Time to say goodbye!

Time goes by SO fast. It feels like we arrived to Toulouse a week ago or so. Just moments ago we arrived to ENAC with our big, broken suitcases, settled in and saw our coursemates for the very first time by walking into the classroom like three weirdos. Just few months ago we didn’t know anything about this city and had trouble remembering all the new names (until we got introduced by some of the helpful songs).  Now we don’t even use the GPS anymore while driving to most of the places (yes, we are kind of proud of that accomplishment).

Aeg. Läheb. Nii. Ruttu. Tunne on justkui oleks alles nädalake tagasi Toulouse’i saabunud. Vaid hetked tagasi jõudsime me oma üüratute kodinatega ENAC’i värava taha, astusime sisse oma uude tuppa ja kohtusime koolikaaslastega, kui kolmekesi plärisevasse klassiruumi sisse astusime ja kõik hetkeks vaikseks jäid ja meid vaatasid. Alles mõned üksikud kuud tagasi polnud meil õrna aimu ka sellest linnast, milles meil järgnevad 5 kuud ellu tuleb jääda. Praeguseks ei kasuta me enam enamus kohtadesse sõites isegi GPS-i (ja jep, me oleme üsna uhked selle saavutuse üle).

13393402_1134329296610902_174830860_n

We have done quite much memorable things the past month. As you probably have noticed as well because I haven’t had much time to write. I will try to give you a „short“ overview of what we’ve done. Here we go.

Me oleme viimase kuu aja jooksul teinud üpris palju meeldejäävat nagu te ka ilmselt aimanud olete, kuna mul pole olnud eriti aega siia kirjutada. Katsun teile nüüd meie tegemistest „lühikese“ ülevaate anda. Läksime siiiiis.

We have spent a lot of time near our favourite lake near Caraman village. It is located about 30 kilometres SE from Toulouse and it has really stolen my heart. Some days when I have nothing to do and Maarika rather feels like sleeping I just crab the carkeys, my book and drive there to enjoy the silence and the sun. Here’s a bit of evidence to prove it.

Suur osa meie ajast on möödunud meile armsaks saanud järve ääres Caramani küla lähistel. See asub Toulouse’st umbes 30 kilomeetrit kagu suunas. Mõni päev kui mul midagi tarka teha ei ole ja Maarika ka kodus niisama uneleb siis olen lihtsalt lauapealt autovõtmed ja raamatu kaasa haaranud ja sinna päikest ja vaikust nautima sõitnud. Allpool veidi pildi- ja videomaterjali, et teil ka sellest võimalik osa oleks saada.

13388773_1134329313277567_1286967459_o

13410899_1134328109944354_1319405896_o.jpg13388970_1134328066611025_627802489_o13389122_1134329373277561_226996940_o13405357_1134328206611011_1781366290_o

Also, lot of our time was stolen by Pech-David. Not so much stolen, rather “given by free will”. It is and forever will be my favourite place to study, to play cards, to watch the airplanes land or go on a go-around, watch the sunset or spend those lazy afternoons or sleepless nights. A place I’d go spontaneously 24/7 whether it’s raining, it’s cold as hell or it is sunny outside. Yesterday we drove up to the mountain and visited it once more, this time last time. Weather was perfect. Sun was just about to set and we just stand there still in complete silence and took a very last look over the Pyrenees and Toulouse.

Samuti oleme päris omajagu aega veetnud Pech-Davidil lösutamisele. See jääb igaveseks mu lemmikkohaks kus õppida, kaarte mängida, lennukeid maandumas ja go-aroundile minemas jälgida, päikeseloojangut vaadata või kus veeta kõik need laisad pärastlõunad ja unetud ööd. Koht, kuhu ma läheks ilma küsimata iga kell olenemata sellest kas sajab, on meeletult külm või paistab päike. Eile sõitsime viimast korda üles mäkke, parkisime auto ja tegime pisikese jalutuskäigu. Ilm oli perfektne. Päike hakkas just loojuma ja me lihtsalt jõllitasime seal kahekesi, täielikus vaikuses, viimast korda Pürenee mäestikku ja Toulouse’i linna.

13393351_1134328189944346_2069419307_n13410378_1140237139353451_644187426_o13523913_1141769015866930_1192944393_o

I’ve practised my headstanding skills. It has hilarious each time and that’s what makes it fun for me. Even Maarika said that she can already see the progress, yay! (I honestly didn’t force her to take these photos, it’s just her practising her photography skills while I was trying to concentrate to not breaking my neck.)

Ma olen päris tublisti vaeva näinud ja oma peapealseismis oskusi arendanud. Märkimisväärne mis? See on iga jumala kord naljakam kui oli eelmine ja see teebki asja toredaks. Isegi Maarika märkis viimane kord ära, et progress on silmaga märgatav, weehoo! (Ma ausalt ei sundinud teda neid pilte tegema, ta omaalgatuslikult kasutab mind oma potentsiaalse fotograafiaobjektina samal ajal kui mina väga püüdlikult oma kaela mitte murda üritan.)

13384906_1134327926611039_682031092_n13492858_1140237219353443_1467219014_n

We’ve explored the city much more lately. Travelled by bikes rather than metro. Every questionmark about the city has found it’s answer by now. It made us realize that it really has been our home and soon it is time to leave.

Viimasel ajal oleme oluliselt rohkem linna uurinud. Rohkem silmad lahti käinud janii. Tegelikult pigem rattaid metroo asemel kasutanud. Kõik küsimärgid linna kohta, et kuidas see linnaosa siia sai, kui ta metroos on pärast toda linnaosa jne on nüüdseks oma vastuse leidnud. Kõige viimasel momendil paika loksumine pani päriselt aru saama, et see ongi meie kodu olnud ja kohe ongi aeg lahkuda.

13396710_1134329289944236_296249503_o13479223_1140236972686801_375389793_n13480054_1140236902686808_251715799_n

If you thought I’ve forgotten- no. Planespotting. Yes of course we have been next to our cute Blagnac airport fence to enjoy those cutiepies take off and land.

Kui arvasite, et unustasin siis ei. Lennukite vahtimine. No mutuki oleme me oma lemmiklennujaama aia taga neid väikseid numminaatoreid nullimas käinud.

13401449_1134329276610904_331545752_n.png

ANNOUNCEMENT!!!

I have “soon to be invited” to Indian wedding. Not only me but the three of us. E X C I T E D ! ! ! 

Greetings to my son. You’re the best. Love you

TEADAANNE!!!

Mul on tulevikus au minna India pulma. Kõigil meil kolmel vandersellil on. APPI KUI LAHE!!!

Mul parim poeg

13401488_1134329326610899_2079116129_n

it’s a promise

We’ve been out having fun. We had our last ENAC party which was definitely most memorable. Also, we went in the downtown couple of times. It sure was fun! Times to remember.

Loomulikult oleme ka pidudest viimast võtnud. Meie viimane ENAC’i pidu oli täiesti kindlalt üks kõige meeldejäävamaid. Oleme mõned korrad ka linnas peol käinud, mis oli jälle omamoodi tore!

13410746_1134329339944231_791811181_o

13473895_1140237246020107_218996565_n

on my way to the city

Last schooldays. We did a presentation about our home countries in French class. It was long time ago but I will tell it anyway because it was quite funny what happened. So, me, Maarika and Maarja decided to be the first ones to present our powerpoint. IN FRENCH. That was the first funny part.

We talked about all kind of stuff and what’s important at this point- we showed our classmates the picture of Estonia’s highest „hill“. Suur Munamägi- 318 meters from the mean sea level.

All cool, presentation done, we sat down. Next up was our coursemate from Nepal. Let’s stop for a minute of silence right here.

The Mount freaking Everest mountain is located in Nepal. Highest point on Earth when considered from the elevation perspective…

Here’s the picture what we showed and the picture how the Himalayas look like.

Viimased koolipäevad. Peaaegu et viimases prantsuse keele loengus pidime me tegema esitluse oma kodumaa kohta. See oli juba tükk aega tagasi, aga ma panen selle kirja ikka, kuna see oli päris kohmetult naljakas. Nii siis, mina, Maarika ja Maarja otsustasime, et teeme esimesena esitluse ära, siis on tehtud. Esimene naljakas osa jutu juures on see, et ettekanne tuli teha prantsuse keeles. 100%. Kujutage siis ette meid seal klassi ees kolmekesi laulupeost ja mustast leivast rääkimas J Olulisim osa saabus siis, kui me näitasime oma klassikaaslastele Suure Munamäe pilti, et vaadake see on Eesti kõrgeim muhk- 318 meetrit merepinnast. Kõik normis, ettekanne tehtud istusime oma kohtadele tagasi. Järgmisena läks esitlust tegema meie kursavend Nepaalist. Minut vaikust siinkohal. Mount kuradima Everesti mägi asub Nepaalis J Kõrgeim punkt tervel maamunal. Okidoki.

We went to watch a French football game in Palais de Justice. There was a fan zone where you could watch the game from big screen together with ca 1000 if not more other people.

Arriving from the gates to the final destination was quite a timeconsuming task. There were extremely strict security measures. We had to pass 4 control points which included metal detector search, walking past a policedog, searching „manually“ ( 🙂 ) and showing our bags. There were armed policemen and defence force soldiers on every corner. It took a lot of time but in the end it definitely made me feel better about feeling safe and secured.

At first it was kind of difficult to find a place where we could see the screen normally. So we just walked around like two minions trying to find a suitable spot. Finally we managed to find a perfect place and stayed there until the end of the game. We watched the French-Switzerland game. The moment when Payet was put into the game was so cool! Everyone was cheering him and singing and yelling to support him. Total team spirit.

Me käisime Palais de Justices Prantsusmaa jalgpallimängu vaatamas. Sinna oli üles sätitud fännitsoon, kus sai mänge vaadata suurelt ekraanilt koos ca 1000 ülejäänud pealtvaatajaga.

Teekond esimesest väravast kuni ekraanini oli päris aeganõudev ülesanne. Üritusel olid üli karmid turvanõuded. Me pidime läbima 4 eraldi kontrollpunkti, mille vältel kontrolliti meid nii metallidetektoriga, lasti meid koertal nuusutada, otsiti käsitsi läbi ja päris mitu korda tuli ka koti sisu näidata. Relvastatud politsei ja kaitseväelased seisid pea igal nurgal. Kogu see mäsu võttis kaua aega, aga lõppudelõpuks oli hea turvaline tunne vähemalt.

Sisse jõudes oli alguses päris keeruline normaalset kohta leida. Kuna me kohalike meestega võrreldes just kõige pikemat sorti tütrikud ei ole oli pidevalt raskusi ekraani nägemisega. Lõpuks õnnestus meil omale suurepärane koht leida ja sinna me mängu lõpuni ka jäime. Mäng mida vaatasime oli Prantsusmaa- Šveits. Hetk mil Payet mängu pandi oli üli vinge! Kõik pealtvaatajad laulsid ja karjusid ja vilistasid ja karjusid tema toetuseks. Täielik tiimivaim. (Kas see on legit sõna üldse?)

13480226_1141774905866341_303377026_n

We went on a small aviation event organized near Lasbordes airfield. It’s about 6 kilometres from our school’s campus. As we slowly wandered between different planes we finally stopped and started to watch the pictures we had taken earlier. We did it next to one hangar where the owners of those planes and the association immediately walked towards us and started asking where are we from and are we interested in planes and every kind of stuff. We ended up sitting in an airplane’s cockpit and smiling while random older men took pictures of us haha. We were even called „the stars“ if I remember correctly. Anyway, the conclusion of this conversation is that they are taking us to fly today!!! What a perfect ending to our stay here!

Hiljuti, pühapäeval kui täpne olla, käisime lähedal asuvas Lasbordes’i lennujaamas ühel pisikesel lennundusüritusel. Nägi välja suhteliselt sarnane Eesti Lennupäevadele välja arvatud see, et ei toimunud demolende, vaid soovijad said huvilendudel käia. Kooserdasime seal aeglaselt lennukite vahel ja jäime mingi hetk ühe angaari ette seisma, et varem tehtud pilte vaadata. Peagi lähenesid meile angaaris tegutseva ettevõtte ja selle ees seisva kolme identse lennuki omanikud ning uurisid kust me pärit oleme ja kas me oleme lennundusfanatid. Näost ei ole näha siis või? Lõppes asi sellega, et meid potsatati maha ühte lennukitest ja hakati siis ümberringi jalutama ja pilte klõpsima. Üks onu tuli päris nina alla oma kaameraga ja ütles et me oleme nüüd kohalikud staarid. Olukord kulmineerus aga hoopis sellega, et täna viiakse meid tunniajasele tiirule Toulouse’i kohal!!! OMG! Milline imeline lõpp meie siinviibimesele kas pole?

KODAK Digital Still CameraKODAK Digital Still CameraDCIM100GOPROGOPR0587.DCIM100GOPROGOPR0610.

DCIM100GOPROGOPR0584.

ise ehitatud lennuk

DCIM100GOPROGOPR0616.

 

Things I am going to miss about Toulouse/ Asjad, mida taga igatsema jään:

  • The Caraman Lake of course/ Caramani järv
  • Pech-David

One night we went spotting the ISS (International Space Station)!!! And we actually managed to see it! TWICE! That was an evening to remember!

Ühel õhtul sõitsime me sinna, et üritada taevas näha Rahvusvahelist Kosmosejaama! Ja meil õnnestus seda näha ka!! Lausa kaks korda! See õhtu jääb pikaks ajaks meelde 🙂

13410741_1134327879944377_1248091297_o

  • All the travel destinations are so close/ Kõik reisisihtkohad on nii lähedal

A trip to Barcelona only takes 3 hours of car ride, seeing the ocean- two and a half hours and for seeing Mediterrean Sea you just have to drive 1,5 hours to East. How amazing is that?!

Reis Barcelonasse võtab autoga sõites aega vaid 3 tundi, ookeani nägemiseks tuleb sõita 2,5 tundi ja Vahemere äärde jõudmiseks pole vaja teha muud, kui sõita 1,5 tundi nina idasuunas. Imeline!

  • HERE ARE NO MOSQUITOS!/ SIIN EI OLE SÄÄSKI!

Yep… what a luxury right? Oh gosh, I already almost feel how they welcome me on the Estonian border to annoy me for the rest of the summer.

Jamh.. tõeline luksus, mis? Oeh ma juba peaaegu et tunnen, kuidas nad mind Eesti piiril tervitavad et mind terve ülejäänud suve tüüdata.

  • The Garonne

I am going to miss the Pont Neuf and the park next to it, just besides the Garonne. The stairs next to Garonne where you could just watch the sunset and enjoy friends company. The bicycle roads through all city meanwhile the Garonne flows besides you.

Ma jään igatsema Pont Neufi, suurt silda kesklinnas Garonne’i kaldal, ning selle kõrval asuvat parki. Treppe Garonne’i ääres, kus õhtuti sai päikeseloojangu saatel sõpradega aega veeta. Rattateid, mis kulgevad läbi terve linna samal ajal, kui Garonne sinu kõrval kaasa voolab.

IMG_20160414_163523_1.jpg

  • Long dark nights/ pikki pimedaid öid

When I read that again it sounded a bit freaky… but whatever. My point is that here the sun sets around 21.30 and rises around 6.15 in the morning. In Estonia, it is usually completely white outside by the time we come home from a party for example. For me (as a genuine sleeplover) it is quite a challenge to fall asleep when it is white outside. We’d need those automatic-metal-curtains in Estonia as well.

Kõlas veidi kahtlaselt nüüd kui ma seda uuesti valju häälega lugesin… mis seal ikka. Siin loojub päike kusagil 21.30 ajal ja tõuseb umbes 6.15 hommikul. Eestis on tavaliselt sellel ajal, kui sõbrannadega peolt koju kooserdad õues juba täiesti valge. Mulle kui unearmastajale on see paras katsumus valge taeva ja linnulauluga uinuda. Peaksin need metallkardinad omale siit koju tooma vist.

  • Fresh baquettes/ värskeid pikki saiu 😀

No need to explain this one.

Ei vaja erilist selgitust.

  • Huge parks/ Hiigelsuuri parke

God damn I love it. You can whenever crab a cup of coffee, walk into the park, sit down in the place you find comfortable, open your book and just enjoy the present. My favourite turned out to be the Compans Cafarelli. It is a big Japanese-styled park located near Canal du Midi with playgrounds, icecream PUTKADEGA, big colourful fishes swimming in the pond and even turtles! You could just sit down literally whereever you feel cozy. So enjoyable.

I’m not saying I couldn’t do that in Estonia but it kind of feels different here, mostly because of people around you I think. That leads me to next point.

Ma arvan, et neid jään kõige rohkem igatsema. Sa saad kunas iganes haarata topsi kohvi, jalutada parki, istuda maha ükskõik kuhu kus tundub mugav olevat, avada oma raamatu ja lihtsalt nautida käesolevat hetke. Mu lemmikpargiks sai Compans Cafarelli park. See on suur Jaapaniteemaline park, mis asub Canal du Midi vahetus läheduses ning kus on suurele alale ära jaotatud nii purskkaevuga järveke, mänguväljakud, jäätiseputkad ning seal võib isegi näha kilpkonnasid koos suurte värviliste kaladega vabas looduses ringi ujumas. Ma ei väida, et ma seda Eestis teha ei saaks aga siin see mõjub lihtsalt teisiti, ilmselt ümbritsevate inimeste tõttu, mis viib mind ka mu järgmise punktini.

13479658_1140236899353475_1755314339_n13480312_1140236909353474_76140092_n13487270_1140236926020139_15521048_n13487646_1140236982686800_1668374685_n13499957_1140236946020137_198876146_o

  • People minding their own business/ inimesed tegelevad oma asjadega

Nobody cares what you are doing. In a good way of course. I think Estonian people reading this can relate what I am talking about.

Mitte kedagi ei huvita, miks sa sinna parki tulid ja mida sa seal teed. Keegi ei vaata sind imelikult isegi kui sa seal samas puu all kõva häälega ooperit laulad.

  • VeloToulouse

The glory of paying 20 euros per year and grabbing a bike whenever you need to.

Rattapunktid üle linna, 20 eurot aastas ja sõida palju tahad.

Things that France have teached me/ Asjad, mida Prantsusmaa mulle õpetanud on:

  • Do not trust French „supermarket bread“/ ära usalda Prantsusmaa toidupoe saia

Here’s a Picture taken on 20.06./ See pilt on tehtud 20.06.

13515303_1141783865865445_1612184490_n.jpg

Looks like a fresh bread right? 🙂 It is actually bought in the beginning of February./ Näeb välja nagu värske sai ju? 🙂 Päriselt on see aga ostetud veebruari kuus.

  • ,,Learn French. It is much easier than to understand French speaking English.”/“Õpi prantsuse keelt. See on oluliselt kergem, kui mõista prantslast inglise keelt rääkimas.“

Absolutely no offense French people but this is the most accurate sentence about French people’s ability to speak English. In ENAC, all my French friends speak fluent English but when trying to find someone, whose job or studies are not related to owning English skills, to speak English with you, then you may be stay searching for a looong time. Though, there are exeptions of course.

I did not actually imagine this when I came here at first. Though I remember that people mentioned it. I guess it is kind of the same way it is in Estonia with Russian language. Due to historical and political situation most of the younger generation don’t bother themselves to study it, whereas older generation speaks it fluently. Here it is the same, majority of the people I have ‘discovered’ to speak English was rather elderly.

Realizing that, I am a little bit downtrodden by myself’s laziness during elementary school. I wish I could speak fluent Russian but I can’t. Owning better vocabulary than basic communications would have been helping me a lot even here in France. I think that’s the place where to work on myself.

Ma ei püüa prantslasi solvata, kuid see on kõige tõetruum lause kirjeldamaks kohalike võimet rääkida inglise keelt. Arusaadavat inglise keelt. Koolis räägivad kõik mu prantslastest sõbrad soravat inglise keelt, kuid kui sa üritad tänavalt leida kedagi, kelle töö või õpingud ei nõua inglise keele oskust, siis samahästi võidki sa otsima jääda. Muidugi on erandeid.

Ma ausalt öeldes ei kujutanud sellist olukorda siia saabudes ette, kuigi ma mäletan, et paljud inimesed mainisid mulle tõsiasja, et Prantsusmaal saab inglise keelega hakkama vaid Pariisi piires. Ma arvan, et siin on enamvähem sama lugu, mis Eesti on vene keelega. Ajalooliste ja poliitiliste asjaolude tõttu ei näe noorem generatsioon mõtet selle õppimises, vaid ainult lärtsutakse miks venelased eesti keelt ei räägi. Sellel ka asjalik mõte sees, aga mõtle siis nii, et sa oled venelasest samm ees, kui vene keelt räägid ja tema eesti keelt mitte. Vanem generatsioon aga räägib vene keelt vigadeta.

Seda mõistes on mul veidi kahju, et ma ise põhikoolis vene keelele rohkem tähelepanu ei pööranud. Laiem sõnavara kui tavapärased suhtlemiseks kasutatavad väljendid oleks mitmel korral ka siin maal kasuks tulnud. Koht kus areneda.

  • To appreciate little things/ hindama väikeseid asju

I have had many lessons about this one. I will bring example from one morning when I woke up. As many of you remember I have told that we have those automaic-metallic „curtains“ with a switch on the wall.

On one morning when I woke up and opened my eyes it was pitch-black in my room. At first I was too lazy to walk down to the window and press the button so the curtains would go up and the sun would lighten my room.

Instead, as I was lying in my bed, I took my phone and wrote to Maarika: ”The curtains should be with a remote control.” 

She answered: ”Yes! However, we could rather be happy that they don’t work by a crank.”

(It was funnier at the moment and in estonian haha but it really made me realize that the situation could be much worse 😀 )

Tegelikult olen seda juba ammu nautima õppinud, aga siin järjest rohkem. Toon näite ühest hommikust. Mäletate ehk neid automaatseid metallist ruloosid, millest rääkinud olen ja mis seina peal asuvast nupust liiguvad.

Selsamal hommikul kui ma üles ärkasin ja oma silmad avasin oli toas kottpime. Muidugi olin ma esimese 5 minuti jooksul liiga laisk, et akna juurde kõndida ja nupust ruloo üles lasta, et valgus tuppa pääseks. Selle asemel haarasin voodis lamades oma telefoni ja kirjutasin Maarikale Facebooki: „Aken võiks puldiga käia.“

Ta vastas: „Jaa! Aga põhimõtteliselt võime ka rõõmsad olla, et vändaga ei käi :D“

See pani mind mõistma, et olukord võiks tõesti mitu korda hullem olla.

  • To enjoy every single second of my life/ nautima igat sekundit oma elust

My life. It is made by me. My choices directly guide it. However, whatever choices, I will always be right there where I am supposed to be. Forever is composed of nows. I started to act like it and here I am 🙂 Carpe diem!

Minu elu. Minu koostatud. Minu valikud mõjutavad seda otseselt. Mis iganes otsused, ma olen alati täpselt seal, kus ma olema pean. Igavik koosneb praegustest hetkedest. Ma hakkasin selle lause järgi käituma ja olen jõudnud täpselt sinna, kus ma olla tahan J Carpe diem!

  • Not to rely on others/ mitte teistele toetuma

You can get your things done even without others. Get up and do it. Don’t wait others doing it with you or for you.

Sa saad oma asjad ilma teiste abita ka tehtud. Tõuse püsti ja tee ära. Ära oota, et teised seda koos sinuga või sinu eest teeksid.

  • Many fun facts about aviation/ palju lõbusaid fakte lennundusest

Did you know that airplanes can fly using used cooking oil as a fuel?

Kas teadsid, et lennukid on võimelised lendama kasutatud küpsetusõli baasil?

Things I am grateful for/ Asjad, mille eest tänulik olen:

  • My family/ oma perekonna

 I am out of words. There literally aren’t so many existing words to claim you how thankful I am to you all to be in my life just the way you all are, on your own special way.

I am so happy to be a part of your lives and can’t wait to be back next to you. You all have been so supporting in any way possible throughout my 5month journey and not only- throughout my 21year journey to be honest!!

I want you to know that I love you. From the bottom of my heart.

Mul ei jätku Teie jaoks sõnu. Pole olemas nii palju vajaminevaid sõnu, et kinnitada kui tänulik ma Teile kõigile olen, et Te olete minu elus just täpselt sel viisil nagu Te seda olete- kõik oma erilisel moel.

Ma olen siiralt õnnelik, et mul on võimalus olla osa Teie elust ja ma ei jõua ära oodata hetke, mil saan jälle Teie kõigi kõrval olla. Te olete olnud ülimalt toetavad igas võimalikus mõttes terve selle 5 kuu vältel. Valetan! Terve 21 aastase teekonna vältel!

Ma tahan, et Te teaks et ma armastan Teid oma südamepõhjast!

  • My friends/ oma sõprade

I have talked to so many great people during those five months and met so many wonderful persons I now can call my friends. Thank you for being on the right place at the right time! I will miss you all, I truly will but I know that if life wants our roads will cross again! 🙂

My Estonian friends! You know it’s you when you read it. Thank you for not forgetting me and asking how I am and constantly keep bombing me with questions when I arrive back to home. I love you and I miss you and I am almost on my way to you! Thank you for being there for me.

Mul on viimase viie kuu jooksul olnud võimalus rääkida nii paljude inspireerivate inimestega ja kohata üllatavas koguses suurepäraseid andekaid persoone, keda ma nüüd saan oma sõpradeks kutsuda. Aitäh, et olite õigel ajal õiges kohas! Ma jään Teid kõiki igatsema, kuid ma tean, et kui elu tahab, siis meie teed ristuvad taas! 🙂

Mu Eesti sõbrad! Sa tead, et ma räägin Sinust, kui Sa seda loed. Aitäh, et Sa mind selle viie kuu jooksul kordagi meelest ei lasknud ja küsisid pidevalt kuidas mul läheb ja millal ma ometi tagasi jõuan. Ma armastan Sind ja igatsen Sind sama palju kui sina mind aga kümme korda rohkem. Peagi olen taas kodus 🙂 Aitäh, et oled olemas.

“Many of them don’t even know how much they contributed, as they were consulted only in my memories and in self-reflection on how they helped shape my beliefs.”

-Chris Hadfield, “An astronaut’s guide to life on Earth”

  • Skype

Yep. Amazing little application. Estonians are geniuses.

Võrratu pisike leiutis. Eestlased on geeniused.

  • My school and the Erasmus programme/ oma koolile ja Erasmuse programmile

Without these two organizations I would not have made my way here to Toulouse. Thank you for your help and support!

Ilma nende kahe organisatsioonita ei oleks ma siin kus ma praegu olen. Tänan Teid abi ja toetuse eest!

  • Myself/ endale

I made this choice and decided to come away from the place I have lived my whole life and try to start a „new one“ 3200 kilometres away. I am proud of myself. I am happy that I had enough courage to take this step. Thanks to it I now have many trustworthy relations I can rely on in the future and countless amount of new experiences that helped me to understand myself and the world better. I have one more place to call home now. Thank you Leena.

Ma tegin otsuse ja otsustasin 5 kuuks lahkuda kohast, mida olin kuni tolle ajani kutsunud oma koduks ning püüdsin alustada „uut“ 3200 kilomeetrit eemal. Ma olen enda üle uhke. Ma olen õnnelik, et mul oli piisavalt julgust see samm astuda. Tänu sellele on mul nüüd palju usaldusväärseid suhteid, millele on mul ka tulevikus võimalik toetuda ja lugematu arv uusi kogemusi ja saadud õppetunde, mis aitasid mul ennast ja maailma paremini mõista. Mul on koht, mida samuti koduks kutsuda. Aitäh Leena.

Just some more, random thoughts/ Veel mõned juhuslikud mõtted

I want to make a conclusion about school system in general. Taking into consideration all the courses I took and the fact that I studied in master’s programme I expected a bit more fuller timetable and more difficult exams. Compared to Estonia’s master’s studies (not that I’ve taken part of any yet but I’ve seen my mother do it) I can say that it looks more sophisticated in Estonia. But that is only my opinion which is based on 5 months in IATOM course.

Ma tahan teha kokkuvõtte siinsest koolisüsteemist üldiselt. Võttes arvesse kõiki kursusi, mille ma läbisin ning fakti, et ma õppisin möödunud semestri magistriõppes ootasin ma pisut tihedamat tunniplaani ning keerulisemaid eksameid. Mitte, et ma praeguse olukorra üle nuriseks 😀 Võrreldes Eesti magistriõpingute tasemega julgen ma öelda, et see vähemalt NÄEB VÄLJA keerulisem kui siin. See on kõigest minu arvamus, mis põhineb 5 kuul IATOM (International Air Transport Operation Management) kursusel.

I have already made a list of things what I want to do when I get back to Estonia. Some of those things are making even me laugh because they are so ridiculously simple. For example, I’d like to drive from point A to point B on a specific road, pick berries in my cottage and make braids to my sister. Things that I never imagined I would miss if I hadn’t taken that opportunity to come and live here.

Ma olen juba ennetavalt koostanud nimekirja asjadest, mida ma Eestisse jõudes teha sooviksin. Mõned nendest asjadest ajavad isegi mind ennast naerma, kuna nad on nii naeruväärselt lihtsad. Näiteks ma tahaksin Tasku keskuses katuseparklasse keerata (?!), maal marju korjata ja Liisale punupatse teha. Igatsen asju, mida ma poleks eluski osanud ette kujutada, et igatsema võin jääda kui ma poleks võtnud vastu seda otsust elada pea pool aastat välismaal.

Holy mouly! Tomorrow is the day.  Where the time flies? We will start our way back home tomorrow morning after we’ve done our checkout and paid all the bills. Our road will run through the French Riviera up to Northern Italy where out last checkpoint will be Venice. After that we try to drive straight to Estonia until we hope to arrive more or less around 28th of June. This year our „Jaanipäev“ will take place on the coast of the Mediterrean Sea. We are planning to make a bonfire at the beach and burn all our bank papers we don’t need anymore. This is going to be a huge one.

Be ready people, I want to see you all!

OO- EM- GEE! Homme on see päev. Kuhu see aeg küll lendab? Homme hommikul pärast seda kui oleme teinud checkouti ja maksnud kõik veel maksmata arved alustame oma roadtrippi kodu poole. Esimese poole võtame lebolt ja naudime elu. Plaan on sõita mööda Prantsuse idarannikut üles Itaalia poole ja vaadata, mis teepeale jääb. Viimane turistipunkt saab olema Veneetsia, pärast mida üritame ühe jutiga kordamööda sõites ohutult kodumaale naasta. Koju jõudmis päevaks oleme planeerinud umbestäpselt 28.juuni.

Selle aasta jaanipäev möödub meil Vahemere kaldal lõket tehes. Plaan on ära põletada kõik ebavajalikud Prantsusmaal kogunenud pangapaberid.

Olge siis valmis!! Tahan Teid kõiki näha!

Here are answers to all the other questions I arrived by the questionnaire that I couldn’t include into earlier text./ Siin on veel mõningad vastused küsimustele, mis minuni jõudsid aga mida mujale teksti sisse paigutada ei osanud

My favourite food is probably chicken pasta. I rely on the fact that I’ve eaten it almost everyday past nearly thousand months and I still love it. I also love my father’s oven potatoes with pork and my mummy’s Greek salad.

Minu lemmik söök  on ilmselt kanapasta. Ma toetun tõsielulisele faktile, et ma olen seda söönud pea iga päev ligikaudu tuhat kuud jutti ja ma ikka armastan seda. Veel armastan issi tehtud ahjukartuleid ja liha ning emme tehtud Kreeka salatit.

I have not tasted the frog-legs. Yet.

Ma ei ole konnajalgu maitsnud. Veel.

My best experience during my stay here… Hard to pick one out of so many but I have to say that those are probably all the little crazy unforgettable stuff I never haven’t written into my blog. Those memories that only happen once in a lifetime but stay with you forever. These things found a way to my heart 🙂

Mu parim kogemus terve Erasmuse aja vältel… Päris keeruline ühte lemmikut välja valida, kuid ma pean ütlema, et need on ilmselt kõik need väikesed hullud unustamatud asjad, millest ma kunagi oma blogis kirjutanud ei ole. Need olukorras, mis juhtuvad vaid korra elus ja mille mälestused kuuluvad ainult sulle. Taaskord leidsid pisikesed asjad tee minu südamesse 🙂

Why I encourage others to go and study abroad? Because why the hell not?! You are literally told to fly into whatever country in the world, are given huge amounts of money and all you have to do is pass 15 credits worth of exams and enjoy your time abroad. It is the best time of your life to accept that offer! Do it and you will not regret it, I promise.

Miks ma julgustan teisi välismaale õppima minema? Sest et miks mitte?! Sulle reaalselt öeldakse, et lenda ükskõik millisesse riiki maailmas, antakse hunnik raha sülle ja kõik mis sa tegema pead on läbima 15 EAP ulatuses aineid ja nautima oma äraolekut maksimaalselt. See on parim aeg su elus selline pakkumine vastu võtta! Tee seda ja sa ei kahetse seda kordagi, ma luban.

My best trip was definitely the one me and Maarika went spontaneously because we wanted to see the ocean. We had absolutely no idea where we are going but we ended up watching the sunset and making a bonfire next to the ocean, watching the stars in the night sky wondering why the stars are upside down and climbing the highest sand dune of Europe. If this isn’t worth living then what is?

Minu parim reis oli kindlasti see, kui Maarikaga kahekesi spontaalselt autosse istusime ja ookeani poole sõitma hakkasime, sest kiusatus oli suur ja vabad päevad olid ilusate ilmade puhul justkui sülle kukkunud. Meil polnud absoluutselt õrna aimugi kuhu me läheme või mida me teeme, aga me lõpetasime ookeani ääres päikeseloojangut vaadates ja lõket tehes, kottpimedas tähistaevast jõllitades ja omaette arutades, et miks suur vanker nii valepidi on ja Euroopa kõrgeima liivadüüni otsa ronides, millest justkui puhtjuhuslikult lendasid üle kaks helikopterit. Kui see pole elamist väärt, siis mis on?

(Y) (Y) (Y) I will come back with a cake, which one do you prefer? (Y) (Y) (Y)

(Y) (Y) (Y) Ma tulen koogiga tagasi, millist soovid? (Y) (Y) (Y)

 

A little poem which cheered me up, hope it will you too (I am sorry this is not translatable)

Mu väikese päikseõie kirjutatud. Karjun selle Teile välja, et õunaõis ka lugeda saaks 😀

LEENA ON ARMAS MUSU, MUSUKE JA TAL ON VÄIKE ÕDE LIISA, MUSU, MUSU, MUSUKE.

AAAAND THE CONCLUSION/ JAAAAA KOKKUVÕTE:

I am max% happy that I decided to come here. It is totally worth the effort to do two semesters in one to get the opportunity to continue with your own promotion when heading back. I have got so many great new relations and friends thanks to my stay here that I can only be grateful! And yes, I hope I will have the opportunity to go on a new adventure again with Erasmus but this time to do my practise. Ofcourse I would love to come to France again but I think whatever country the experience is super everywhere!

Ma olen maksimaalselt õnnelik, et ma otsustasin siia tulla. See on täiega ja peale väärt seda pingutust teha üks semester ette. See tähendab enne tulemist teha ühes semestris hoopis kaks. Mul on nii palju uusi tutvusi ja sõpru tänu sellele ajale siin, et ma ausalt ei jõua oma tänulikkust piisavalt väljendada. Ma väga loodan, et mul on kunagi veel võimalus Erasmuse programmi kasutada, siis küll praktika raames. Mulle väga meeldiks taaskord Prantsusmaale tulla, kuid ma olen arvamusel, et misiganes riik, kogemus on ikka samaväärne!

“After I’d said my goodbyes and we were sitting in the NASA van, I had a very strong feeling that I would never be back in Star City. Suddenly, I didn’t want to leave. // A chapter of my life was over. // Post-flight, I feel the way you might feel after a really interesting trip you’d be planning and anticipating for years: fulfilled and energized, as well as inspired to see the world a little differently. A high octane experience only enriches the rest of your life- unless, of course, you are only able to experience joy and feel a sense of purpose at the very top of the ladder, in which case, climbing down would be a big comedown. // Endings don’t have to be emotionally wrenching if you believe you did a good job and you’re prepared to let go. // And it won’t hurt if I decide to climb up a new one, either.”

-Chris Hadfield, “An Astronaut’s guide to life on Earth”

Thank you everyone who has been keeping eye on my blog! I am ready to come home!

Aitäh kõigile, kes mu blogil silma peal on hoidnud!!! Ma olen valmis koju tulema!

Farewell!

Leena