3 nädalased

Esmaspäeval oli kavas tavapäraseks saanud Caffe Populaire tiir. Läksime seekord tunnikese varem kohale, kuid aeg läks jälle jube kiiresti ning 00.00 paiku tulime taas viimase metrooga koju tagasi.

Teisipäeval ei tundnud ennast eriti hästi ja jätsin tunni vahele. Pärastlõunal kui enesetunne juba veidi parem oli ja söök otsa hakkas saama olin sunnitud poodi minema. Poes käimine käib meil juba üpris kiirelt, oleme aru saanud kus mingid asjad asetsevad ja seega kulub asjade leidmiseks vähem aega. Erinevalt sellest, et algul jooksime nagu peata kanad 4h poes ringi 😀 Poest koju tulemine oli omamoodi nali. Avastasime üks päev, et campuse alast viib peale peavärava veel üks värav välja ning see on bussipeatusele tunduvalt lähemal. Läksime sealtkaudu välja ja nägime, et see on avatud 7.00-19.00. Jõudsime ilusti umbes poole kuue paiku tagasi värava ette, kui avastasime, et värav siiski ei avane. Sättisin juba oma jalga aiale, kui nägin eemalt lähenevat noormeest, kes kaunis kangesti nägi mõne ENAC’i õppejõu moodi välja. Lasin siis aegluubis jala tagasi maha ja mängisin, et ma tulin kontrollima kas aed ikka korras on jne… Vaatas mõnda aega suhteliselt kahtlase pilguga meid, kuid kõndis siis minema. Andsime minna. Maarika ees, siis kotid järgi, siis mina ja seejärel Maarja- kõik koos 2 minuti jooksul oma väärikust kaotamas. Hakkama saime. Kodus tagasi lõpetasin lõpuks (!) Gossip Girli vaatamise. Spoiler alert aga no krt Dan…

Õhtul korraldasime pliksidega veel Interstellari vaatamise õhtu. Jätkuvalt üks lemmikfilmidest.

Kolmapäev ja neljapäev olid casual koolipäevad. Üks lahe asi, mida Air Transport Law aine raamis tegime oli ülesanne, kus igale õpilasele anti Aviation Security Manual’ist üks peatükk ja ta pidi selle endale nii selgeks tegema, et ta suudaks õpetaja etteantud kriisiolukorra ajal ekspert olla. Istusime kõik ümber ”ümarlaua” ja arutasime igaüks enda seisukohast asja tõsidust ning rääkisime, kes mida ja kuidas tegema peaks ning mille eest vastutav on. Kõigile anti 2-3 peale üks organisatsioon või isik ning pidid siis vastavalt sellele põhjendama, mis sinu ülesanded ja kohustused vastavas olukorras on.

12722429_1062500330460466_1031483906_o12443902_1062500327127133_1939046634_o

Täna pärast kooli käisime IATOM14-ga (meist aasta vanem kursus) laser tagi mängimas. Kes ei tea, siis see on see laserpüstolitega mäng, kus pimedas toas ringi sahmitakse ja tiimidega teistest tiimidest üle üritatakse olla. Alustasin kena skooriga -600. Jah miinus. Pärast paari mängu asi paranes, kuid lõpuks oli action huvitavam, kui salaja varitsemine ja teiste mahanoppimine, niiet seisud läksid tagasi päris hädiseks.. Nelja tunni jooksul jõudsime maha pidada 6-7 lahingut. Vahepeal oli päris keeruline mõista, keda jahtima pead kuna tiimi värvid vahetusid iga mäng. Enne mängu sisenemist mõtlesin endamisi ja ütlesin isegi valju häälega, et ”Don’t kill red ones Leena, you are one of them”  ja 2 minutit pärast mängu algust olin 2 korda sama punase tiimi inimest lasknud 😀

12755321_1062500320460467_2028145682_o.jpg

Tagasi koju tulles jäime maha nii viimasest õigest trammist kui ka metroost. Otsustasime tüdrukute ja Thomasega rattas võtta ja koju vändata. Ülejäänud jäid trammi ootama, et kunagi mingisugusele bussile hüpata ja siis koju jõuda. Kuigi päris jahe oli rattaga kimada, siis jõudsime ca 45minutit varem teistest koju. Linnast sõidab mööda kanalit pidi koju umdkaudu 25 minutit.

Varsti ongi juba kuu oldud siin, hetkel 3 nädalat. Ja nii see 5 kuud lähebki. Nunnutasin täna emme-issi ja linnupojakesega ka 🙂 Tegi südame sossuks.

Miss you all!

Au revoir!

Leena

Uisubaasis on sõbrapäevapidu

Lisan siia veel mõned pildid neljapäeva õhtust, mil meil toimus kursuse õhtusöök.

IMG_0514IMG_0523

IMG_0583

enamus IATOM15 kursuslasi

Reedel pärast kooli läksime taas oma tavapärasele CAF-i ja panga tiirule. Praeguseks tundub, et mõlemaga on asjad ühel pool, kuid eks me näe. Hiljem oli plaan kõigi teistega kokku saada ja koos uisutama minna. Nii mõnedki polnud elus varem uiske alla saanud ja seega jätkus meil uisuväljal tegevust tervelt kolmeks tunniks. Üllatavalt head muusikat lasti uisuväljal, seega meeleolu oli terve aja laes.

IMG_0696IMG_0663

dav

dav

Pärast uisutamist läksime kõik koos tagasi linna, et leida mõni söögikoht, mis oleks valmis vastu võtma 18 inimest. Töllerdasime päris mitmesse kohta sisse, aga tulime sealt jälle hanereas sama teed pidi elegantselt ka tagasi välja. Lõpuks leidsime ühe pitsarestorani, mis suutis meid kõiki mahutada, kuigi pidime istuma kahes eraldi lauas. Meil Maarikaga olid panused selle peal, et saab kõhu täis ja ruttu koju tuttu.. Pärast nelja restoranis veedetud tundi (#prantsusmaa) saime lõpuks kodupoole hakata astuma. Tagasi ühikasse jõudsime alles kella 00.00 paiku aga selleks ajaks oli väsimus ja uni juba kadunud ning me püsisime veel natuke aega üleval, et ära kuulata kursuse peamised saladused ala kes-kus-kellega 😀

IMG_20160212_220500.jpg

Maarika, Filippo ja Thomas

Laupäeva pärastlõunal pärast reedese päeva väsimuse väljamagamist seadsime oma sammud poe poole, et õhtuseks Eesti Laulu vaatamiseks nosimist varuda. Ühtlasi üritasime poest üles leida mängukaardid, et hiljem teistele bussijuhi mängu õpetada 😀 Leppisime kokku, et teeme poes kiiresti. Paari kolme tunni pärast olimegi taas tagasi kodus 😀

Eesti laulu tulemustes olime pisut pettunud, aga me ei lasknud tuju selle pärast alla. Liitusime kursusekaaslase toaga, kus too alles sõpra õhtusöögile ootas. Mõtlesime, et ootame siis juba kõik koos- seltsis segasem. Mõeldud tehtud hakkasime bussijuhti mängima. Selleks ajaks, kui õpetatavad mängust aru said oli kogu mängu eesmärk juba täidetud 😀 Kuna inimest, keda ootasime ikka veel kohal ei olnud ja kell hakkas juba 2 öösel saama, läksime peamajja, et vaadata ehk on ta kodus ja magab. Ei olnud. Edasi oli päris tükk tegemist ja muretsemist, enne kui lõpuks teada saime, et temaga on ikkagi kõik hästi ning ta jõudis koju.

dav

killud toovad õnne

dav

dav

Juba ööl vastu pühapäeva võtsime Maarikaga naeru ja pisarate saatel vastu ka sõbrapäeva. Mõned minutid hiljem läbi videokõne tegime sama ka Annikaga 🙂 Sõbrapäevaks oli meil Maarika ja Maarjaga plaanitud uhke triple-date. Eesmärk oli minna kohalikku sushit proovima ning seejärel kinno. Sushis pidime kahjuks pettuma. Toit oli juba eelnevalt valmistatud ja külmaletis karbikestes. Kõige kohutavam ei olnud, aga midagi head ka ei mitte.

IMG_20160214_154930.jpg

Kuna tegime ajaga väikese valearvestuse eeldades, et söömas läheb kauem aega (meenutades pitsarestorani nelja tundi), pidime ülejäänud 2 tundi ka kusagil jõlkuma. Kuna oli pühapäev, siis olid kõik poed õnneks suletud 😀 Tee peale jäi aga pisike kohvik kust leidsime endale maitsvad juustukoogid ja kõrvale soojad joogid. Jutustasime ja olime niisama toredad seal siis paar tunnikest 🙂

davdav

18.00 paiku jõudsime kinno. Olime valinud väiksema kino. Väiksem kino Prantsusmaa mõistes on 18 saaliga kino 🙂 Ostsime filmi kõrvale süüa/juua ja läksime siis enda saali otsima. Jõudsime järjekorda suhteliselt vara, mis tähendas, et saime endale sobivad kohad ise valida. Siin ei ole kinos käies piletile märgitud istekohti, vaid saali sisenedes tuleb üritada ihaldatud kohani võimalikult kiirelt jõuda või muidu jääd lihtsalt ilma ja vahid esimesest reast kaela kangeks. Saal oli üli suur ja terve saal täitus filmi alguseks ka inimestega. Film pidi algama 18.30 aga algas hoopis 18.55, sest reklaame oli lihtsalt masendavalt palju. Vaatasime ”Deadpooli” ja päris naljakas oli 😀

Metrooga koju sõites avastasime, et meil on veel 6 peatust sõita, kuid buss väljub 8 minuti pärast. Liialt ‘entukas’ Maarika haaras taskust telefoni, avas stopperi ja asus aega võtma, mitu minutit kulub ühest peatusest järgmisesse jõudmiseks. Hiljem kalkuleerides keskmise võisime väita, et keskmiselt kulub ühe lõigu läbimiseks ca 1,5 minutit, millest täpselt 20 sekundit kulub peatuses seismisele. Arvan, et saame hiljem andmed hea tasu eest Statistikaametile maha parseldada 😀

1923028_1261282743888920_761504123_n.jpg

Kohe kui metroo uksed avas panime täie rauaga punuma. Meiega koos jooksis veel üks tüdruk, kel samuti polnud tuju bussist maha jääda. Bussipeatusesse jõudes ja kaugelt bussi nähes viskas Maarja võõrale neiule highfive‘i ja lõbus bussisõit sai alguse 😀

Fun facts:

  1. Klassikaaslastel on pikad nimed. Ühel neist on 8 ees-ja perekonnanime. 7 neist suutis ta paberile kirjutada, aga kaheksas ei tulnud meelde :’)
  2. Bussi sisenedes tervitab bussijuht kõiki inimesi ühekaupa ning bussist väljudes öeldakse bussijuhile aitäh ja head aega. Üleüldse tervitavad kõik inimesed teisi, vahet ei ole kus. Näiteks ühikas koridoris kedagi kohates jne…

Koju jõudes mõtlesin kohe teie nunnude peale ja asusin seda postitust kokku kritseldama. Loodan, et jäite rahule 🙂

Bonsoir,

Leena

In Toulouse there is nothing to lose

Need 15 minutiga ärkamised ja kooli poole sammumised hakkavad järjest rohkem minu teemaks saama. Aga no mis sa teed? Erasmuse kogemusest on vaja ju 100% võtta ja öö ei ole aeg magamiseks. Selle jaoks on ette nähtud väikesed lõunased siesta pausid.

Eile oli meil kursusekaaslastega ühine õhtusöök. Igaüks küpsetas miskit ja tõi selle siis kohale, et kõigiga jagada. Kuna poodides eriti midagi sellist, millest midagi eestipärast teha, ei leidu pidime leppima mõttega, et küpsetame lihtsalt pirukaid. Saime läbi häda poest taigna ja viinerid üles leitud ja koju jõudes hakkasime neid peagi vorpima. Ma olin köögitoimkonnas ekseldaja, teised kaks rullisid neid viineri nutsakaid kokku 😀 Kui aus olla, siis need ei näinud esmapilgul just kõige isuäratavamad välja… Meie kahjuks ei näinud need ka pärast ahjust väljumist eriti palju paremad välja, kuna tainas oli ikka sama hele. Proovisime küll kauem hoida, aga pärast 20 minutit hakkas küpsetuspaber juba alt veidike söestuma 😀 Andsime alla ja suhtusime sellesse kokkuvõtvalt nii, et kui sulle maitseb siis on meie tehtud, kui ei maitse siis ei tea kes tegi.

hdr

hdr

Õhtujooksul sai ära proovitud nii Hispaania omlett kahel erineval viisil (väga mämmu), erinevate riikide snäkid, Itaalia lasanje ja isegi India vürtsikas toit. Viimast maitstes olin algul veidi kõhklev, kuna meie ”spicy” pole neile isegi mage toit. Päris tuline oli, aga võin uhkustades öelda, et sain ilma nutmata hakkama 😀 Tuleb tõdeda et leidus ka toite, mille puhul ei saanud päris täpselt isegi aru kas tegu on soolase või magusa toiduga. Läksime lihtsalt vooluga kaasa ja proovisime kõike ettejuhtuvat.

dav

dav

muusikanurk 🙂

dav

dav

Maarika praktiseeris oma fotograafia skilli. Vasakul Filippo, paremal Andoni.

 

Saime ka CAF-is ja pangas ära käidud, kuid ülla-ülla ikka tuleb meil veel ühe korra (vähemalt) sinna sammud seada. CAF-is läks üllatavalt ruttu, tundub kuidagi liiga hea et tõsi olla kui aus olen. Ainuke asi, mille sinna veel viima pean on Euroopa ravikindlustuskaart ja siis peaks kõik okei olema.. kuigi oleme piisavalt õudusjutte kuulnud, et seda ilusat vale mitte uskuda.

Panga tädid on küll ajuvabad.. Täiesti omaette eksisteeriv liik. Oleme seal kusagil 3-4 korda juba käinud. Viimane kord kui vale koodiga läksime öeldi meile, et: ”you will get a 4 digit code, then you will come back and get the card. Understand or not?” Lahkusime võltsnaeratuse saatel ja läksime siis mõned päevad hiljem uue koodiga. Siis see sama infolaua tädi seal pangas, kellest varem ka kirjutasin lalises meile jälle midagi prantsuse keeles ja siis korrutas kuus korda sõna Jeudi, Jeudi, Jeudi… See tähendas seda, et kuna me olime tulnud kolmapäeval siis ilma igasuguse põhjenduseta paluti meil tulla hoopis neljapäeval 🙂 Täna läheme uuele katsele.

Viimastel päevadel on suht s*tt suusailm olnud.. Ainult sajab ja külm on. Kõik mõtted on ainult päikesel. Kohe kui päike väljas on täielik Eesti suvi 🙂

bty

päikesevarjud tegelt

Fun facts:

  1. Koolis on samasugused tulevikurulood nagu meil tubades, aga need töötavad vändaga. Täpselt sellisega nagu Buratinol oli.
  2. Hindeid pannakse koolis vahemikus 1-20. Parim tulemus on 20, aine läbitakse 10 punktiga.
  3. Hispaanlastel on keeruline pikki lauseid rahulikult välja öelda. Pikem kui viiest sõnast koosnev lause väljub nende suust ühe hingetõmbe najal ja lauset lõpetades on tunne nagu nad lämbuks kohe ära 😀
  4. Ajavahe on väike aga segadusttekitav.
  5. Kui tund algab 10.15, siis 10.15 on klass inimtühi ja 10.16 on kõik inimesed korraga kohal.

Varsti jälle!

Leena

Mida pitsat?

Toulouses on iga kuu esimesel pühapäeval muuseumikülastused tasuta. Seega läksime tol päeval pundiga Muséum d’histoire naturelle’t külastama. Esimene ‘tore’ teadaanne muuseumi sisenedes oli, et ajutist Jules Verne’i näitust on võimalik külastada rühmana. Rühmaks loeti kümne inimeselist punti. Meid oli üheksa. Kuid tavalisele muuseumi tuurile saime ikka minna 🙂 Lisan mõned pildid muuseumist, kus sai näha nii erinevaid loomi, linde, kalasid, putukaid ja muid elusolendeid ja nende skelette kui ka erinevaid väljapanekuid mandrite liikumise, vulkaanipursete, ilma ja muu sellise kohta. Kõige rohkem rõõmustasid mind kristallid (kes teab, see saab aru miks 🙂 ), mis olid kõik looduslikud kujul suurte kamakatena kõigis nende erinevates värvivarjundites esindatud 🙂

davhdrhdr

hdrdav

dav

ridiculously photogenic monkey

dav

dav

lihtsalt nunnu

dav

mde

swag

dav

imelisus

dav

dav

botaanikaaed- harilik hall muru

dav

palmikallid

Pärast muuseumikülastust läksime tacosid sööma.

IMG_20160207_155210.jpg

Esmaspäeva õhtul olime kutsutud Marge (eestlane, keda ENAC-is kohtasin) juurde makroone maitsma ning niisama elust olust jutustama. Olime tema pool tunnikese, kuna meil olid varem juba enda kursusega hilisemad plaanid tehtud.

12662536_10208884397686773_4770686722547757992_n.jpg

pildil 5 eestlast, kõik ühes reas 🙂 ülejäänud Marge sõbrad

Esmaspäeva õhtuti on kohalikus baaris Café Populaire ala sellised pakkumised, et 13 topsi õlut maksab 13euri jne.. Nii on kõikide jookidega. Läksime ka eile õhtu sinna istuma. Justnimelt istuma saamine on selles baaris kõige keerulisem, aga kui see õnnestub siis on juba täitsa mõnna. Café Populaire ‘eripära’ seisneb selles, et jooke serveeritakse plastiktopsides ning pärast oma joogi lõpetamist on kombeks tühi tops kohe kuskile laua alla maha pista, kuna väidetavalt korjatakse vastasel juhul topsid baari tagasi ja jagatakse uue ringiga uutele klientidele välja.. 🙂

Mida aeg edasi, seda paremaks läks muusika ja seda elavamaks rahvas. Mõned inimesed kipuvad suhteliselt pealetükkivad olema, aga kuna meie nende keelt ei räägi ja nemad inglise keelest üldiselt aru ei saa (kui pole tegu tudengitega) siis targem on mitte välja teha. Õnneks on meil toredad kursusekaaslased, kes liiga agarad poisid enda hoole alla võtavad rääkides neile maad ja ilmad kokku, et me nendega suhtlemist vältida saaksime 😀 Algul oli plaan 0000 paiku viimase metrooga tagasi tulla, aga otsustasime hoopis, et võtame hiljem kamba peale takso. Õnnelikult kodus tagasi olime kuskil 0100 ajal.

mde

mde

selline kohake

mde

siis kui sees liiga saunaks läks ja koju otsustasime tulla

Täna oli päev nagu päev ikka. Prantsuse keel ja Propulsioni loeng. Alates järgmisest nädalast saame endale kolmekesi eraldi prantsuse keele rühma ka, et täiesti algusest alustada 🙂

Au revoir!

Leena

Killuke Eestit Toulouses

Tänase päeva tippsündmus on fakt, et meil õnnestus linnast üles leida vene pood. Aaaaah! Te ei kujuta ettegi, kui õnnelikud me olime nähes kohukesi, hapukoort, parankasid, sihvkasid, rosoljet, kilu jne! Tuju oli kohe laes! Ja ma sain lõpuks endale putru osta!!! Wipiiiiii!

dav

pudruuud!

dav

‘poe rõõmupilt’

dav

Kui Martinile ütlesin, et käisime vene poes:

‘Mis ostsite? Nahktagi ja kurika või?’ 😀 😀

Reedel proovisime esimest korda VeloToulouse rattad ära. Mööda jõe äärt sõites jõuab otse kesklinna. Sõitsime pool teed ratastega ja pool teed läksime jala, et teist linna poolt ka näha. Siin meie tripist mõned pildid 🙂

dav

dav

Üle tee paistab kooli värav 

davdav

dav

Leidsime Lidl’i üles

dav

dav

Lennuuuuk 

dav

linna poole kärutamas 

dav

hdr

hdr

vahepeatus palme nähes 🙂

hdr

loomaaias

dav

dav

St Sauveur

davhdr

mde

hää sossu, kohalikel talv praegu 🙂

hdr

hdr

lennuk 🙂

dav

tatipritserdistega

dav

jõulumeeleolu kohvikus

hdr

jõulumeeleolu vol2- lumehelbed puu otsas

hdr

12647995_1321128814571290_1617874578_n.jpg

davhdrdavhdrhdrdav

 

dav

Õhtul toimus jälle karaoke ja hiljem oli plaan minna ka linna peole.

mde

12696469_1256047194412475_1181364136_o.jpg

Molly’ga Slovakkia jooki degusteerimas

Linna minek oli ülifun. Võtsime kooli lähedalt rattad ja sõitsime nendega metroo peatuseni. Laisemad istusid sadulale ja virgemad olid lenksus ja väntasid 😀 Jõudsime metrooga linna ja seadsime sammud esimese ‘klubi’ poole. Kõige toredam ja naljakam oli see, kui klubi poole liikudes Filippo vahepeal meid juhatades ümber pööras, et inimesed üle lugeda 😀 Nagu algkooli klassiekskursioon oli 😀 Jõudsime kohale ja mõne aja möödudes pääsesime ka sisse. See koht oli täielik urgas.. Madalad laed ja põhimõtteliselt oli tunne nagu oleks keldris. Ülerahvastatud ja vastik. Otsustasime sealt pärast 5 minutit lahkuda. Kõndisime teise klubini. Seal oli aga nii pikk järjekord, et Maarika hakkas juba peas plaani looma, et kui me nüüd ja kohe jooksma hakkame, siis jõuame veel viimasele metroole. Metroo suletakse kell 3.00 ja kell oli siis 2.55. Jooksime. Jõudsime. Tegime veel metroos kino ja kuna bussid enam ei liikunud jalutasime metroopeatusest tagasi ENAC’isse. Campusesse jõudes läks iga roju oma koju, sest kõik olid pärast sellist matka juba korralikult väsinud.

dav

Dhaval, Maarja ja Fabio

dav

Filippo ja Maarika

Filippo proovib öelda ‘Anna õlu üle Ülo õe õla’:

Leena

Kuidas ma võitsin sulgpalli matši, kohtasin eestlannat ja leidsin omale haldjast ristiema

IMG_20160202_200657.jpg

Mõnnamispilt teisipäeva õhtust, kui istusime kolmekesi Maarja toas ja ootasime, et Andoni meid CAF-i paberite täitmisega abistama tuleks. Seni kuni ootasime, vaatasime youtubest Ylvise videosid. Nii naljakas, et lase püksi lihtsalt 😀

Lõpuks Andoni tuli ja siis läks sagimiseks. Kes ei mäleta siis CAF-i paberid olid need umbes 6 paberit otsast lõpuni prantsuse keeles, mis tulid ära täita, et Prantsusmaalt rahalist toetust küsida. Nendega läks oma tunnike ära, päris naljakas oli iseenesest, kuna me ei saanud muhvigi aru ja lihtsalt vorpisime oma andmed paberile ja laksasime muudkui allkirju alla. Jumal seda teab, millele me tegelikult alla kirjutasime 😀 Täna saime ühe nendest samadest paberitest, mis eelnevalt ära tuli saata juba tagasi. Minu Karma säästis mind õnneks seekord ja mul on sellega nüüd kõik korras. Maarjal õnnestus aga enda allkiri vale koha peale sokutada ja peab selle nüüd uuesti tegema. Minu järgmiseks sammuks on kõik paberid linna CAF-i kontorisse toimetada, kuid sellega pidi ka omajagu mauramist olema. Eks näe.

Kolmapäeval pärast kooli otsustasime, et lähme puhkame veits ja lähme siis linna, kuna olime enda postkasti pangalt kirja saanud. Lootsime, et saame enda pangakaardid kätte. Hakkasime siis minema ja järsku hakkas paduvihma sadama. Abortisime missioni koheselt. Läksime siis uuesti puhkeasenditesse. Mõistsin siis puhkamist kui puhkamist ja keerasin magama, jättes arvuti voodisse enda kõrvale lahti. Olin vaevu saanud 20 minti magada, kui minu kõrvu kostus järjest tihedamini kostma hakkav Facebook Messengeri blinn-blinn-blinn… Jutt käis sellest, et vihm läks üle ja 5.korruse ilmajaam (Maarja tuba) lubab ülejäänud päevaks päikesepaistet. Mu naiste kompanii oli juba jalul ja äksi täis, niisiis peksti ka mind üles ja kästi 10 minuti pärast väljas olla, et bussile jõuda.

Metroos kusagil poole tee peal ärkasin ka lõpuks mina üles ja suundusime üheskoos panga poole. Pangas ootas meid esmalt üks tädi, kes pärast mitut katset ikka tulutult prantsuse keeles meile midagi vastu plädises. Selle aja kulutamise asemel oleks võinud juba ammu meie lemmik pangatädi kutsuda. Ta tonkas inglise keelt suht hästi ja tegi meile umbes 30 sekundi jooksul selgeks, et me oleme vale paberiga panka tulnud. Naeratasime, et mitte nutma hakata ja lahkusime mõttega, et peame siia vähemalt ühe korra veel tulema.

Jean-Jaures on maagiline koht. Toulouse südalinn. Sinna ei saa korraks minna, et tulen teen ühe asja ära ja lähen tagasi koju. Läksime siis oma tavapärasele jalutusringile mööda tänavaid, kus asuvad meie lemmikpoed. Kuna päike paistis ja ma olin oma unetsüklist välja saanud, siis kalpsasin kohe makroonikohviku poole, tirides teised endaga. Proovisime esimesed kohalikud ära ja need olid IMEHEAD! Eestis olin kord proovinud neid ja seal maitsesid need kui tavalised suhkrujunnid. Pean nüüd raha säästma hakkama, et neid iga päev süüa, sest ühe makrooni hind on 1,80.

IMG_20160203_172934.jpg

Liikusime vaevalt 200 meetrit edasi kui juba nägime uut ahvatlust, millest niisama mööduda ei saanud. Street creperie. Teisisõnu tänavakohvik/putka, kus müüakse õhukesi ja suuri pannakaid 🙂 Nothing makes me happier.

Jõlkusime edasi vahtides igasse ettejuhtuvasse poodi, et äkki leiaks midagi veel, mille peale raha kulutada 😀 Kesklinn on olenemata kellaajast pidevalt rahvast täis. Teeäärsetest poodidest väljudes on kogu aeg vaja vaadata, et mõnele koerale peale ei astu või lapsele sisse ei jookse.

IMG_20160203_182721.jpg

Tagasi Capitole poole jalutades tegime seal ees õhtuhämaruses ka mõned pildid.

dav

mde

Taas jäi meie tee peale ka Jean-Jaures.

davmde

Õhtul koju jõudes tegin paar kiiremat seriaali ringi ja vajusin tuttu.

Täna algas päev 8.50 sõnumi peale üles ehmatamisega. See oli sõnum Maarikalt sisuga ‘oled üleval?’ Ei olnud. 9.00 algas tund. Tegin oma elu kiiremad liigutused ja olin 8.55 väljas. Kooli minek pole siin kunagi nii masendav olnud, kui see täna oli. Magad sisse ja siis unise peaga mõtled, et täna on ühte ja sama ainet 7 tundi. Ja need ei ole akadeemilised tunnid või päris õiged kellatunnid 😀 Tund oli nii ebareaalselt pikk, et see oli hirmnaljakas kui Maarika uniste silmadega pärast 3tunni möödumist minu poole pöördus ja küsis et millest me üldse räägime? Järgmine nädal on sama ainet 2×7 tundi… :’)

Vähemalt oli ilus ilm 🙂

hdr

dav

Koolist koju jõudes istusin laua taga ja püüdsin õppida. Kuna campusest lendavad iga päev erinevad lennukid ja kopterid üle, siis nii ka täna kuulsin järsku mingit lendava asjanduse häält. Algul ei saanudki aru mis asi see olla võiks, kuid kui ruloo üles tõmbasin, siis pidi mu süda peaaegu mõned löögid vahele jätma. Ilmselt jättiski. Päike oli just loojumas ning taevas oli mõlemad nii kopter kui ka reisilennuk. Lennuk oli just maandumas, seega oli teda eriti hästi näha. Pildil see nii imelisus ei ole aga see hetk oli jälle nii vahva, et jääb pikaks ajaks meelde 🙂

IMG_20160204_175617.jpg

vasakul kopter, paremal Päikese kohal lennuk

Päeval olid kursusekaaslased Maarikat tükk aega piinanud, et ta läheks ühe mängija asemel sulgpalli võistlustele võistkonnale appi. Maarika loomulikult pakkus neile otsekohe mind enda asemel. Kuna ma oma eelmise õhtu seriaali maratonil olin Gossip Girl’st inspiratsiooni saanud ja võtsin vastu otsuse, et ütlen kõigele ‘jah’, siis müüdud ma olingi 😀 Kohale minnes tuli välja, et vastasmeeskond ei ole kohale tulnud ja me saime loobumisvõidu. Minu esimene sulgpalli matši võit. Hurraa!

Kõksisime ja vehkisime reketiga siis niisama natuke lõbupärast mööda õhku. Olime kusagil 10 minutit mänginud, kui kuskilt seljatagant ütleb keegi vaiksel häälel ‘Tere’. Algul ei regristreerinud ära, et kus-kes aga kui kõrvale vaatasin siis seisis seal üks heledapäine naine ja naeratas mulle. Jõudsin juba mõelda, et ma näen und. See polnud siiski uni ja see oli üks Lennuakadeemia vilistlane, kes teeb siin samas koolis magistrikraadi. Kõnetas mind, kuna ma kandsin kooli pusa ja mu seljale oli suurelt kirjutatud Eesti Lennuakadeemia. Haha, täiesti uskumatu! Juhuseid pole olemas! Vahetasime numbreid ja peagi lubati mulle näidata ka Toulouse oma parimatest külgedest 🙂

Postituse pealkirja viimane osa tuleneb taas sellest kuidas ma tunnen rõõmu pisikestest asjadest. Vahel ma ei oska neid lihtsalt ise tähele panna. Õnneks olen avastanud, et mul on nüüd selle jaoks üks kursusekaaslane, kes mulle pidevalt meelde tuletab mida head minuga päeva jooksul juhtunud on, et mul tuju laes oleks ja head asjad meelest ei läheks 🙂

Stay on hold!

Leena

Campuse elu

Natuke rohkem kui nädalaga on juba koduigatsus tekkinud. Õnneks on oodata külalisi nii veebruari lõpus kui ka mais. See teeb meele veidikene rõõmsamaks, kuigi pere juurde koju igatsen ikka väga-väga. Riiulil meenutavad mulle lähedasi fotod ja õe tehtud joonistused 🙂

Mõtlesime üks päev, et peaksime kolmekesi kõik oma sekeldused prantslastega ja lollid naljad ja sündmused üles kirjutama. Meil on kolmekesi nagu karmavõlgade mäng praegu. Ringi ratast, iga kord samas järjekorras, juhtub kellegagi midagi pahasti. Detailidesse laskumata on see üheltpoolt nii hirmutav, kuid samas iga kord ka hirmnaljakas.

Sekeldustest prantslastega nii palju, et see on täiesti uskumatult ajuvaba, kui palju tehakse asju paberile. Pea mitte ükski dokument ei ole aktsepteeritav arvuti teel. Tänu sellele süsteemile toimuvad kõik liigutused aeglasemalt, kui aeglane. Paberi kopeerimiseks läheb tunde. Põhimõtteliselt on jama selles, et kuna keegi inglise keelt normaalsel tasandil ei räägi, siis ei saa keegi aru, mida me tahame ja mida me seal sõelume edasi tagasi. Ühest majast saadetakse järgmisesse ja sealt samast kuhu just olime jõudnud öeldakse, et minge tagasi eelmisesse. Nii need asjad käivad siin.

Enam vähem oleme saanud kõik paberitoimetused nüüdseks korda aetud. Jäänud on veel CAF taotlus. See on taotlus selle jaoks, et Prantsusmaa meile siin elamise ja õppimise eest toetust maksaks. Meil Maarjaga läks sellega kiirelt. Saime kohe küsimise peale paberi, mis oli vaja ära täita. (Meie retseptsioonis istub ala 30ndatele lähenev VÄGA elurõõmus tumedanahaline noormees, kes ei anna meile ühtegi asja enne, kui me pole talle naeratanud. See teeb isegi masendava pilvise päeva tegelikult toredaks 😀 Ta istub oma kuudikeses ja ei saa töötada ilma, et tal mõni Justin Bieberi laul ei mängiks. Oma paberit oodates laulsime me isegi koos temaga. Selline chill tüüp. Veits oma olekult meenutab sellist heasüdamlikku drag queeni tüüpi isikut. Sain temalt komplimendi oma kulmude kohta ka- I’m proud now).

Paber, mis vaja oli vaja täita, oli tervenisti prantsuse keeles. Seega polnud meil halli aimugi, kuidas seda täita. Küsimise peale saime temalt näitelehe, mis oli aga meie omast veidi erinev ehk arusaamatusi jagus veel mitmekümneks minutiks. Lõpuks lisas ta ise meie poolt puuduvad andmed ja saime paberid üle antud. Järgmisena tuleb meil sama taotluse jaoks täita sarnastest lehtedest koosnev pisike mapike.. ja siis kuskil kuu aja pärast on oodata toetusrahasid. See tundus esmapilgul täiesti lootusetu. Eriti pärast seda, kui ta oli maininud, et see on oluline paber ja sodida ei tohi 🙂 Õnneks saame täna õhtul ühelt oma kursusekaaslaselt Andonilt abi, ta on prantsuse keeles tunduvalt osavam kui meie.

Mis veel? Käisime eile Maarjaga jõusaali üle kaemas. Jõusaal on piisavalt suur, kui seal ei ole korraga üle 10 inimese. Muidu läheb kitsaks ja umbseks. Olemas on palju erinevaid kardiotreeningu võimalusi kui ka mitmeid erinevaid jõudu treenivaid masinaid. Lisaks on saali nurgas olemas ka matid, millel soovitud harjutusi teha. Masinatega on minu jaoks ainult üks probleem. Raskuseid saab edasi tõsta ainult 5kg kaupa, väiksemat vahe ei ole.. Koolil on peale jõusaali veel suur spordikompleks, kus trennid on kõigile tasuta. Olemas on võimalus mängida nii jalgpalli, sulgpalli, võrkpalli, tennist, korvpalli, teha joogat, õppida karate’d, teha aeroobikat, õppida Aafrika tantse, osaleda Zumba treeningutes jne… Igati vahva kool 🙂

Üritasime eile Maarikat ka trenni meelitada, aga ta ei võtnud kuidagi vedu 😀 Täna kui me koolist koju olime jõudnud ootas meid Facebookis selline sõnum:

Tähtis teadaanne:

ma tulin just trepist üles
niiet palun, palun ärge tulge mulle sportlikest eluviisidest rääkima
ma olen teist liikuvam
tänan kuulamast

Koolis on ka tegusamaks läinud. Osad tunnid juba käivad ja järjest lisandub uusi. Näiteks täna oli mu esimene prantsuse keele tund. Olime algajate rühmas, aga kuna siinne algajate rühm koosneb inimestest, kes on juba ühe semestri prantsuse keelt õppinud siis oli meil algul päris keeruline seal hakkama saada. Õnneks õpetajad on toredad ja ilmselt luuakse meile kas eraldi rühm või hakkame saama lisatunde, mis minu arvates on väga tore. Tahaks ikka prantsuse keele suhtlus tasandil enne tagasi Eestisse tulemist suhu saada.

Air Transport Law on selline aine, kus lihtsalt istud ja kuulad õpetajat. Vähemalt on see huvitav. Räägitakse mis järjekorras ja miks mingid konventsioonid maha peeti ja uued kokkulepped sõlmiti. Miks miski toimus, miks kõike kirja hakati panema jne… Hiljuti oli meil ka rühmatöö, kus iga rühm töötas läbi erineva konventsiooni ja tutvustas seda siis klassile. Meie saime endale Varssavi Konventsiooni (1929) ja sain sealt teada, et isegi kui mul pagasikindlustust ei olnud, siis kui ma oleks kiiresti reageerinud oleks olnud lennufirmal kohustus, mulle kompensatsiooni maksta (täpselt nagu issugi ütles :)). Õpetajal on tihti ka palju toredaid tähelepanekuid lennundusajaloost. Näiteks lepiti kokku, et lennukis peab olema langevari ja see on kohustuslik, kuid samalajal ei olnud seda võimalik mitte kuskilt osta. Seega tehti ise langevarjud ja sõna otseses mõttes kukuti end neid testides surnuks. Palju sarnaseid asju, mida on huvitav teada.

Propulsion on siiani kõige tuimem aine ma ütleks. Ilmselt seepärast, et õpetaja aktsendist on VÄGA raske aru saada. Materjali on ka tohutult. Loengud on kolme tunnised, seega on päris keeruline jutti ärkvel püsida. Täna käisime sama aine raamis ka laboris, kus nägime erinevate mootorite ehitust ja meile seletati erinevate komponentide tööpõhimõtteid. Lektor haaras laborisse sisenedes kusagilt nurgast mingisuguse pika metallvarda, millega ta siis terve seal veedetud aja mootori erinevate osade vahel kolistas. Heli meenutas veidi häält, mida võib kuulda kui samasuguse metallpulgaga edasi-tagasi mööda radiaatori torusid libistada.

dav

dav

Mootori ümber uudistamas. Keskel seisab õppejõud.

dav

mde

siin ta kolistabki 🙂

Kui jälle miskit põnevat toimub, siis annan Teile teada 🙂

Leena

Turistiliseima turisti valimised

Nädala algus. Air Transport Law. Leena Tammann, Maarika Oidekivi, Maarja Rüütmann.

IMG_20160128_102758.jpg

dav

ja lihtsalt mingi tore koolijüts 🙂

Viimased paar päeva on möödunud koolis, poes, linnas käies. Prantsusmaal on kõik odav peale söögi. Riidepoodides on aastaringselt soodukad ja isegi uue kauba hinnad jäävad Eesti hindadele kõvasti alla. Esimesel päeval Jean Jaures’es ringi kolades (see on nagu meie Tallinna Raekoda, kuhu ümber jäävad kõikvõimalikud erinevad riidebrändide poed, butiigid ja kõik muu- umbes nagu Stockholmis aga 8 korda suuremal alal) jooksin juhtumisi sisse ühte meigipoodi, mis alates sellest hetkest sai mu lemmikuks. Kõik asjad on kvaliteetsed ja niiiiiniii ilusad ja hinnad on uskumatult madalad. Käin seal nüüd iga natukese aja tagant ilusaid asju vaatamas, et mitte palju raha raisata 😀

IMG_20160129_134243.jpg

õppisin sirge seljaga istumist

Ühesõnaga, vabal ajal kui kooli pole olnud oleme käinud turistitamas. Siin sellest mõned pildid.

hdr

Saint-Sernini katedraal

hdr

eest vaates

dav

ja seest vaates 😀

hdr

muttidega linnapeal

hdrdav

dav

Liisale Rapuntsli tornist pilt

hdr

St Sernin

dav

dav

sissekäik St Serninisse

hdr

panime küünlad ka põlema

Eile õhtul istusime kolmekesi toas ja vaatasime naljakaid videosid. No nii naljakad olid, et vahepeal tuli sirutada, et kõhulihased krampi ei läheks. Maarja leidis poest ühe hea veini kaa, mis isegi minule natuke meeltmööda oli. Muidu ma veini ei joo.

Peagi tuli meile kursakaaslastelt kutse karaoke õhtule. Algul tegime hullu diili, et nii jube nii jube keegi laulma ei lähe, aga lähme vaatame, mis toimub. Kohale jõudes olid kõik väga chillid ja lõpuks kujunes õhtu välja selliselt, et ala 20 inimese peale oli 3-4 mikrit ja kõik huilgasid nii kuidas oskasid.. või ei osanud. Igatahes üle ootuste tore oli!

dav

headusvein

dav

karaokenight

Eelmistel piltidel Maarja moonwalkimas 😀 😀

Täna käisime ka turistitamas.

hdr

taustal Hopital La Grave

hdr

ei näinud kui pilti tehti

hdr

kirikuselfie

hdr

dav

tegime Maarika passipilti järgi

hdr

Notre Dame de la Daurade 

dav

rõemus turist

dav

toooohutu suur oli see

mdemde

dav

La Garonne jõgi 

hdrdav

dav

Notre Dame de la Daurade

hdr

Notre Dame de la Daurade

hdr

mde

Notre Dame de la Daurade

dav

Le Capitole de Toulouse

dav

Garone’i jõe ääres käiakse istumas ja ilma nautimas

hdr

Homme ehk pühapäeval, kui Prantsusmaal terve maailm seisab, üritame ka trippida kuskile Toulouse südalinnast veidi kaugemale. Loodan, et nautisite pilte samapalju kui meie nende tegemist ja ümbritsevas keskkonnas viibimist 🙂

Leena

Prantsusmaa kõigub

Eile oli meie esimene ametlik koolipäev Prantsusmaal. Esimene tund oli Air Transport Law. Õpetaja pidi olema pärit Ameerikast, seega oli tema inglise keelest lihtne aru saada. Väga tsill õpetaja oli, tegi nalja ja ütles, et tema aines kodutöid ei ole, mis oli meie kõrvadel jälle kui kuld. Koolis on see hea, et endal vihikuid pole vaja ja arvuti on ka tunnis täiesti ebavajalik. Tavaliselt antakse õpetaja poolt konspekt, milles on siis kõik vajaminev materjal. Selles aines näeb see välja selline:

dav

Pärast tundi oli meil tunnike vaba aega. Üks tund on prantslaste jaoks justkui eestlase 5 minutit. Selle aja jooksul on neil üks kõik millist liigutust keeruline sooritada, kuna lihtsalt ei jätku aega. Söömine selle aja sees ei tule kõne allagi.

Läksime enda tubadesse, et midagi hamba alla pista, kuna hommikul ei olnud eriti aega jäänud selle jaoks. Pärast pisikest puhkepausi, kell 13.30 algas uus loeng- Propulsion. Esmalt pidime lauale asetama nimesildid nagu 6.klassis. Selle jaoks olid ette nähtud eraldi paberitükid, markerid ja plastikkaaned kuhu vahele need sutsata. Aine ‘õpik’ on ca 400lk paks. Selles on kõik tunnis käsitletavad slaidid ja sinna võid enda märkmeid teha nii palju kui hing ihkab. Aine tundub ülimalt keeruline, kuna tegemist on erinevate mootoritüüpide ehituse ja tööpõhimõttega, kuid aine läbinud ütlesid, et selle aine sooritamine peaks olema pigem imelihtne. Eks me näe. Loeng kestis 3 tundi. Üle klassi oli näha poolunes ja ka täiesti uinunud inimesi. Kuna õppejõust oli tema tugeva prantsuse aktsendi tõttu keeruline aru saada, siis andsid enamus poole pealt alla ja tähelepanu kippus hajuma.

Pärast loengut läksime taas oma pesadesse. Puhkasime veidi ja hiljem oli plaanis lõpuks veidi oma kohalejõudmist tähistada. Kogunesime minu juures. Minu ja Maarjaga liitusid mõne aja peale ka Maarika, Thomas Saksamaalt ja Dhaval Indiast. Kuna me kõik olime väga unised ja väsinud, möödus õhtu vaikselt niisama jutustades.

dav

maaru karuga sõbrustamas

dav

vasakult- Dhaval, Thomas, mina, Maarika ja Maarja

dav

Tänane päev oli vaba, seega oli väga meeldiv mitte kella peale ärgata. Ärkasin kell 12 ja 13.30 pidin valmis olema, kuna selleks ajaks pidi Maarikal ja Maarjal eelmisest toast check-out tehtud olema. Nii see põhimõtteliselt oligi, aga siiski päris mitte (see lause iseloomustab prantslasi minu silmis enim). Mõlemal oli vaja ühest majast saada 2 paberit, Mõlemad said ühe. Läksime järgmisesse majja. Tuli välja, et ühel on üks ja teisel teine ja mõlemal on vaja seda paberit juurde, mis teisel juba olemas on. Oeh. Kohe kuidagi ei saanud nad seal üksteisest aru. Raamatupidaja tädil, kellega rääkimas käisime, oli silmis klaasistunud pilk ja oli kuulda tasast lalinat, mis tema suust väljus. Esimene mõte oli, et anname kohe alla, et kuhu me nii ikka jõuame, aga siis meenus, et nagunii oleme meie lõpuks need, kes ikka kõik töötajate pange enda kanda peavad võtma. Jätkasime.

(Postituse pealkiri tuleneb sellest samast ringi tõmblemise hetkest. Kooli põhiline osakond on hetkel ajutiselt keset parklat ehitatud ala ehitajate soojakutes. Kuna need asetsevad kiviplokkide peal, siis ruumis sees olles ja ringi liikudes, kõigub põrand sinuga kaasa. Nüüd siis mõelge, kui see tädi seal edasitagasi printeri ja oma laua tagant tatsas, siis mitu korda meil oli tunne nagu oleks kuuma ilmaga laevas ja tahaks end sekundiks üle parda kallutada.)

Leidsime teisest ruumist üles ühe noorema tüdruku, kes veidi rohkem inglise keelt tonkas ja saime temalt suht kiiresti abi. Enne olime palunud eelmisest majast dokumenti panga jaoks, et elame Enacis ja oleme õpilased samas koolis. Vastuseks saime, et tulge kahe päeva pärast neile siis järele. Mõtlesime, et okei normaalne, saadetakse ilmselt kuskilt kaugemalt need. Kui sama jutu tollele inkat tonkavale tüdrukule ära seletasime jäi tal ahhetusest suu lahti ja 2 hiireklõpsu hiljem olid meil kõigil need paberid juba taskus.

Edasi liikusime linna, et ära teha kohalik pangakonto ning soetada endale Prantsusmaa telefoninumber. Pooljuhuslikult koperdasime otsa kohale, kus masinasse andmeid sisestades võisidki vastutasuks saada uue SIM-kaardi. Pm valikuid on kaks- kas maksab 2 euri kuus ja saad piiramatult (prantsusmaa piires) helistada ja smsida ja 50mb netti või maksad 20 euri kuus ja saad sama aga 50gb netti. Võtsime esialgu 2eurised, kuna koolis wifi olemas ja ühikatoas saab juhtmega netis olla ja arvutist telefoni netti jagada. Plaan on võtta 50gb kaart siis, kui auto saame ja rohkem ringi hakkame reisima.

Edasi hakkasime otsima panka. Jooksime esimesse ettejuhtuvasse sisse ja küsisime tuima näoga kohe esmalt, mis neil meile pakkuda on. Midagi ei olnud. Põhjus selles, et viibime riigis alla aasta. Kuid saime asjalikke soovitusi, kuhu edasi minna. Leidsime järgmise koha mõne ajapärast üles ja astusime sisse. Pank nägi rohkem välja nagu Viljandi Haridusmess.

dav

Kuna me taaskord sellest rahmeldamisest sotti ei saanud, pöördusime ühe härrasmehe poole, kes ootas justkui kelner lõunamaa resto ees, et klientidel kraest kinni napsata ja siis ta rajalt maha võtta. Kohe kui me oma küsimuse olime ette vuristanud lükati meid ühte nendest väikestest boksidest, kus võttis meid vastu väga energiline tõmmu tädi. Istusime nagu kanad õrrel ta laua taha maha ja küsisime sama küsimuse, mis eelmiseski pangas. Ta ei osanud meile selle peale midagi kosta peale selle, et mingi paber on puudu ja ütles, et peab paar telefonikõnet tegema. Pärast kolmandat kõne ütlesime talle, et ehk me tuleme teine päev tagasi mõnede lisadokumentidega. See vastus teda ei rahuldanud ja ta jätkas vigases inglise keeles, et ‘I one call just’. Ok, istusime siis edasi. Juba hakkas nii igav, et hakkasime omavahel arutama, kas tal on parukas või lihtsalt suur kolp. Lõpuks viskas juba täitsa närvi mustaks ja ütlesime et pardon meil on nüüd juba ilgelt kiire. Merci ja tsutsufrei.

Värske õhu kätte astudes nägime, et olime juhuslikult Le Capitole ette sattunud. Tegime paar turistikat ja läksime edasi.

dav

dav

Kopp oli juba nii ees nendest pankadest ja asjatult ringi vantsimisest, et küsisime tee pealt ühelt noormehelt abi. Saime õige suuna kätte ja lõpuks jõudsimegi õige pangani. Seal, Jumal tänatud, oli inimene, kes rääkis normaalselt inglise keelt. Tavaliselt enne inimesega suhtlemist tuleb enne selgeks teha kas ta keelt oskab, muidu räägid pika jutu maha ja siis ta teatab sulle, et ta ei saanud midagi aru. Rääkisime ära mis me soovime, andsime dokumendid, et koopia teha ja täitsime ühe vormi. Mulle meeldis enda viimane vastus 🙂

dav

Kõik läks sujuvalt ja meil paluti homme tagasi tulla, et paberid allkirjastada, sest ilmselgelt on neil pangakonto avamiseks tervet ööpäeva vaja.

Hakkasime kodu poole suunduma, et E.Leclercis veidi ringi vaadata, poes käia ja koju minna, kui kõik metroojaama kõrval McDonaldsit nägid ja kõigil silmad särama lõid. Happymeal tegi meid täna ikka väga happyks.

dav

et teid ilastama ajada

Lõpuks olime metroos, kui panime tähele, et metroo seisab kuidagi jube kaua peatuses ja rahvast aina koguneb. Peagi tuli valjuhääldist teade, et veidi läheb aega, palun oodake. Varsti juba, et aega läheb 30min. Enamus rahvast lahkus metroost, nii ka meie. Väljudes hakkasime bussi otsima, mis meid õigesse kohta viiks. Bussile kõndides käis väljas juba hull möll, politsei, kiirabi, tuletõrje, need sõdurionud politsei eskordil.. Ei tea veel, mis juhtus aga küll peagi saab teada.

Seadsime oma sammud esimese bussi poole.

dav

politsei sõdureid juhatamas

hdr

davdavhdr

mde

buss rikkus kõik ära, ju ta siis pidi

dav

Sõitsime paar peatust ja hüppasime maha, et uuele bussile minna. Samal ajal, kui bussi ootasime:

hdrhdr

hdr

hdr

Geograafilised idioodid nagu me oleme läksime õigele bussile, aga sõitsime vales suunas… LÕPPPEATUSESSE… Saime väikese shoki, aga polnud hullu. Mõtlesime positiivselt, kuna olime jõudnud Garonne’i jõe äärde Pont Neufi. Jalutasime sealt siis üle silla tagasi bussipeatusesse, kust meid seesama bussijust, kes meil lõpppeatuses oli käskinud bussist väljuda, taas peale korjas.

dav

davhdr

davdav

dav

Saime nr 2 bussiga täpselt enda kodu lähedale peatusesse, kus istusime ümber nr 78 peale, millega sõitsime kooli lähedal asuvasse poodi E.Leclerc. Poes läks jälle 30 euri ja ei ütleks, et ostsin palju asju. Ma täpselt ei olegi aru saanud, kas ma söön kõik asjad mis ma ostan kohe ära või ma ei ostagi midagi. Prantsusmaale tulles pead eelkõige arvestama, et sa lihtsalt sööd oma raha maha.

Lõpuks koju jõudes tulime oma äsjaavastatud shortcuti pidi ühika poole, kui poolel teel Maarika kassi nägi ja hüüdis: ‘oi näe, väike valge jänes!’. Kui te praegu ei itsitanud, siis teadke, et tol hetkel oli see naljakas. Võib-olla, et väsimusest 😀

Panen siia veel paar pilti, mille tegin enda korruse ‘koridorist’, millest ühes varasemas postituses kirjutasin. Saate väheke aimu.

dav

dav

lift see suur kolakas vasakul

See jalka, mis taustal paistis on üliäge!! Istusin enne oma toas, kui kuulsin kuidas nad mingid meeskonna hüüet tegid vms. Räige teamspirit seal. Seal vist toimus täna mingi mäng ka, sest publik huilgas ka korralikult kaasa. Ma tean ühte, kellele see üritus oi kui suure motivatsiooni paugu annaks 🙂

dav

Lõpetuseks meeleolu pilt ka. Pühendus hapukatele.

dav

Teie Leena

 

 

Võte kaks

Ma eile lennujaamast välja astumise õnnepildi unustasin panna. Panen kohe algusesse teile siia:)

bty

Tänane päev sai alguse, kui hommikul kell 9.30 issule Eestisse minu Pariisi lennujaamast saadetud sõnum sisuga ‘mul nüüd aega skypeda’ kohale jõudis. Ärkasin telefonikõne peale. Kuna suhteliselt vara sai voodisse mindud, siis oli kerge ärgata ja tegelikult peagi ka õige aeg ärkamiseks. Päevaplaaniks oli minna uurima, kas Maarja ja Maarika saavad toad ära vahetatud ning seejärel uurida, kas me peame koolis ka käima või võime 5 kuud niisama lösutada.

Tuli välja, et ikka peab koolis käima. Käisime meie nö suunajuhataja jutul, kellest jäi minule veidi ebamäärane tunne. Tundus nagu väga tore inimene, aga kohati jäi mulje nagu ta ei saaks midagi aru, mis ümberringi toimub. Igatahes, tema käest saime esimese nädala tunniplaani ja info, et 15.30 toimub infotund koos kõigi meie kursuse, IATOM15, õpilastega ehk siis kõigi nendega, kes alates sügissemestrist siin on olnud. Nii Erasmuslased kui ka kohalikud. Tunniplaan näeb välja nii, et seal on kirjas terve kursuse kõik tunnid ehk siis kuna meil on vaid valitud ained, siis tuleb jälgida kunas mis loeng on.

Vahepeal, enne infotundi läksime linna, kust üritasime leida E.Leclerc’i poodi, kuhu meil soovitati minna. Taas tulutult. Sõitsime seekord täiesti kesklinna välja. Metroos olid taaskord tööpostil 3 relvastatud sõdurit, kellest üks tegi oma teoga mu südame soojaks. Nimelt oli metroojaamas üks pime härrasmees, kes oli veidike eksinud ja ei leidnud õiget suunda, kuhu minna. Ta võttis ta enda käevangu ja juhatas läbi turvaväravate õige kohani, kus andis ta üle järgmisele abivalmile prouale. See oli nii armas, et ma mõtlesin et lähen teen talle pai. Siis sain aru, et see oleks veidi imelik olnud, seega ahhetasin niisama:)

davhdrhdr

Metroost väljudes potsatasime oma tagumikud taas maha ühe tänava söögiputka jääkülmadele metalltoolidele. Kuna söönud veel polnud tellisime kõik endale hot dogid. Hot dogid sellepärast, et see oli ainuke rahvusvaheliselt arusaadav sõna terves menüüs.

dav

davdav

Süües nägin järjekordset armsat tegu ühe noormehe poolt. Tänavanurgas istus üks vanem härra ja kerjas raha. Ta ostis tollele härrale suure võileiva ja viis talle. Mitte ei visanud niisama näppu, vaid istus mõneks ajaks ka tema kõrvale maha ja ajas juttu. Väiksed asjad, mis muudavad mu vaadet ja suhtumist 🙂

Sõime ära ja siis liikusime tagasi kooli poole, kuna oli aeg infotundi minna.

Infotundi minemine nägi välja täpselt nagu kusagil Ameerika filmis. Kõnnid tükk aega mööda suurt maja, muffigi aru ei saa. Üritad mõista, mida see järjekordne tähtede kombinatsioon sümboliseerida võiks jne.. Lõpuks jõudsime õige klassini, kust kostus ilge lärm. Algul mõtlesime, et see küll vale klass, et mingi 6.klassi tööõpetus üle toodud või midagi, aga tuli välja, et klass oli täpselt see kuhu jõudma pidime. Astusime sisse. Klass on paksult rahvast täis ja kõik lobisevad laudadel istudes omavahel. Järsku, kui rahvas tajus, et mingid uued mutid klassiruumi olid voolanud, tekkis täielik haudvaikus ja kõigi pilgud olid meile suunatud. Me ei osanud ka kuidagi käituda, vahtisime siis vastu. Eeldasime, et see mööduv nähtus, aga eeldused olid valed. Pidime siis elegantselt naeratades ‘hello’ ütlema ja siis võisime jätkata teekonda vabade kohtadeni, kuhu maha potsatada. Rahvas on üli sõbralik iseenesest, enamus tulid kohe tutvuma ja uurima kust me pärit oleme. Erinevalt sellest, et algul nägid kuidas su poole näpuga näidati ja terve kamp vastu naeratas, siis nüüdseks on juba osad nimed teada ja kõik suhtlevad vabalt.

Suunajuhataja sisenedes tuli täpipealt silme ette ala 5.klassi klassijuhataja tund, kus kõik rahmeldasid mööda klassi ringi ja pildusid erinevaid ettejuhtuvaid esemeid üle klassi. Kui viimane osa välja arvestada, siis täpselt nii oligi. Neil tuli kõva 5min oodata, enne kui kõik vait jäid ja pidid isegi paluma, et sooviks alustada. Tund oli põhimõtteliselt neile mõeldud, et üle rääkida eelmisel semestril tekkinud probleemid ja neile lahendus leida. Meie sealt eriti palju peale selle, et homsest algab kool teada ei saanud.

Nüüd oli kell juba 16.30 ja hädasti oli vaja kuskile poodi saada. Küsisime kursusekaaslastelt abi ja pärast mõneminutilist bussisõitu jõudsimegi õige kohani. Arvasime, et pood on mingi pisike urgas, kuna meile oli öeldud, et see on nagu Eesti Säästumarketi ja Grossi toidukaupade hübriid, aga mõtlesime et savi peaasi, et midagi õhtuks süüa saab. Pidime ‘pettuma’. Tegemist oli hiiglasliku kaubanduskeskusega, mille toidupood oli sama suur kui 4-5 Prismat. Ainuüksi toidupoes veetsime 2 tundi ja siis ka ei suutnud kõike vajalikku leida. Enamus vajalikud tarbed saime siiski kätte. Leidmata jäi sai ja puder 😀 Arve oli 90 eurot ühe kuid VÄGA raske koti eest.

dav

Riisi shoks, parim leid siiani 🙂

dav

Seiklustel. Hindasid võrdlemas.

dav

Õunamahlaga segased lood

dav

90 euri nänni

dav

vähemalt saime roosat vetsupaberit:)

dav

Muidu on hinnad suht samad nagu Eestis, võib-olla tsipa kallimad, aga liha… reaalselt ma leidsin paki, milles oli 2 viilu sinki. Õhukesed viilud, nii nagu meil müüakse viilutatud sinki vaakumpakis ala 10 tk sees vms. Nende 2 viilu singi hind oli 4 eurot. 4 eurot. See on pea 63 krooni. Prantslased.

Kui kuidagi oma kottidega poest tagasi olime jõudnud, siis selleks ajaks oli meil juba kutse kursakatega õhtul välja minna. Mina ja Maarja otsustasime seekordse käigu vahele jätta, aga Maarika läks nendega linnapeale. Homme kell 10 on kool, vaatame mis näoga hommikul otsa vaatab 😀

Veel märkmeid ja tähelepanekuid elust enesest:

  1. Meil on siin tulevikukardinad, sellised mida nupust üles ja alla lased 🙂 tunne nagu Viljandi Gümnaasiumis. Ainult et seal pidi keegi Tallinnast seda tegema. Eesmärk on neil see, et otse sinu akna tagant kõnnivad läbi kõik, kes sellel korrusel elavad. Koridore majas pole, maja eest sõidad liftiga enda korrusele, ja koridorideks on rõdud. Niiet enda toast välja astudes, astun otse õue.
  2. Eile Martiniga skypedes avastasime, et mul isegi nõudepesumasin toas. Täna tuli välja, et petukaup puha, see oli hoopis külmkapp..
  3. Väljas liikudes ja isegi toas istudes on kogu aeg kuulda lennukihääli. Kui rahustav… 😀 Linnas tihti kõnnid pea kuklas ja naudid, kuni avastad, et oled sõiduteel.
  4. Sõiduteed on siin oma eraldi teema. Osad teed on ehitatud samasugustest kividest nagu jalakäijate omadki, eralduseks on vahel puusani ulatuvad ümarad metallpostid. Täpselt ei saagi igakord aru, kus kõnnid 😀 Teine asi, mis sõiduteede juures erinev on, on see, et kui juhtub olema ringristmik, siis autod sõidavad ümber ringi, aga bussid läbi ringi. See tähendab ka seda, et ringil on foorid. Üritan sellest ka ühel ilusal päeval pildi saada.
  5. Kõik autod on väikesed. Ma olen näinud ühte suuremat autot, kui Peugeot 206. Seega nad pargivad väga kahtlaselt. Ma ei tea, mis manöövreid ma enda autoga siin sooritama pean hakkama.

Issile Peugeoti poest ka pilti 🙂

mde

dav

parking like a boss

Bussikaarte käisime ka täna tegemas. 10 euri kuus ja sõida palju tahad, millega tahad. Selline näeb välja.

dav

see moosivarga pilt sinna jäigi

Väike sidenote. Ma ulatun oma voodist külmkapini. Best. Thing. Ever.

Aitab kah. Au revoir! Merci de votre attention.

Leena