putkast kaasa karbi maasikaid ja tegime jõe ääres petanki mängivate vanameeste vahetus läheduses pisikese pikniku 🙂 Maasikad olid NII-NII MÄMMUD!

hdr

Asusime taas teele. Mööda maanteed kihutades tegime äkitselt tagasipöörde, sest et hapuoblikad. Eesti kraam on ikka parem, siin olid juba mõrud kuidagi. Pettumus.

Nüüd panime sirge jutiga otse ookeani kaldale välja. Tahtsime enne päikeseloojangut ronida Euroopa kõrgeima liivadüüni otsa. Sõitsime parklasse. Nagu prantslastele kombeks siis loomulikult soovisid nad meilt 30minuti parkimise eest 3 euri. Meie keeldusime viisakalt ja sõitsime 300 meetrit eemale ning jätsime auto maantee äärde. Vahetasime suveriided kärmelt pikemate vastu ja asusime jooksuga teele, et päikeseloojangut mitte maha magada.

Holy cr*p! Mis asi see üldse oli?!? See jättis ausalt öeldes täiesti tummaks. Düüni kõrval seistes oli tunne nagu jääks kohe mingi kõrge laine alla.

Capture.PNG

õhust vaadates selline

hdr

läheneme

hdr

hdr

what is thaaaaaat?

Sinna me siis ronima hakkasime. Kuna olime õigest parkimiskohast omajagu eemal, siis ei olnud meil võimalust ka mäest üles viivaid treppe kasutada. Hakkasime siis rühkima. Algul läks libedalt. Edasi läks juba masendavalt raskeks. Pole erilist mägironija tüüpi persoon. Iga sammuga langes liiva järjest kaela ja oma 3-4 korda pidi ikka kõhuli viskama end, et teadvustada endale kus ma olen ja millega ma täpsemalt tegelen. Vahepeal tulid düüni jalamile 2 koera, kes mind tsuti kiirustama motiveerisid. Aga hakkama saime!!!

hdr

Maarika võitis, ma viimast jõudu kogumas

dav

kohal!

dav

ära tegin! 110m püstloodis…

dav

õnnelik!

Ja nüüd on Teie ees parim osa:

Pärast mõningast nautlemist kobisime tagasi alla, et enda Kia Hotellile mõnus asukoht leida. Tudusime nimelt autos. Enne kui leidsime sobiva koha seal samas düüni lähedal tegime muidugi korraliku 40 kilomeetrise tripi lootes leida midagi Eesti RMK paikade sarnast. Ei leidnud, kuid olime oma valitud kohaga ka väga rahul.

Olime päeval normaalselt oksi kaasa korjanud, et õhtul lõkke püsti lüüa. Haha, terve auto oli mingeid oksakesi manti täis. Vedasime nood siis välja ja tegime liiva peale lõkke. Jumala mõnna oli seal puuoksakese küljes oma vinkusid grillida. Hiljem vaatasime veel pesas filmi ja jäime siis tuttu.

hdr

vinku grill

hdr

meenutusi teepealsest oksakorjamisest

dav

Järgmisel päeval ärgates seadsime end valmis ja startisime Bordeaux’i poole. Ilus, aga veider linn. Jalutasime seal ringi ja vaatasime põhilised kohad ära. Minule isiklikult eriti sümpaatne ei tundunud. Esimest korda tundsin ebameeldivat tunnet ka teisest rahvusest inimeste tähelepanu üle. Tegime sealt suhteliselt kiiresti sääred.

dav

DSC_0780DSC_0816

 

DSC_0820DSC_0824DSC_0832

Pärast linnast lahkumist oli eesmärgiks sõita Biscarrosse’i  linna, kus lootsime näha VESILENNUKEID!!! Arvake, kes äksi täis oli… Tee peal õnnestus meil napilt ka Prantsusmaa krimi uudistesse sattuda, aga seekord meid kahjuks jutule ei võetud.

Jõudsime peagi järvekese lähedale, kus need eelnevalt mainitud vesilinnud paiknema pidid. Ei midagi. Uurisime kõik küljed läbi. Lasin isegi isal Google Mapsi satelliitpilti vaadata, et ehk on näha, millise järve osa peal midagi olla võiks. Ei leidnud. Leidsime aga vesilennuki muuseumi, mis ülla-ülla oli selleks ajaks juba suletud. Istusime veidi aega niisama ilusa järve ääres ja seadsime siis uue eesmärgi. Oma käega ookean ära katsuda. Vahepeal sattusime juhuslikult ENAC’i Biscarrosse’i lennuväljale, kus meil õnnestus näha lendamas gürokopterit, kes endaga kohe üldse hakkama ei saanud ja ka mingisugust pisilennukit. Väga armas pisike lennuväli oli 🙂

dav

sellised lennuvälja piirded 🙂

Ookeani nägemiseks panime GPS-i 70 kilomeetrit linnast eemal otse rannas asuva koha. Kohalejõudes olime täitsa lummatud. Mändidega metsaalune, lauad olemas, tasuta parkimine ja pisike teerada randa. Ainuke mida polnud oli koht kus grillida. Siiski ei lasknud me tujul langeda ja seadsime esimese asjana sammud randa, et aimu saada kuhu me sattunud oleme. Ees ootas veidi pisem liivadüün, kui mõned päevad tagasi näinud olime ning selle taga hingetuks tegev vaade ookeanile. Tunne oli ebareaalne. Kirjeldamatu. Las pildid räägivad enda eest.

dav

kes pilti tegi?

dav

teepeal nautisime viinamarjaistandusi

davdavdav

dav

nautimus

Peesitasime seal veidi aega, kuni otsustasime, et läheme otsime koha kus grillida saaksime. Kammisime päris palju maad läbi. Ei midagi. Lõpuks välgatas mõte, et ostame ühekordse grilli. Loomulikult nagu küsimise peale jõudsime poe ette umbestäpselt 2 minutit liiga hilja. Pood oli suletud. Egas midagi. Läksime taas vana hea homemade hotdog’i peale. Olime ostnud baguette’i ja ketšupit :’) Väga elegantne õhtusöök oli päikeseloojangu saatel.

dav

such kokk

j.PNG

DSC_0937DSC_0001DSC_0029DSC_0078

Kui juba pimedaks oli läinud hakkasime tagasi auto poole kooserdama. Vahtisime omal tähtedest kaelad kõveraks aga see oli 100% seda väärt, sest et niivõrd ilus oli. Suur Vanker oli ainult vapsee pahupidi. Väikese Vankri tuvastamisega tekkis ka raskusi. Imelisus. Ookeani lainete loksumise taustal tähti vaadata.

Järgmiseks päevaks oli meil plaanitud täispikkuses rannapäev. Olime eelmisel päeval rannas asetsevalt teadetetahvlilt lugenud, et meie rannapäeval toimub hommikust lõunani seal mingi surfivõistlus. See tegi tuju veel paremaks, et häid surfareid ka veel näha saame! Hommikul randa kooserdades tuli välja, et tegemist oli hoopis kalameeste võistluse/kogunemise või muu sellisega… Ise ka täpselt ei tea, kuidas nii mööda oma ootustega panime, aga nii ta läks. Viskasime siis oma rätikud sinna keset kalamehi maha ja nautisime ilma. Maarika sai valmis võrratu liivalossiga, mis kahjuks esimese lainega koju tagasi pidi minema. Jälgige piltidelt seda huvitavat kalapüüdmisviisi ka. 

dav

dav

dav

lösutamas

DSC_0172DSC_0228DSC_0247

DSC_0163DSC_0164DSC_0377DSC_0401DSC_0406

DSC_0435

mõnd surfarit õnnestus ka siiski näha

DSC_0446.JPG

dav

palavus

Rannas oli üks tore seik ka, kui mingi hetk panime tähele, et vesi on märgatavalt tõusnud ja lained kuidagi jube suureks läinud. Mina heitsin mõtte ununedes rahulikult pikali ja päevitasin edasi. Maarika jäi veel püsti laineid vahtima. Järsku huilgab kõrval ”ou, see laine tuleb küll mega kaugele!”  Tegin siis ka oma silmad taas lahti ja vaatasin et tuleb jah. Oi pekki, liiga kiiresti tuleb. Sain kuidagi iseendale liiva silma lüües lõpuks sealt püsti. Samal ajal haaras Maarika teki nurkadest ja lohistas tekki lainest 10cm eemal hoides selle vee eest ära. Kenasti oleks laine üle pea lopsu löönud, kui mõlemad seal minu moodi lösutanud oleksime 🙂

Kusagil 3-4 ajal otsustasime kodinad kokku pakkida ja sõita tagasi Biscarrosse’i linna, et äkki täna õnnestub siiski vesilennukeid näha. Kohe kui olime sama järvekese parklasse keeranud ja autost välja astunud nägime, kuidas vesilennuk õhku tõusis. Oi, kus me karjusime ja rõõmustasime! Nii hea meel oli!

Läksime järve äärde, et neid veel näha. Kahjuks enam õhku tõusmas ega maandumas ei näinud ühtegi, kuid järve kohal lendamas õnnestus meil neid sellegi poolest näha.

DSC_0525DSC_0521DSC_0510

Tahtsime minna ka vesilennuki muuseumisse. Olime kahjuks jõudnud täpselt 40 minutit pärast sulgemist, aga tore muuseumitädi lubas meil siiski lennukeid vaatama minna ja seda veel täiesti tasuta! Elu on ikka ilus küll 🙂

DSC_0505DSC_0503

Kuna käesoleval päeval algasid koolis üliõpilasesinduse valimised, siis otsustasime otsa tagasi kodu poole pöörata. Valimistega on siin maal selline möll, et terve kursus korraga kandideerib ja need kursused, kes osutuvad valituks korraldavad 4 päeva jooksul tudengitele igasuguseid erinevaid mänge ja võistlusi, toidavad neid ja õhtul korraldavad peo. Seega jõudsime neljapäeva hilisõhtul tagasi Toulouse’i. Tol õhtul peole ei jaksanud minna. Säästsime ennast reede õhtuks.

DSC_0581

ütleks et väga hea oli möödasõitu teha 😀

DSC_0598DSC_0640

Reede õhtuse peo teema oli Pin Up versus Military. Me lõime ennast ikka korralikult vastavalt stiilile üles. Peol oli tunne nagu me oleks ainukesed, kes teadsid, et stiilipidu on aga samas oli täiesti suva. Nautisime pidu täiega, tegime lollusi nagu alati ja veetsime üleüldse toredalt aega!

Laupäeval oli loomulikult uus pidu. Seekord oli pidu stiilis LMFAO. Kohale jõudes plätserdati kõik neoonvärvidega üle. Sain ka ühe läraka põsele. Väga meeldiv. Champagne shower’it sai ka aeg ajalt tunda. Välisalas asus ka väga ebamäärane vahune ala, kus soovijad said vahu sees pidu pidada…

Pühapäevast sai kodune puhke- ja koristuspäev, kuna esmaspäeval oli oodata Martinit 🙂

Ja juba ta oligi kohal! Nii tore! Nii uskumatu! Esimesed päevad möödusid meil enamjaolt kaubanduskeskusi läbi kammides, sest ilmad ei olnud kuigi head. Sõime esimest korda SubWay’s. Segasin oma cappucino’t šokolaadist lusikaga ja jõin mega head virsiku jääjooki. Väga oluline info 🙂 Pole tänu väärt.

Teisipäeval põikasin taas korraks kooli. Tegime prantsuse keele tunnis enda esitluse Eestimaa kohta. Vahva oli enda kodumaast rääkida. Esitlus toimus prantsuse keeles. Nalja sai, aga tore oli! Koduigatsus on peal. Tahaks laulupeole ja kohupiima ja kohukest ja kodujuustu. Kõige rohkem tahaks normaalseid järvi, kus ujumas käia. Täna sattusime järve äärde, mis oli aiaga piiratud. Mõtlesime, et mis värk on? Lugesime, et rand on suletud. Ok. Lugesime edasi. Suvel on sissepääs 1 euro. 11 korra pilet 10 eurot jne… Mis mõttes??? Uskumatuuu.

Teisipäeval meisterdasime endaloodud Martin feat Leena kana-shampinjoni-pärlsibulapastat. Tegime all mõtlen seda, et Martin avas pärlsibulapurgi ja Leena tegi süüa. Tähistasime enda esimest juubelit Eurovisiooni saatel ja mängisime ampstriga ka 🙂

 

Kolmapäeva hommikupoole tegime ka kindlasti midagi toredat. Täpselt ei mäleta. Ilmselt mängisime tennist. Essa inimene, kes kogu aeg minuga tennist viitsis mängida. Jee!

Õhtul käisime meie kooli direktoril Jaanus Jakimenkol ja välissuhete spetsialistil Karine Mandelil lennujaamas järel. Tore oli eestlasi juba endale nii kalliks saanud kohas näha. Tänutäheks saime kamba peale kotitäie Eesti kraami. Jälle tuju laes!! 🙂

Järgmisel päeval mõtlesime Martiniga, et läheme ilusamat ilma ja päikest taga ajama. Ise ka täpsemalt teadmata, kuhu suundume. Sobib. Esimeseks checkpointiks sai Barcelona.

bty

Linna jõudes parkisime auto kesklinna kohe sadama juurde ja läksime jalutasime natuke. Elu kees. Linn oli paksult rahvast täis, kuigi kell oli juba üsna palju. Jahid seisid sadamas ja tundusid õhtuhämaruses veel eriti kutsuvad. Mingi kontsert leidis ka parasjagu aset. Väga mõnus õhkkond oli. Jalutasime tsipa ja otsustasime siis, et läheme otsime koha, kus täna magame. Võtsime tee peale jäävast hiinakast karbi nuudleid ja suundusime tagasi parklasse.

davmdemde

dav

rõõõõõõõmurullid 🙂

Mõtlesime et elu on seiklus ja et magame autos. Hakkasime mõnd rahulikku kohta otsima. No ei leia. Kõik puhkealad, mis GPS pakkus asusid linnas. Mingi hetk otsustasime linnast välja sõita, et ehk satume millegi hea otsa. Sattusimegi ühe tankla kõrvale, kuhu sisse keerates mina kohe auto suvalisse kohta seisma jätsin ja kassiema koos kahe kassipojaga näppima jooksin. Sain kohe pahandada, et nad on mustad jne… Tulin siis kurva näoga autosse tagasi ja parkisime selle päriselt ära. Tegime voodi ära ja läksime vaatama kas saame tanklas vetsus käia. Müüja arvas minu püüdluste peale WC-d küsida, et ma tahan õlut osta. Nii me siis ilmselt jäimegi seal põõsa kõrval nii mõnelegi selle tankla turvakaamerale :’) Mängisime veel kuni esimeste haigutusteni kaarte ja jäime siis tuttu.

Uus päev viis meid esmalt Camp Nou staadionile, kus maksime kahepeale 41 euri, et kolmandalt korruselt muru vaadata :’) Tahaks nutta. Tegelt oli täitsa lahe. Makstud raha eest saime käia ka staadionil asuvas muuseumis ja loomulikult FC Barcelona nännipoes.

dav

dav

mingite tähtsate auhindadega, mida näha ei ole 🙂 🙂

dav

veel ühed tähtsad auhinnad

dav

dav

dav

Messi särgiga juhei

Edasi liikusime Tibidabo mäele. Seal käisime märtsis piffidega ka. Jalutasime veidi ümber kiriku ringi, püüdsime tuulega mitte pikali kukkuda ja otsustasime siis sadamasse sööma minna. Siin on iga söögikoha ees need väsitavad onud, kes igaüks täie jõu ja nõuga sind enda söögikohta einestama üritavad meelitada. Ei pääsenud ka meie. Meile lähenes vanemas eas härrasmees ja arvates, et me oleme venelased hakkas meiega vene keeles rääkima. Rääkis siis terve menüü meile ette ära ja mõtlesime siis, et me oleme juba siin 20 minutit ta juttu kuulanud, et mis seal ikka, sööme siin ära. Sõime jällegi Paellat (riisiroog mereandidega), mis oli ikka ja jälle imemaitsev 🙂

dav

Tibidabo

dav

Tibitabo

dav

Paella

Siis oli aeg jälle wifi kohta otsida, et ööseks mõni hotell otsida. Panime sihtkohaks 12 kilomeetri kaugusel asuva McDonalds’i teades, et seal on tasuta internet ja lootes, et seal on võimalik parkida. Kuna oli tipptund, siis õnnestus meil kogeda Barcelona ummikuid. Imeline kogemus. Läbisime 2 kilomeetrit umbestäpselt 20 minutiga. Lõpuks jõudsime kohale ja saime oma netivajadused rahuldatud.

Veel samal õhtul võtsime suuna Lloret de Mar’i poole. Teekond oli ca 80 kilomeetrit pikk, pime ja vihmane. Kohalejõudes oli vihm järele jäänud ja ka auto saime suhteliselt koheselt pargitud. Tasuta! Asusime eelnevalt broneeritud hotelli otsima. Peagi me ta ka leidsime ja astusime sisse. Saime oma toa kätte, käisime pesus ja asusime taas üksteisele kaardimängus pähe tegema. Enne tudule minekut juhtus meil üks korralik seiklus ka ühe õnnetuse näol aga noh nagu öeldakse, siis pulmadeks paraneb ära.

Hommikul tatsasime tagasi auto poole, viskasime asjad autosse ja asusime mõnd toidupoodi otsima. Leidsime ühe nurgapealse pisikese ”supermarketi”, mis meile ideaalselt sobis ja astusime sisse. Sain sealt rohelist banaani ja neid pisikesi pannkooke, mille vahel on nussa!!! (neid samasid, mis Venemaal mugistasime Merlu). Banaan oli kahjuks nii roheline, et koor lausa murdus ära 😀

Edasi asusime otsima Cala sa Boadella randa. Leidsime selle õige pea üles, aga seal oli veidi liiga palju inimesi. Otsustasime, et proovime üle kalju minnes teiselt poolt alla randa minna ehk seal on vähem. Alustasime siis oma matka. Ülevalt avanes imeline vaade merele ja rannaribale. Pärast umbes 20 minutilist turnimist jõudsime järeldusele, et me ei jõua sealt kaudu mitte kuhugi, sest keegi oli aia ette ehitanud.. No pagan, ronisime siis tuldud teed alla tagasi ja leppisime eelnevalt nähtud rannakesega.

Mõtlesime, et kõnnime ranna esimesest osast läbi veidike tahapoole, kus veidi privaatsem olla oleks. Järsku, poole kõndimise pealt, paneb Martin tähele, et seisame keset nudistide randa. Kannapöörd ja topelttempoga tagasi. Väike ehmatus… Potsatasime siis end sinna alguse poolele maha, et nudistide osas olevaid väga agaralt jalutavaid vanamehi vältida. Päike paitas 🙂 Peesitasime seal nagu kaks kassipoega 🙂

Jalutasime veel hiljem natuke linna peal ja hüppasime mõnda poodi. Olukord meenutas veidi Egiptuses ostlemist, kus poest tühjade kätega lahkumisel kõik poes viibivad müüjad järjest odavamat hinda karjudes sulle järele jooksevad. Muidu tore. Sõime ühe vahva onu juures kebabi ja otsustasime võtta suuna Andorra poole.

Alustuseks oli meil vaja tankida. Seega keerasime sisse esimesse teepeale jäävasse tanklasse. Vähemalt 30 minutit tõmblesime sealse hispaaniakeelse tankimisautomaadiga ja lõpuks otsustasimegi järgmise tankla kasuks. Pärast õnnestunud tankimist algas üpris peagi mägine teekond. Teekond muutus nii mägiseks, et mul oli kõrvalistujana tunne, et istun hävitaja kokpitis ja lendan kaasa mingisugust vigurlendu. Mangusin igas võimalikus kohas peatust, et mööda mäge allanirisevast veejorust oma pudel värske veega täita ja veidi värsket õhku hingata. Lõpuks kandis mu mangumine vilja ja me tegime pausi. Milline kergendus. Kahjuks või õnneks tuli aga teekonda jätkata. Järsku olime jõudnud 1800 meetri kõrgusele merepinnast. Väljas oli temperatuur langenud 5 kraadini ja lumised mäetipud hakkasid paistma.

hdr

dav

1800m merest

hdr

õuduste tee

dav

lõpuks ometi alla sõit

dav

emotsioon pärast Andorrasse jõudmist

Lõpuks jõudsime Andorrasse. Nii imeline tunne oli lõpuks sealt mägedest alla jõuda, aga samas nii imelik tunne oli olla täiesti mägede vahel. Igal pool kuhu vaatasid olid mäed vastas. Sõitsime esimese asjana Andorra la Vellasse, Andorra pealinna ja otsisime koha kus wifisse saaksime, et endale majutus ära broneerida. Valituks osutus meie vana hea tuttav McDonalds. Broneering tehtud käisime veel kiirelt toidupoest läbi ja läksime siis hotelli.

hdr

Hommikul vedasime end kesklinna. Vahtisime poodides ringi ja ahhetasime, et no kuidas see võimalik on et siin sellised hinnad on. Täpselt nagu Rootsi kruiisil oleks. Andorra nimelt on maksuvaba riik. Vahva. Plaanime plikadega järgmisel nädalal sinna kauba varumise eesmärgil tagasi minna.

Nägime siltidelt, et kuskil peaks asuma suur kaubanduskeskus. Parkisime auto kaubanduskeskuse parklasse ja asusime kaubamaja otsima. No kuskilt ei leia. Olime juba terve kvartali läbi kõndinud. Läksime tagasi ja nägime maja seina peal kaarti. Olgu, läheme siis uuele katsele. Ikka ei midagi. Järsku sattusime kuskilt umbluud kaudu ühele tänavale, mis oli otsast lõpuni pilgeni poode täis. Tuli välja, et seda tänavat kutsutaksegi selleks samaks nö kaubanduskeskuseks. Max level segadus.

Kuna Andorra on nii pisike riik, 468 ruutkilomeetrit, siis on linnadevahelised kaugused ca 2-5 kilomeetrit. See oli alguses nii harjumatu, kuid omamoodi tore 🙂

dav

meie hotelli lähiümbrus

hdr

”kaubanduskeskus”

Pärast sealset jalutamist mõtlesime, et läheme vaatame Andorra vabaõhu pargi moodi asjanduse ka üle. Tee viis taas mägedesse. Koht oli üllatavalt meeldiv iseenesest. Me ei hakanud küll piletit ostma, sest müügil olid vaid päevapiletid ja päev hakkas õhtusse jõudma juba, vaid jalutasime niisama ja nautisime vaadet.

davdav

dav

Lõpuks hakkas kogu see mägede jant koppa vaikselt ette viskama ja otsustasime koju minna. Tagasitee viis meid jälle läbi käänuliste teede ja üle kõrgete mägede. Tore oli see, et nägime lund ja veeltoredam see, et Martin oli plätudega 🙂

dav

reisusellid

dav

wannabe

dav

lumi!

dav

tsuti jahe sai

dav

plätumees

dav

mees kinkis lille 🙂

dav

back to the road!

Pisikene kokkuvõte reisust ka video näol:

Leena 21! Weehooo! Esimene kalli oli see kõige soojem 🙂 Hetk pärast 00.00 lendasid uksest sisse Maarika, Maarja, Molly ja Pankaj. Nii nunnud! Nad tulid koos koogi, lillede, kingituse, shokolaadi ja krõpsudega! Imelisus. Mugistasime siin kõik kooki ja laulsime eesti keelset sünnipäevalaulu 😀

Päeval läks tiim Punane Suss linna uudistama. Jalutasime Toulouse’i tänavatel ja uudistasime Capitole’t seestpoolt. Sõime jäätist ja Lensu lemmik makroone 🙂 Ooo happy day!

dav

dav

lemmik pilt

hdr

burst

13250493_1123713391005826_432200874_n

13282605_1123713461005819_509370141_o

aitäh!!!

13271506_1123713384339160_504836479_o

Reedel kooserdasime muttidega niisama linnapeal ringi. Käisime pangas uurimas kuidas seda lahkudes sulgema peab ja samuti CAF-is infot saamas.

13282627_1123713524339146_1932667242_o

Õhtul tegin pisikese jooksutiiru Garonne’i kanali ääres.

13275880_1123713551005810_1451543769_n

Täna toimus AirExpo 2016 lennushow. Teisisõnu lennupäevad 30 kilomeetrit Toulouse’st väljas Muret’i lennuväljal. Väljas oli lauspäike ja 30 kraadi. Ilma tuuleta oli kohati päris piinarikas seal rahulikult aega veeta. Õnneks läks aeg ruttu, kuna vaadata oli palju ja igav ei hakanud. Ühtlasi päästis ülekuumenemise piiri pealt välja ka jääjook või teisel korral jäätis, mis transportimisel jäätisemüügiletist meie tekini mul lihtsalt üle käe laiali sulas. Lisan siia mõned pildid tänasest, siis saate ehk veidi aimu, mis seal toimus.

13278025_1123713547672477_596187174_n

DSC_0079

näitemäng, kus üks ”politseilennuk” pätte taga ajas 😀

DSC_0170DSC_0258DSC_0319DSC_0353DSC_0445DSC_0453

DSC_0467

neli lennukit kõrvuti

DSC_0487

fänn oranzis särgis

DSC_0564

DSC_0561

A350 madallendu tegemas

DSC_0580

Seitse tundi päikese käes tegi oma töö. Seega otsustasime ujuma minna, et end veidike jahutada. Siis sattusimegi selle järve otsa, mida eelnevalt mainisin, mis oli suletud. Läksime ikkagi samasse järve ujuma, lihtsalt piiratud alast veidi eemale.

13275311_1123713557672476_1273049889_o13262120_1123713571005808_1167583490_o

Umbestäpselt on nüüdseks käima läinud meie viimane kuu aega siin. Teha on veel kaks eksamit ja siis saamegi tagasi Eesti poole sõitma hakata! Naudime viimast aega maksimumiga! Püüan Teid kõige toimuvaga kursis hoida 🙂

Seniks aga… Au revoir!

Leena